Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/11/28/12773244t1hcb83.jpg)
/nginx/o/2014/03/07/2880032t1hcce9.jpg)
«Asi pole ju selles
see on ju täiesti ükskõik, mis valitsus see on
üks on ju nagu teine
need on ju ikka samad inimesed
see on ju ikka sama äri
mis need inimesed ajavad
need on ikka samad huvid
need on ju ikka need läbinisti mandunud inimesed
kes iga päevaga riiki üha enam põhja viivad»
Nii räägib üks tegelane Thomas Bernhardi näidendis «Heldenplatz» (1988). Austriat nimetatakse seal vaimutuks ja kultuurituks kloaagiks, mis levitab üle kogu Euroopa oma kirbet haisu. Lehekülgede kaupa kurdetakse nürimeelsuse ja alatuse üle. Sotsialistid pole enam mingid sotsialistid. Tegelikkus on jubedam kui ükski kirjanik seda kirjeldada suudaks. Jne.
Sõimus kui kunstilises võttes on midagi atraktiivset – kui seda osatakse hästi kasutada. Bernhard sarjab nii raevukalt ja järjekindlalt, et see mõjub viimaks kirgliku suhestumisrituaalina. Peaaegu iha ja palvelikkust on neis halastamatutes tiraadides, üleolevast hoiakust on asi kaugel.
Bernhardit saatsid skandaalid surmani. Teda on nimetatud «pesarüvetajaks» (nagu ka Elfriede Jelinekki), «Heldenplatzi» tahtsid Jörg Haider ja teised ära keelata, Burgtheateri ette valati enne näidendi lavastumist sõnnikut. Eestis oleks vist raske selleni jõuda, kuigi kes teab, mis saaks, kui mõni kirjanik auhinnatseremoonial eestlasi agoonia sünnitisteks nimetaks.
Ma ei tea, kas keegi on Bernhardit hüperboolse Austria-sõimu pärast harimatuses süüdistanud. Aga näib, et Eesti-kriitika puhul on selline oht olemas. President Ilves ütleb Müürilehele, et «see mentaliteet, et meil on siin kõik a priori nii kehvasti, peegeldab harimatust ja pahatahtlikkust või kibestumist oma enda elu läbikukkumisest».
Olen nõus, et igasugune a priori halvakspanu on inetu. Aga sama harimatu ja ülbe oleks a posteriori arvata, et Eestis on kõik hästi. Muidugi kerkib vana küsimus, kellega me end võrdleme. Kas peab end kõrvutama arenenud riikidega, sh mõnede idaeurooplastega, kelle kõrval Eesti elanikel on piinlikult madal ostujõud? Kas referent-isikuks selle kohta, kuidas Eestil läheb, on Valgamaa töötud või mõni rahvusvaheliselt edukas muusik?
Arusaadav, et võim soovib mugavaid tõlgendusi, määratledes ka võimu ja vaimu vastasseisu anakronistlikuna. Aga oma nõustumatust ei saa kultuurirahvas alla suruda – kuni meil on vähegi afektiivne ja hooliv suhe oma maaga. Neoliberalismi tõbe põdevast Eestist on ikkagi kahju, kuigi tõbi muudab haige kalgiks ja väiklaseks. Pealt on ta päevitanud, seda küll, ja alt hallitanud. Nagu ütleb Vikerkaares Hasso Krull: «Tõeline eesti kultuur on … suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale.» Krulli panuses eesti kultuuri, selle panuse kaalus ja siiruses ei saa kahelda.
Tingimusteta heakskiitu võib nõuda orjadelt. Emantsipeerunud ja hooliv poolehoid oma kultuurile, riigile, mis tahes kooslusele hõlmab alati kriitikat. Õudus oma kultuuri ilmingute ja jõujoonte ees on normaalne – osaletakse ju igasuguses kultuuris ikka dialektiliselt, läbi võõristuse ja kokkupõrgete. Kes ütleb, et eesti (vene, saksa) asi pole tal hinge täis teinud, pole sellele asjale pihta saanud. Kriitika on riigi tervenemislootuse hääl. Kui vihaselt osavõtlikud hääled vaibuvad, ei tähenda see head.