Poola peaminister Donald Tusk on nüüd, pärast Venemaa invasiooni Krimmi tõdenud, et Saksamaa sõltuvus Venemaa gaasist on oht Euroopa suveräniteedile ja turvalisusele. Veel mõni kuu tagasi oleks olnud võimatu isegi kujutleda, et Poola valitsuse liikmelt oleks kostnud sedasorti lauseid.
Neid Poola opositsiooni esindajaid, kes «eksisid» rääkima Putini Venemaast sellises toonis, peeti Poola avalikus sõnas minevikku kinni jäänud paremäärmuslikeks russofoobideks. Nüüd on olukord täielikult muutunud. Peaaegu kogu Poola ühiskond kogeb praegust Venemaad kui ohtu. Isegi need nimekad Poola intellektuaalid, nagu kasvõi paar aastat tagasi Putinilt preemia saanud Andrzej Wajda, kes veel mõni aeg tagasi käisid sõpruse märgina viimas küünlaid Poolas langenud Punaarmee sõdurite haudadele, on kindlasti ärganud ja mõistnud, et tänapäeva Venemaa pole ennustatava käitumisega õigusriik.
Kuidas on lood Soomes? Hiljuti avaldas MTV3 küsitluse tulemused, mille järgi 70 protsenti soomlastest pidas Venemaa agressiooni Ukraina vastu ohuks Euroopa turvalisusele. Ligi pooled vastanutest arvasid, et viimaste aegade sündmused ohustavad ka Soome turvalisust, ja enam kui 60 protsendi suhtumine Vladimir Putinisse oli muutunud halvemuse suunas. Kõik see on juhtunud ainult paari nädala jooksul.
Soome meedias on Putinit sageli esitatud kui eriti president Tarja Haloneni head sõpra. Vast seepärast on paljud soomlased löödud, kui «naabripoiss Piiterist», nagu Halonen on oma sõpra nimetanud, ongi hoopis teistsugune, kui Soomes on tahetud uskuda. Mina ise ei kuulu nende hulka, kes oleks kunagi jaganud illusioone Putini võimu demokraatlikkusest. Juba aastaid tagasi kirjutasin artikli, mille keskne sõnum oli, et ettearvamatu käitumisega karu ei muutu kaisuloomaks pelgalt seetõttu, et me teda mõmmiks kutsume.
Soomes on siiski tahetud uskuda, et Putin ongi see Haloneni sõbrana tuntud vahva naabripoiss Piiterist, aga mitte külmavereline KGB mees Leningradist. Miks siis on Soomes oldud nii uskumatult heausksed Putini Venemaa suhtes?
«Ja meille loisti valot Moskovan…» – see Georg Otsa mahehäälne laul (e.k «Tuled Moskva akendes») tuli meelde, kui jälgisin tagumisest reast Viktor Vladimirovi (1922–1995) mälestusteraamatu «Näin se oli» (e.k nii see oli) esitlust Helsingis aastal 1993. Täissaal võttis Helsingis Vladimirovi vastu sellise innuga, et meelde tulid poptähti jumaldavad teismelised. Tegu oli KGB ohvitseriga, kes tegutses Nõukogude Liidu suursaatkonnas Helsingis 1950ndatest 1980ndateni.
Mees, kes oli keerutanud Soome niinimetatud eliiti kuidas ta iganes tahtis, saabus nüüd nagu kadunud poeg pärast aastaid eemalolekut. Saalis tunneldi, et «meidän Vihtori» (e.k meie Viktor) on tagasi tulnud, kaasas tark raamat. Minu kõrval istunud sümpaatse olekuga Kyllikki Virolainen lappas nimeloendit ja kordas elevusega: «jumal hoidku, jumal hoidku, meie Johannest mainitakse siin sagedamini kui Paavot».
Johannes oli ta abikaasa, endine peaminister Johannes Virolainen (Maalaisliitto, praegune nimi Suomen Keskusta), ja Paavo all pidas ta silmas Paavo Väyryneni (paljukordne minister, erakonna Suomen Keskusta auesimees).
Kui esitlus viimaks lõppes, oli Vladimirovilt autogrammi ja pühenduse tahtjate järjekord erakordselt pikk. Tegin selle kohta halvustava märkuse. Mu ajakirjanikust kolleeg ütles, et ju on raamat autogrammiga alati väärtuslikum kui ilma selleta. Küllap jah, aga siiski ei meenutanud kogu see möll ja elevus käitumist, mida oodanuks iseseisva demokraatliku lääneriigi kodanikelt. Pigem meenutas see niinimetatud Stockholmi sündroomi – pantvangid on end samastanud vangistajaga ja peavad ohuks hoopis väljaspoolset maailma.
Nii oli Soomes juhtunud. Lisaks kommunistidele, keda Soomes oli ju siiski õige vähe, olid teisedki poliitika mõjutajad hakanud uskuma, et «USA ja NATO on hukatus rahule». Nõukogude Liit oli aga riik, mida pidi aitama, kui see maailmarahu ehitas.
Ei ole liialdus öelda, et Soomes suleti silmad ja ei tahetud tunnistada Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas toimuvat räiget rõhumist, ent kaugemate maade inimõiguste rikkumised tegid soomlasi väga murelikuks. See nähtus ilmnes selgelt veel 1990. aastal, kui Namiibia kolonialismi jälgedest vabanes – see protsess äratas Soomes innustunud huvi. Olgu nii, aga samal ajal suhtus ametlik Soome Balti riikide iseseisvumisse külmalt. Kirjutasin toona luuletuse «Namibien är närmare, än Vilnius» (e.k Namiibia on lähemal kui Vilnius), mis avaldati ajalehes Ny Tid. Just siis oli olukord Vilniuses eriti pinev. Käisin Balti riikides alates 1988. aastast ja elasin 1988–1991 kokku pool aastat Riias. Ka seal oli märgatud Soome külma suhtumist. Tagantjärele olen imestusega erinevatest raamatutest lugenud kinnitusi ja tõendeid selle kohta, kuidas Soome toetas Eestit jõuliselt kulisside taga. Kui tõesti nii oli, olid asja juures üksikud ringkonnad, ent ametlik Soome toetas Eestit, vana soome kõnekäänuga öeldes, nagu köis toetab poodut. Minu mäletamise järgi vaatas Soome Tallinna, Riiat ja Vilniust tõepoolest Moskva kaudu.
Ent naaskem Viktor Vladimirovi juurde. Mälestusteraamatu järgi olid ta suhted peaaegu kõigi Soome poliitika tegijatega vahetud ja sugugi mitte nurgelised. Võtame näite raamatu 274. leheküljelt, kus ta kirjeldab mitmeid nimesid mainides suhteid noorte Soome sotsiaaldemokraatidega 1970ndatel: «Nende seltskonnas me, Nõukogu Liidu esindajad, tundsime ennast oma inimestena ja vestlesime sama avameelselt kui oma kõige lähedasemate nõukogude sõprade ja hingesugulastega. Ma ei eksi, kui ütlen, et 1980ndate tulles olime lähedasemates suhetes sotsiaaldemokraatidega kui sisemistest vastuoludest vaevatud «vennaliku» Soome Kommunistliku Parteiga.» Kuigi Vladimirovi raamat pole loomulikult mingi objektiivne teatmeteos, ütlevad sellised sõnad siiski midagi Soome 1970ndate ja 1980ndate tegelikkuse kohta. Tühja koha pealt selliseid tunnustusi ei jagata.
Nüüd on ajaloolane Arto Luukkanen avaldanud romaani «Suojelusenkeli» (2014, e.k kaitseingel), kus kirjeldab soometumist ilukirjanduslike võtetega. Näiteks fiktiivne kirjeldus vastuvõtust Tehtaankatul NLi saatkonnas aastal 1971: «Näod kirgastusid, kui lähenes oma kotiryssä (e.k koduvenelane, sisuliselt soomlase kontaktisik NLi saatkonnast). Mitmed kippusid ses paistes unustama, et kontaktidest ei tohtinud lobiseda. Vladimirov oli püüdnud seda soomlastele pähe raiuda, ent tal oli ses asjas väga vähe edu. Näiteks see mees siin, kes ootas oma kätlemiskorda ja ta pilk püsis Vladimirovil kui nõiutult, aplalt, pea viltu. Ilme oli nagu koeral, kes piidleb lihatükki. Mehe kurgust valgus välja «sõpruse lora». Lauseist võis eristada sõnu: «Vihtori, hei, Vihtori, hei…»».
Siiani on mu meelest jäänud märkamata Luukkaneni ilukirjandusteose keskne sisu, mis on just soometumine. Ikka veel on see teema Soomes liiga raske. Tõden vaid, et Luukkaneni seisukohalt on hea, et tal on olemas püsiv töökoht.
Kui mõni põrsas hakkaks nõudma puhtamat sulgu, peetaks teda oma kodu määrijaks. Paraku nii see on.
Martti Puukko on soomlane, kes alustas poola keele õppimist juba teismelisena ja läks 1980. aastal Krakovi ülikooli. Ta on ajakirjanikuna ning dokumentaalfilmide tegijana keskendunud idapoolsele Kesk-Euroopale.