Andrus Laansalu: käiguvahetus

Andrus Laansalu Foto: Erakogu

Ma tõesti ei saa aru, miks kaasaegse kunstiga on kogu aeg justkui mingi suur probleem. Probleem on ka sellest kirjutamisega. Tundub, et valida on umbes kahe võimaliku positsiooni vahel. Kirjutaks nagu kunstiteadlane ja ütleks kohe selgelt välja, et kui te ei ole tahtnud uurida, kuidas see asi kujunes ja millised olid arengud, siis mida te õigupoolest loodate? Matemaatikat õppida ei viitsinud, aga reklaamipauside ajal lahendaks diferentsiaalgeomeetria ülesandeid? Ei kõla väga loogiliselt, eks?

Või siis teine variant, teeks õpetaja Lauri. Kui sa tervest näitusest aru ei saa, saa poolest. Kui poolest ka ei saa, siis ma seletan hästi leplikult, et ärge pahandage, kaasaegne kunst peab tegelikult arvestama publikuga ja kõvasti pingutama, et vaataja temast ei võõrduks ja et kõik oleks sama selge nagu maastikumaalil. (Näe, puu! Oi, vaata, põder!) Mulle see tantsiva ahvikese kontsept ka väga ei meeldi. Kunst üldiselt ei pea olema vastutulelik. Lihtsalt osa kunsti on. Ja osa ei ole. Ja see osa, mis ei ole, ei tunne ka eriti muret selle pärast, mida laiad rahvahulgad arvavad.

Kummastki positsioonist ei ole ajaleheartikli kirjutamisel eriti kasu. Kui võtta õppimise vajalikkust rõhutav positsioon, siis neile, kes niikuinii pööravad kunstiprotsessidele tähelepanu, pole seda artiklit tarvis. Need aga, kellel võiks temast kasu olla, ei hakka sellise jutu peale veel kunstiajalugusid lugema. Nad pigem pahandavad ja lähevad veel kaugemale eemale. Vastutulelikkus jälle näitab kaasaegset kunsti lollist küljest, katse kõigile meele järele olla on nagu vana mõistujutt isast ja pojast, kes viisid eeslit naaberkülla. Ükskõik, kuidas nad ka liikusid, sõimata said nad igal juhul (isa eesli seljas, poeg eesli seljas, mõlemad eesli seljas, mõlemad eesli kõrval).

Ma proovin olla neutraalne ja näidata hoopis kolmandat võimalust. Probleem tundub olevat peamiselt selles, et need, kelle jaoks see kolmas võimalus eriti selgelt uksed lahti teeks, ei taha seda vastu võtta. Sest see lammutab sümboolse hierarhia ja korra. Tundub kuidagi enesestmõistetav, et kunstnik on keegi igapäevasest jamast eemalseisev tegelane, kes loob, sest ta on andekas.

Andekust on lihtne ära tunda. Mõni joonistab juba lapsest peale väga ilusasti, teine laulab hästi. Need, kes joonistada ei oska, ilmselgelt ei ole kunstnikud. Ja need, kes ei pea viisi, peavad paratamatult muusikast eemale hoidma. Lihtne ja selge, eks ole.

Romantiline kunstnikumüüt on tõesti hästi püsima jäänud. Ja selle järgi on nii lihtne määrata, kas keegi on kunstnik või mitte. Ja kas väljendatu on kunst või ei ole.

Aga see süsteem ei tööta enam üldse. Ei kõlba kasutada. Parim enne möödas. Ega seda ei ole mugav uskuda. Kuidas siis nii, et see, mis töötas aastatuhandeid, läheb äkki saja aastaga katki? See ei saa õige asi olla, ütleb lihtne loogika.

Aga see siiski saab nii olla. Kunsti mõiste sellisena, nagu me seda üldiselt mõistame, on üsna hiline. Aastatuhandeid oli kunst lihtsalt käsitöö osa. Mõni käsitööline osutus eriti osavaks, selliseid me tunneme erinevate perioodide vanade meistritena (paljude nimed pole säilinud). Kunstniku eneseteadvus hakkas välja kujunema alles renessansis, ja siis tekkis ka selge vahe käsitöö ja kunsti mõiste vahele (täpne piiritlemine pole siin väga oluline, ma räägin tegelikult muust).

Mitusada aastat tundus, et kõik on hästi ja kunstiga on asi selge. Maalikunst ja skulptuur olid juhtpositsioonil, arhitektuur mahtus ka kuidagi püüne peale ära, aga sellise vormikeerukusega, nagu tänapäeval, polnud midagi pistmist. Kunst oli nüüd pidevalt ilu küsimus, ja ühtlasi oli kindlalt teada, et ilu ja harmoonia on jumalast antud. Klassitsism uskus, et ilus kunst ja ilus arhitektuur muudavad inimesi ja ühiskonda paremaks. Kõik tundus üldjoontes vägagi korrastatud ja selge (kuigi sobiva ja sobimatu üle vaieldi kunstisiseselt muidugi kogu aeg).

Ja siis korraga, nii nagu me seda enda ümber pidevalt näeme, ei olegi kunst äkki enam ilus? Tihti vastatakse kaasaegse kunsti leerist, et kunst ei tegele enam ammu iluküsimusega. See on adekvaatne vastus, aga nõutuid küsijaid see ei rahusta, nad näevad selles ikkagi kaasaegse kunsti allakäiku ja saavad ainult kinnitust, et varasem kunst oli parem (sellepärast, et ta oli ilusam).

Võimalik, et peaks osutama teises suunas – varasem kunst oli jäljendavam, mitte ilusam. Jäljendust on lihtne ilusaks pidada, sest esimene kriteerium on sarnasus – mida sarnasem, seda ilusam. Suure jäljendusosavusega kunstnikud tulid sellele nõudmisele väga pika tee vastu.

Meil on vagajutud sellest, kuidas linnud lendasid nokkima maalitud viinamarju ja kuidas täkk pöördus teelt kõrvale, sest nägi elutruult joonistatud mära. Selline jäljendusosavus tundus olevat kindel garantii, et tegemist on suure kunstnikuga. Muidugi on vagajutud täiesti pimedad selles osas, et linnud ja loomad kasutavad oma toidu ja huvitavate endasarnaste äratundmiseks tihti hoopis teisi meeli kui nägemine. Need jutud on mõttekad ainult inimliigi nägemiskesksuse kontekstis, ja ilmselgelt ei tea nende väljamõtlejad loomadest midagi.

Tagasi kunsti ja jäljendamise juurde. Kaasaegse kunsti kritiseerijad kipuvad sageli kasutama argumentatsiooni, et need tänapäevased õppigu kõigepealt korralikult joonistama ja maalima, alles siis tehku oma plätserdisi. See on üsna nõrk argumentatsioon. Sageli need tänapäevased oskavad. Väga sageli. Käelis-tehnilised eeldusomadused kunstnikuks olemiseks olid 40 000 aastat tagasi samasugused nagu tänapäeval. Need omadused on kogu selle aja inimliigi genofondis ringelnud ja nad ringlevad edasi.

Hohlenstein-Stadeli lõvifiguuri meisterdaja (40 000 aastat tagasi), Leonardo da Vinci (1466ndast alates) ja Jaan Toomik (praegune aeg) toetuvad oma kunstis sarnastele baasmehhanismidele. Lähtuvalt ajastust, kuhu nad elama sattusid, on nad valinud erinevaid tehnikaid. (Nendele enesetapjatele, kes oma kultuurilise krediidi nüüd kahe lausega maha müüa tahavad – ei, jutt ei käi purkidest, uurige pisut, mida Toomik teinud on.)

Asi on selles, et neil tänapäevastel puudub huvi tegeleda jäljendamisega. Seda on juba liiga kaua tehtud. See pole piisavalt huvitav. Pealegi on tänaseks selge, et ka ülimalt realistlikuks nimetataval pildilisel kujutamisel ei ole realismiga ja tegelikkusele vastamisega suurt midagi pistmist, seda isegi fotokujutise puhul, maalist ja joonistusest rääkimata. Nii et jäljendamise pärast pole isegi eriti mõtet pingutada.

Aga kus on see kolmas võimalus, see, mis võiks avada mõne uue ukse?

Kui kunst ei ole enam osava jäljendamise küsimus, kui mustrite ja materjalidega mängimine hoopis suuremas variatsioonideskaalas on muutunud kunsti aluseks, siis see tähendab, et paljud neist, kes ei joonistanud lapsena ilusasti, osutuvad võimeliseks kunstis huvitavaid asju tegema. Varasema kunsti väljendusvahendite skaala oli äärmiselt kitsas ja piiratud. See ei ole enam nii. Aga ikka ütlevad inimesed kommentaariumis: «Noh, kui see on kunst, siis olen ka mina kunstnik.» Jah, aga äkki oledki? Sa lihtsalt ei oska seda näha, sest usud sajandeid vana definitsiooni. Mis oleks, kui vahetaks käiku?