/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Sel nädalal täitus 80 aastat otsustest, mis viisid Eestis n-ö vaikiva ajastuni. Aastat 2014 võiks 1934 kõrval nimetada pigem karjuvaks ajastuks. Lõpptulemus näib olevat pea sama. Nagu sõiduõpilane kallakul: mootor jõurab tühikäigul, auto veereb ennem tagasi kui edasi…
Müra tekitab peavalu ja ahastust. Ka meediamüra. Inimlikult võin mõista ja isegi jagada president Toomas Hendrik Ilvese ängi, millega ta lõpetas oma sõnavõtu Tööandjate Keskliidu konverentsil, kus ta kõneles Eestile olulise inimese kaotamisest. Kuid ma ei saa olla nõus riigipea süüdistava tooniga, teravik jälle kord ajakirjandusel. Vahest tuleks siis ka Eesti väljarände põhjusteks pidada laeva- ja lennukompaniisid?
Siim Kallas tundis, et tema valulävi ületati. Kuid rääkides umbusalduse hajutamise vajadusest, jäi Kallas ise umbusalduse fooni hajutamisega jänni. Jah, kuskil on tõesti piir, kust algab tõeline tagakiusamine, eraellu tungimine jne. Meediaärimees Rupert Murdochile lõppes piiri ületamine ajakirjanike vahistamise ja väljaannete sulgemisega. Paari 20 aasta taguse dokumendi väljailmumine ei ole mingi hiilgav uuriv ajakirjandus, kuid nende kohta avalik arupärimine ei riku läänelikus mõistes head ajakirjandustava.
Mul on Kallase taandumisest kahju just samas kontekstis. Ta tõi sõnumeid, millest pole Eestis ammu räägitud. Reformierakonna üldkogul peetud kõnes käsitles Kallas muu hulgas demokraatia ja majanduse seoseid: «Riigiettevõtted hakkavad oma eelisseisundit üha rohkem ära kasutama. Nad töötavad selleks, et poliitikutega hästi läbi saada, mitte tõhusalt majandada.»
Kuu aja eest osalesin riigikogu komisjonide ühisistungil, kus arutati olukorda Eesti maakonnalehtedes. Nood on mures oma käekäigu pärast – üks põhjusi on maksumaksja raha eest välja antavad, sageli tasuta levitatavad ja niigi ahtakest reklaamiturgu solkivad munitsipaallehed. Muide, Ühendkuningriigis on mõned parlamendi liikmed viimasel ajal pakkunud, et väikeste lehtede aitamiseks tuleks neile eraldada osa praegu avalik-õiguslikule BBC-le antavast rahast.
Mainitud koosolekul pidas nii mõnigi riigikogu liige päris loomulikuks arenguks, et munitsipaallehed hakkavadki kohaliku ajakirjanduse rolli täitma. Võtad võimu, saad ka õiguse täita kohalik hääletoru ühesuunaliste teadetega. Eestis on ka selline ettekujutus demokraatiast.
Kiusatus karjuvat ajastut vaigistada tundub kohati olevat päris suur. Kuid kõigepealt võiks igaüks kaitsta iseennast – valida kanalit, lasta röökuritel oma kisa kätte lämbuda. Liiga paljud liiga väärt inimesed osutavad (sotsiaal)meedias liiga suurt tähelepanu tühjale-tähjale. Ei ole mõtet sepahaamriga õhku peksta: levitada vastastikku kergekaalulist sodi, kasutada olulistes kõnedes-artiklites rämpsallikaid või -kanaleid, väärtustada netikommentaare viimase instantsi tõena.