Aleksei Turovski: vangerdused loomariigis

Aleksei Turovski Foto: Peeter Langovits

Aleksei Turovski kirjutab värskes Sirbis, et karismaatiline liider peab parajal määral ja õigel hetkel karjast distantseeruma, et oma karismaatilist potentsiaali mitte läbi põletada.

Alustagem sellest, et juhi vahetus ei pruugi loomariigis tähendada võimu vahetust. Parimaks näiteks on siin vana maailma pärdiklased. Selle sugukonna liikidel – pärdikutel, makaakidel, paavianitel – moodustavad ühiskonna tuumiku omavahel suguluses olevad elukogenud, resoluutsed ning kas või korra edukalt lapsi ilmale toonud ja üles kasvatanud emased. Suurteks ja tähtsateks strateegilisteks juhtideks on aga võimsad, emastest palju suuremad ja tugevamad, enamasti väga tõsiste kihvadega isased. Sellise alfaisase võim püsib kindlalt seni, kuni ta on emaste silmis piisavalt karismaatiline, et gruppi juhtida.

Liidri karisma

Tuletagem meelde liidri karisma töödefinitsiooni: karisma on võime jätta oma valijaskonnale endast vapustavalt vaimustav mulje ja seda pidevalt ülal hoida. Olla karismaatiline on sellisel võimsal isasel loomal paratamatult kõige hõlpsam, kui tal on rivaale. Kui selline võimalik rivaal on suurte poliitiliste ambitsioonidega, kuid ei tunne ennast piisavalt kindlana, selleks et tõesti esitada võimul olevale alfaisasele väljakutse, siis hakkab see loom usinasti üles ehitama tulevast valijaskonda. Selleks püüab ta nii populistlikult, kui vähegi oskab, meelitada noori emaseid, olles sama ajal aupaklik ja armastusväärne vanemate emaste silmis. Noori emaseid saab selline eelpoliitik meelitada maitsva toiduga, kaitse pakkumisega teatud olukordades ja loomulikult seksuaalse huvi meelitava ülesnäitamisega. Väga tõhusaks võtteks on sellises valijaskonna ettevalmistustöös ka tulevastele valijatele võimaluste loomine paista teiste valijate silmis tähtsa ja mõjuvana. Näiteks kui suur tugev ja kaunis, aga mitte veel kõrgel positsioonil isane paavian teeb mõnele noorele emasele ettepaneku ennast hooldada (grooming), tõstab see silmapilkselt sellise noore emase autoriteeti teiste emaste silmis. Kui liidrivahetus leiab aset, asub oma kohalt välja tõrjutud endine alfaisane omakorda «kampaaniat tegema» ja temagi töötab selleks peamiselt noorte emastega, aga ka kõikide noorte ahvidega, kelle ta on ise sigitanud. Tegelik võim on seejuures ikkagi autoriteetsete emaste käes. Selliste emaste grupis on hierarhilisi seoseid juba väga keeruline välja tuua. Üks asi on aga kindel: resoluutne emane võib püsida väga kõrgel positsioonil ja olla ülimalt autoriteetne ainult seni, kuni juhtub midagi halba tema noorima lapsega. Kui selline «proua» paavian või makaak kaotab imiku, variseb tema sotsiaalne positsioon põrmu. Tallinna loomaaias intensiivselt ja edukalt paljunevas jaapani makaakide grupis toimus ükskord väga kärarikas ja äge alfaisase vahetus, mille käigus alfaemase umbes nädala vanune poeg sai külma, jäi kopsupõletikku ja suri paari päeva pärast. Vaevu õnnestus meil päästa see õnnetu eksmatriarh lintšimisest. Teised emased murdsid tal käe, rebisid lõhki kõhu ja ainult tänu meie sekkumisele jäi ta ellu. Loom raviti terveks, kuid saadeti Tallinna loomaaiast ära, tagasi teda enam võetud ei oleks.

Isane tahab võimu!

Võimuahnetel, kuid mitte siiski kõige hiilgavamas vormis olevatel isastel pärdiklastel on täheldatud ka teistsuguseid sotsiaalse positsiooni maksimeerimise võtteid. Selline võimuahne ahv otsib pingsalt võimalusi saada tegutsevast alfaisasest lahti, kasutades selleks mõnd tugevat ja kiiret kiskjat, näiteks pantrit või suurt kotkast. Kujutage ette sellist olukorda: keset päeva puhkab makaakide või paavianite kari mõnes mõnusas salus puude varjus. Mõned tegelevad enesehooldusega, teised kantseldavad lapsi, kolmandad magavad. Meie võimuahne isane on mitte lihtsalt ärkvel, vaid pidevas virgeolekus, sest ta tahab võimu! Puhkava karja asupaigast eemal, veidi kõrgema koha peal põõnab aga suur juht ja õpetaja. Siin tasub meelde tuletada, et karismaatiline liider peab parajal määral ja õigel hetkel karjast distantseeruma, et oma karismaatilist potentsiaali mitte läbi põletada, olles ühtlasi kogu valijaskonna jaoks nähtaval kohal. Et kogu kari näeks, kui karismaatiliselt ta põõnab. Tuletagem veel meelde, et karismaatiline liider ei tohi mitte kunagi, mitte üheski olukorras lasta välja paista nõrkuse, hirmu ja kõhkluse märke. Ka magama peab ta resoluutselt!

Nüüd edasi: kõikidel pärdiklastel on kolm kaasasündinud häälelist ohusignaali. Kuiv topeltköhatus tähendab oodatavat õhurünnakut – kotkas on taevas. Kõva kisendamine «ää-ää!» tähistab leopardi rünnaku ohtu. Intensiivne häälitsus «tši-tši-tši-tši» aga madu ehk tulge kõik siia, et näha, kus ta on, kuna madu on ohtlik vaid seni, kuni saab varitseda. Ükski madu peale mamba ei suuda liikuda maapinnal kiiremini kui kaheksa-üheksa kilomeetrit tunnis. Võimuihaleja ootab just niisugust puhkehetke, kuid sellist, kui läheduses leidub mõni kotkas või leopard. Siis hüüab see ambitsioonikas vahimees «tši-tši-tši» – tulge siia! Ta teeb seda ägedasti, valjusti ja väga erutunult. Hüüatuse peale hüppab püsti karjast eemal puhkav patriarh ja jookseb otsekohe kohale, vaatamata põõsastesse või taevasse. Täiesti võimalik, et mõne minuti pärast on endine liider juba ära viidud. Tulevad uued valimised ja kelle need emased ikka valivad – ikka selle ägeda ja elurõõmsa endise vahimehe. See, et too tegi sohki, on reetur, ei ole pärdiklaste valijaskonna silmis halb näitaja, pigem vastupidi: ta on nii nutikas!

Vaadakem nüüd korraks Lõuna-Ameerika troopilisse metsa, kus elavad kaputsiinahvlased. Mõnel liigil astub ohu korral vaenlasele vastu kogu täiskasvanud isaste pere. Sellistel liikidel kehtib seksuaalne promiskuiteet. Igal isasel on šansse propageerida oma geene ja jätta maailma järglasi. Mõnel teisel liigil on seksuaalsed õigused ainult ühel alfaisasel, kuid sellisel loomal on ka kohustus vaenlase ilmumise puhul astuda talle, näiteks jaguarundile, vastu ihuüksinda. Mida teevad samal ajal selle liigi teised isased? Istuvad in corpore mõne kõrgema oksa peal ja hõõruvad erutusest käsi: kohe tulevad uued valimised!

Võhivõõraid loomad liidriks ei kutsu

Mõlemal liigil – suurel šimpansil (Pan troglodytes) ja kääbusšimpansil (Pan paniscus) moodustavad ühiskondliku tuumiku omavahel suguluses olevad täiskasvanud isased. Sotsiaalne süsteem, kui lubate nii öelda, on mõlemal liigil midagi autoritaarse demokraatia laadset. Vihmaperioodi alguses erutuvad poliitiliste ambitsioonidega isased. Igaüks haarab kätte mõne müristamise vahendi – oksa, halu või isegi suure lehe – ja suure kisaga «vra-vra!» jooksevad nad metsas ringi. Valijaskond on sel ajal targu puu otsas elavalt muljeid vahetamas. Kui isaste grupis on isendid enam-vähem võrdsed, võib aset leida õige mitu valimisvooru päevas. Kui puu otsas istuv valijaskond väsib ja muutub näljaseks, lahkub rahvas resoluutselt ja suundub sügavale metsa ning kõik suured poliitikud jooksevad neile järele hoopis teistsuguse kisaga, mis ilmselt tähendab «oodake, kuhu nüüd lähete, sööme, puhkame ja siis vaatame edasi». Muuseas, kõige suuremad väljavaated valituks saada on šimpansil, kes on jahil kõige edukam. Selline kangelane jagab värsket liha tervele grupile, suurendades sellega oma autoriteeti.

Võhivõõraid potentsiaalseid võimukandjaid loomad tavaliselt omaalgatuslikult liidriks ei kutsu. Siiski, olukorras, kus seni võimul olnud liider hakkab oma karismat kaotama, võib ka selline asjade käik aset leida. Kui isaslõvi, suur kuningas hakkab karismat kaotama – muutub loiuks, ei ilmuta initsiatiivi – ega saa enam olla vajalikul tasemel emaste lõvide seksuaalne teenindaja, võivad need kutsuda mõne noore täisjõus ja käitumise poolest väga aktiivse isase vana kuningat välja vahetama. Vana isaslõvi ei loovuta võimu vabatahtlikult, nii et kutsutu peab lahingusse minema. Emased eksivad sellistes juhi ja seksuaalse teenindaja valikutes harva. Muuseas, kui emastel on valida eri värvi lakaga isaste vahel, eelistavad nad üldjuhul brünette, seejärel punalakku, kusjuures blondid peavad tõesti olema väga imposantsed, et nende poole pöördutaks. Lõvide puhul on selline isaslõvi vahetuse olukord väga pingeline, dramaatiline ja eelmise alfaisase sigitatud väikeste lõvikutsikate jaoks tihtipeale traagiline: dünastia vahetus on enamasti verine. Meil ei ole ka alust arvata, et kõik see toimub emaste teadmata. Uus juht peab olema, see on siis tähtsaim.

Väga huvitavad juhi vahetamise võtted on ka teistel sotsiaalsetel kiskjatel (hundid, hüäänid, hüäänkoerad), samuti rottidel ja teistel sotsiaalsetel närilistel ning sellistel ülivõimsatel lepiskloomadel nagu elevandid, kelle kari on väga rangelt matriarhaalne ja alfaemaseks kõige kogenum ja resoluutsem loom, kellel on seejuures kõige parem mälu, mida kari alatasa proovile paneb. Kuid neil ma siin ei peatu, vaid tuletan lõpetuseks hoopis meelde, et iga liik on unikaalne ning analoogiad ei tõesta midagi, vaid panevad paremal juhul mõtlema. Seega jäägem meie ikka inimesteks.