Maario Laas: vaesust ümber jagades rikkaks?

Maario Laas Foto: Erakogu

Kogu poliitretoorika piirdub praegu vägikaika vedamisega ainult maksumäärade vähendamise ja toetuste suurendamise pärast, vaja oleks näha aga ka suurt pilti, kirjutab ühenduse Parem Eesti esimees Maario Laas Postimehe arvamusportaalis.

Kui mõnes üksikus arvamusavalduses suudavad tänased parlamendi või valitsuse liikmed konstrueerida lauseid, kus on sees väljendid «uus», «teistmoodi poliitika» ja «uued lahendused», siis karjakesi koos unustatakse end hetkeks ja tegelik pale saab paistma. Nii läks ka selle nädala «Foorumi» saates.

Terve tund aega püüti üksteisele ja vaatajale selgeks teha, et just nemad on lastetoetuse idee esimesed autorid ja just parimal viisil vormistatud idee autorid. Igaüks püüdis väita, et just tema erakond on kõige rohkem lastetoetuse tõstmise poolt. Kui kõik on nii väga poolt, siis ei peaks olema muud kui otsus ära teha ja uute tähtsate küsimuste juurde pöörduda. Kahjuks nende uute küsimusteni ei jõutud.

On kahetsusväärne, et kogu poliitretoorika piirdub vägikaika vedamisega ainult maksumäärade vähendamise ja toetuste suurendamise pärast. Reformierakond, kes on ennast nimetanud ettevõtjate eest seisjaks, ei ole tänaseni suutnud aru saada, et enne millegi kätte jätmist tuleb kõigepealt see kätte saada. Sotsidel ja keskerakondlastel omakorda on raskusi arusaamisega, et kui tahad midagi jagada, peab sul jagamise hetkel see miski olemas olema. IRL-i seltskonnal on «uueks» noodiks kaitse ja julgeolek. Ka selles osas tuleb aru saada, et ainult kaitsmisest on vähe abi. On vaja ka hoida, luua ja kasvatada.

Kogu seda dialoogi kõrvalt vaadates jääb mulje, et väitluses osalenud isikutel olid ees pilti kõverdavad prillid, mille abil vaadates muutus maailm sigrimigriks, milles iga samm viib kokkupõrkeni vastutulijaga.

Vaesuse ümberjagamisega ei looda kunagi juurde rikkust. Ainus võimalus tulemuslikult ehk eilse ja tänasega võrreldes paremini edasi minna on siis, kui heidetakse kõrvale kogu senine lähenemine ja astutakse korraks samm eemale, et näha ka suurt pilti.

Selleks, et inimesed saaksid paremini hakkama, on vaja luua neile selleks võimalused. Ettevõtja vajab riigilt infrastruktuuri ja muid eelduseid, mille abil tal on võimalik oma ettevõttega edukaks saada. Lihtsalt öeldes unistab iga ettevõtja võimalusest teenida rohkem raha. Seejärel on ta valmis ka osa teenitud tulemist ühiskonnale tagasi jagama, olgu see läbi palgamaksete või muul viisil. Vaja ei ole mitte vähendada makse, vaid aidata ettevõtjal paremini oma äri ajada ja rohkem raha teenida. Piltlikult öeldes, kui kõri ümber olevat köit pingumale keerata, siis see ei muuda köie pikkust ega ruumis oleva hapniku kogust. Vaja on köis minema visata ja üldse värske õhu kätte minna.

Erakordselt kummaline on see, kuidas juba aastaid keerutatakse poliitretoorikas koha peal oma saba taga ajades, ilma et suudetaks peapööritusest toibuda. Selleks, et edasi minna, on vaja hoog maha võtta ja kokku leppida, millist riiki me ühiselt üles ehitame, mitte proovida iga hinna eest tükki kahanevast pirukast oma kasti kahmata. Kui tänased valitsejad ei suuda selles osas visiooni luua ja seda teostada, siis tuleb neil tagasi astuda, mitte teha vastutustunde tekkimise nägu ja asendada väikse visiooniga tegelasi ilma visioonita tegelastega.

Kogu nn koalitsiooniläbirääkimiste dialoog on olnud üks suur farss algusest peale, sest läbirääkimiste objektiks on populismi abil vaesuse ümber jagamine, et säilitada võimu, mitte aga parema Eesti loomine.