Sotsiaalministeerium valmistub minema võitlusse meeste pereellu kaasamise eest. Ministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja sõnul valitsevat Eestis arvamus, et mehe peamine ülesanne on raha teenida ning kuna mehed ilmselgelt järgivad seda seisukohta, ei saa nad pereelus osaleda. Seda soovitakse teavituskampaaniate ja poliitiliste meetmetega muutma hakata.
Muidugi on hea, et riik tahab anda isadele rohkem võimalusi pereelus osaleda – näiteks eraldi isapalga kehtestamisega –, kuid näib, et vähemalt kampaaniate puhul, mis kutsuksid isasid lastega aega veetma, on tegu lahtisest uksest sissemurdmisega.
Kui läinud aasta inimarenguaruanne näitas, et pere on Eesti inimese jaoks juba enam kui kümme aastat väärtustest kõige tähtsamal kohal ning peaaegu sama oluline nii meestele kui ka naistele, on kaheldav, kas arusaamist isast kui pereelus mitteosalevast «jalgadega rahakotist» – nagu sotsiaalministeeriumi analüüsis meest nimetatakse –, võib ikka valdavaks pidada.
Samas analüüsis, mis käsitles isadust toetavaid poliitikameetmeid, jõutakse järeldusele, et seadused ja iseäranis sotsiaalpoliitika mõjutavad, kuidas ühiskonnas isadust mõistetakse. Kahtlemata on seadustel mõju inimeste käitumisele, kuid tegureid, mis ühe või teise rolli kujunemisele kaasa aitavad, on palju. Seisukoht, et kõik (või vähemalt enamik) neist alluvad poliitikute tahtele, on kaheldav. Samasugust või isegi suuremat mõju avaldab väärtushinnangute kujundamisel meedia, materiaalses mõttes aga olukord erasektoris ja tööturul ning paljud teised tegurid.
Suurem abi tugeva peremudeli loomisel oleks naiste ja meeste palgaerinevuse kaotamisest. Kui tekib olukord, kus perele on majanduslikult kasulikum, et ema käib tööl ja isa on lastega kodus, on võimalus rolle muuta suurem, kui mis tahes riikliku propaganda ja väärtushinnangute muutmise toel.
Perepoliitika on valdkond, mille puhul riigi sekkumine muul moel kui rahaliste toetustega on kõige problemaatilisem. Väärtustele nn ametliku hinnangu andmine võib takerduda samasugustesse eelarvamustesse ja trafaretsetesse tõekspidamistesse, nagu pereliikmetele ette heidetakse.
Näib siiski, et Eesti peredes ei ole enam valdav tööjaotus, mis näeb vanemaid selgelt eraldatud rollis. Kuid isegi kui see nii oleks, jääb küsimus, mil moel on näiteks väärtushinnang, mis peab loomulikuks naiste töölkäimist väikeste laste kõrvalt, parem sellest, mis eelistab lapsega kodus olemist? Ja kas sotsioloogidel ja riigiametnikel on lisaks valikuvõimaluse andmisele ka voli otsustada, millise valiku pere tegema peaks?