Jüri Kuuskemaa: kus sa küll oled, eesti keele jumalanna?

Jüri Kuuskemaa. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kui me pole uhked oma rahva ja keele üle, siis ütlemegi, et eesti keel pole in, vaid on out, ning püüame oma sõnu ja väljendeid võõrsulgedega asendada, kirjutab kunsti­ajaloolane Jüri Kuuskemaa.

Vabariigi aastapäeva eel meenutati taas tungivat vajadust säilitada eesti rahvas ja eesti keel. Emakeelepäeval on ehk kohane avaldada nõutust seoses mõningate suundumuste, nähtuste ja ilmingutega meie keelepruugis. Kuna ma ei ürita kursis olla noorte slängi ega SMS-keelega, puudutaksin meediakeele iseärasusi, mis silma riivavad ja kõrva kriibivad. Mis teed, kus lähed, mediaankeel?

Armas lugeja ei kergita tõenäoliselt kulmugi eelneva küsimuse peale enne viimase sõnani jõudmist. Tõepoolest, mis loom see mediaankeel on? Leheveergudel seda veel pole, kuid küllap ta varsti tuleb, kui arvestada, et peenutsemise komme tikub olema nakkav. Me oleme juba mitut puhku kohanud väljendeid «mediaanpalk» ja «mediaantemperatuur». Varsti võib mediaansus omandada laiema leviku, sest väljendid «keskmine palk», «keskmine eluiga» ja «statistiline keskmine» on vist armetult kodukootud ja äraleierdatud, aga mediaansuses on – kuidas seda nüüd moodsalt öeldagi – midagi diipi!

Kedagi ei üllata, kui küsitakse, et mis teed, kus lähed. Presidentki küsis oma aastapäevakõnes, et mis teed. Kõnekeeles võib sellise harjumuspärase lapsusega leppida, kuid taolise käänamatuse jõudmine kirjakeelde on arvatavasti kurjast. Ma ei saa kuidagi heaks kiita Haapsalu kirjaneitsi Aidi Valliku raamatu pealkirja «Mis teha, Ann?». Me ei tee «mis», vaid midagi. Me ei lähe «kus», vaid kuskile või kuhugi.

Käänamisviitsimatuse nakkus näib olevat kirjakeelde jõudsasti lisandunud vigastest firmanimedest, millele keeleinspektsioon on ilmselt vastupanuta alistunud, pinnides pigem avalikus teenistuses olevaid venelasi.

Kas võib pidada normaalseks, et meil on tekkinud hulgi selliseid firmasid ja institutsioone nagu Rein Reisid, Solaris keskus, Solaris kino, Mergeld köögid, Nargenfestival jne? Alles äsja kirjutati EPLis, et välisminister Urmas Paeti käigul Moskvasse piirilepingu allkirjastamiseks oli üks külastuspaiku «keskus Memorial». Kas mitte vastupidi: Memoriaali keskus, kahe a-ga pealegi? On ju meilgi tegev ühendus Memoriaal, mille keskust võib külastada. Keskus on Memoriaali osa, mitte vastupidi.

Mis nimede käänamatusesse puutub, on meil arenguruumi kõvasti. Ideaalina võib silmapiiril olla tamili keel. Selles on ainult viissada sõna ja ei mingeid käändeid, pöördeid ega aegu. Hea lihtne õppida. Väga lahe, kas pole! Eriti võrreldes neljateistkümne käändega meie keeles.

Suheldes Corelli Consordi administraatoriga, juhtusin ma temalt suvel küsima: «Millest see tuleb, et sina oskad käänata sõna «kontsert», aga mõned muusikaakadeemia professoridki ei saa sellega hakkama?» Ta vastas: «Ma tean, et «kontsert» käändub nagu «part». Seega on mitmuse omastav «kontsertide». Ma olin pardi sinasõpruse kontserdiga küll unustanud, kuid imestan ühtepuhku, kui avaliku elu tegelased muudkui räägivad «kontserditest» ja «kontserdite piletitest». Isegi mõned Klassikaraadios esinejad. «Kontserdite» pealetung näib laienevat. Sõnalõpu kõvastamine on ka ainsust vallutamas. Juba kirjutatakse ja räägitakse «kontsertipiletitest». Sama mõju on nakatanud mitme muusikavälisegi sõna kasutuse mitmuse omastavas käändes. Nüüd kirjutatakse «muuseumite» ja «gümnaasiumite», varasemate «muuseumide» ja «gümnaasiumide» asemel. Kas see on mõistlik ja põhjendatud?

Minu kõrvus tikub muusiku öeldud «kontserdite» kõlama ebaprofessionaalsust ilmutavalt nagu raadioreporteri suust «migrofon». Võib-olla olen liiga pedantlik, kuid vahel jääb mulje, et keeletoimetajad on ajalehtedest koondatud ning iga kirjutaja võib «panna oma diipi», kui see ka hea maitse, loogika ja keele tavadega kokku ei lähe.

«Mingi kell viis jäi sõita kuskil kuussada kilomeetrit.» Säherdust sõnaseadet kuulsin Venemaa polaaraladel autodega matkamas käinud vandersellide teleesinemisest. Seeüle, et sõna «umbes» on eesti keelest kadumas ja asendumas ebamäärasele asukohale viitava sõnaga «kuskil», olen ma juba ammu kurvastanud. Samuti «siisitamise» üle. «Siis» on jätkuvalt parasiitlikult vohav sidesõna, mida kasutatakse ka siis, kui peaks «nüüd» ütlema või lihtsalt vakka olema. Hämmastama paneb aga see, et poolharitud koolilaste suust kuuldud ajamääratlus «mingi kell kuus» on nüüd end tele-eetrissegi jõudnud sokutada. Ma tõesti ei suuda aru saada, mis on viga sõnadel «umbes» ja «ligikaudu». Kas keegi oskab selgitada?

Enam pole meie loteriidel peavõit, vaid «Jackpot». Linnapea pole enam linnapea, vaid meer. Kaas-, mees- või naiskond on nüüd tingimata tiim. Kohtuasjast on saanud «keiss». Miks?

Tundub, et rahvuslikust alaväärsustundest tingituna tuleb eesti keelde järjest rohkem tarbetult laenatud sõnu. Kui me pole uhked oma rahva ja keele üle, siis ütlemegi, et eesti keel pole «in», vaid on «out», ning püüame oma sõnu ja väljendeid võõrsulgedega asendada. Eesti keeles polevat seda «pauerit», mis tekitab «fiilingu» ja põhjustab «kaifi». Eriti pentsik on eesnimede «tuunimine». Kati edasiarenduseks on Cäthy, Kaisa «peenem» variant Gaiza. Ma ei imestaks enam, kui varsti saaks keegi eesti poisslaps eesnimeks Ken Kevin Kefiir.

Pealiskaudsusest tuleneva vussimisega on jõutud ka sakraalsesse valdkonda. Vahel tikutakse Kaarli kirikut nimetama Püha Kaarli kirikuks. See on nonsenss, sest Rootsi luterlik kuningas Karl XI pole kunagi pühaku nimbust pälvinud, kuigi aitas 1670. aastal eesti kogudusel rajada oma kirikut Wismari bastionile.

Märksa segasemad lood on Lasnamäel. Teatavasti õnnistati suvel sisse Lasnamäe õigeusu ehk kreeka-katoliku kirik, mis sai eestikeelseks nimeks Kiirestikuulaja Jumalaema ikooni kirik. Ent võtkem korraks loogiliselt mõelda: kas saab kuulata aeglaselt, kiiremini või kiiresti? Paraku mitte, kiirem või aeglasem võib olla vaid kuulatav kõne ehk helistik, kuulamise protsessi tempot kuulaja muuta ei saa.

Asjasse süvenedes meenutagem kiriku venekeelset nime ja selle nime tausta. Vene «Tserkov ikonõ Bogoroditsõ skoroposlushnitsõ» tähendab sõnasõnalt tõlgituna hoopiski Kiirestikuuletuja Jumalaema ikooni kirik. «Poslushnitsa» ehk kuuletuja tähistab kiriklikus traditsioonis nunna. Ent Neitsi Maarja ajal nunnasid veel polnud. Kuidas tuleb sel juhul kuuletumist mõista?

Asjassepuutuva VI või VII sajandi legendi kohaselt olevat ühe kloostri majandusülem esile kutsunud Jumalaema pahameele. Nimelt olevat too käinud hämaras kloostriruumis ringi õlilambiga, mis tahmanud Jumalaema ikooni. Jumalaema saanud pahaseks ning öelnud pahategijale, et too enam ei tahmaks. Mees imestas kuuldud hääle üle, kuid ei võtnud seda tõsiselt. Järgmisel õhtul läks ta uuesti samasse ruumi õlilambiga ning tahmas jällegi. Nüüd Jumalaema vihastas ja muutis mehe pimedaks.

Pime mees mõtles järele ja sai tagantjärele aru, et hoiatuse oli talle teinud Jumalaema isiklikult. Nüüd taipas ta, et asi on tõsine. Mees mõelnud omas hädas, et ehk saab abi sellelt, kes teda karistas. Hakanud mees Jumalaema poole palvetama. Siiralt ja härdalt, mitte nii pealiskaudselt ja mokaotsast, nagu Eestis rahastamisskandaalide puhul kombeks on. Kuna mees tõesti ilusasti palus, võtnud Jumalaema tema palvet kuulda ning taastanud mehe silmanägemise. Kohemaid. Niisugune on legend.

Legend peab sisendama palvetajatele Lasnamäe kirikus, et Jumalaema võtab nende palveid kiiresti kuulda ja täita. Seega peaks kiriku nimi olema Kiirestikuuldavõtja Jumalaema ikooni kirik. Või pigem Kiiresti Soove Täitva Jumalaema ikooni kirik. Meil ei maksa liialt rippuda väär- ja kalktõlgete küljes, nii nagu vene «Bogoroditsa» ei tarvitse meile olla «Jumalasünnitaja», vaid pigem kodusemalt «Jumalaema». Nii peaks olema ka «Kiirestikuulajaga».

Mina aga olen nõutu, millisesse kirikusse ja millise pühapildi ette pean astuma, et paluda minu suurima keelesoovi täitumist. Nimelt et hääbuks eesti keele massiline rüvetamine telefonikõnede lõpetamisel, mil nii noored kui vanad eestlased tikuvad ütlema «Okei tsäu».

Kus sa küll oled, eesti keelejumalanna, kes sa küll kuuled, kuid ei mürista.