Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop.

FOTO: Egert Kamenik

Viimasel ajal kostab mitmelt poolt hääli, et Eesti riik peaks lõdvendama oma kodakondsuspoliitikat. Jagama seda vasakule ja paremale ka neile, kes pole selleks soovi avaldanud ega valda vähimalgi määral eesti keelt. Kodakondsus aitavat neil paremini osaleda Eesti saatuse määramisel, osaleda riigikogu valimistel jne.

Eriti soovitav olla, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanutel oleksid täpselt samasugused õigused nagu sünnipärastel Eesti Vabariigi kodanikel. Eelkõige ei tohtivat kord saadud kodakondsust enam kunagi ära võtta, mis siis, et nad siis ka Vene Föderatsiooni kodakondsuse võtavad.

Kostab ka hääli, et eesti keel ei olevatki Eesti kodakondsuse puhul enam üldse vajalik, peaasi et kodanikud põhiseadust austavad. Sellel põhineb ka pead tõstev kontseptsioon põhiseaduslikust patriotismist, mis ei pea keeleoskust enam tähtsaks. Iga kodaniku kohustuseks riigi ees on käituda vastavalt põhiseadusele ja oma tegevuses lähtuda selle väärtustest.

Lähemal vaatlusel kukub aga selline eestlaste emakeelt – eesti keelt – salgav konstruktsioon kolinal kokku. Piisab, kui lugeda põhiseadusest meie riigi olemasolu mõtet: Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Igale kodanikule peab see eesmärk olema ülimaks tegevusjuhiseks.

Kuidas peaksid käituma kodanikud, kes austavad põhiseadust, aga ei hooli vähimalgi määral eesti keelest, rääkimata selle selgeks õppimisest. Tegemist on kandilise ringjoone, ükssarve, Prantsusmaa praeguse kuninga (Prantsusmaa on ju vabariik!) või mõne muu loogiliselt võimatu, muinasjuttude maailma kuuluva nähtusega. Põhiseadusliku patriotismi all ei saa mõista valikulist põhiseaduse väärtuste austamist.

See tähendab seda, et iga Eesti kodaniku püha kohus on jäägitult pühenduda Eesti riigi eesmärkide täitmisele. Paljude teiste eesmärkide hulgas on keskne juhis, et iga kodanik peab oma tegevusega aitama kaasa eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Seepärast ei saa Eesti riik teha kannapööret kodakondsuspoliitikas ega hakata seda jagama neile, kes ei ole valmis põhiseadust täiel määral järgima.