Martin Ehala: Väike-Eesti ja Suur-Eesti

Martin Ehala Foto: Peeter Langovits

Eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame, kirjutab keeleteadlane Martin Ehala.

Veetsin kaks päeva Londonis väliseesti emakeeleõpetajate seltskonnas, kes olid kogunenud sinna üle Euroo­pa kogemusi vahetama. Nägin Londoni eesti lapsi igasuguse nahavärvi ja eesti keele oskuse tasemega ning vestlesin nende emadega, kes rääkisid, mida tähendab säilitada eesti keelt välismaal. Loomulikult tuli kõneks ka eesti keele jätkusuutlikkuse küsimus pikemas perspektiivis.

Rääkisin, et maailma 6000 keelest hääbub 21. sajandi jooksul tõenäoliselt 50–90 protsenti, ja esitasin küsimuse, et kui kõik maailma keeled panna oma elujõulisuse alusel ritta, kuhu siis eesti keel selles pingereas satuks. Umbes pooled kuulajaist arvas, et viimase 3000 hulka. Samalaadse gallupi tegi mõni aasta tagasi Postimehe veebileht ja tulemused ei olnud palju paremad. Seega, suur osa meie rahvuskaaslastest elab rahulikult arvamusega, et eesti keel on üks armas, aga kahjuks liiga väike ja väljasurev keel.

Kui vaadata eesti keele arengutaset objektiivselt, paigutub meie keel maailma paarisaja kõige arenenuma kultuurkeele hulka. Eesti keel toimib riigikeele ja ühe ametliku Euroopa Liidu keelena. Eestis on maailmatasemel eestikeelne haridussüsteem kõigil haridusastmeil ja rikas omakeelne kultuurielu (ajakirjandus, luule, proosa, tele- ja raadioprogrammid, filmikunst).

Jõudsalt areneb eesti keeletehnoloogia, st arvutiprogrammidele keeleliideste loomine, kõnesüntees ja automaattõlkimine. Ka kõnelejaskonna arvukuse poolest kuulub eesti keel maailma 400 suurima, mitte 3000 väiksema keele hulka. Ühesõnaga, keskmine eestlane peab eesti keelt umbes kümme korda väetimaks kui see tegelikult on.

Ilmselt mõjutab hinnangut asjaolu, et eestlaste sündimus on madal ja sellele lisandub veel viimastel aastatel hüppeliselt suurenenud väljaränne. Et väljarändajate hulgas on palju noori vallalisi naisi, kes suure tõenäosusega loovad segaperekonna Eestist kaugel, kiirendab see rahvastiku kahanemist veelgi. Juba mõnekümne aasta pärast ei pruugi eestlaskond olla piisavalt arvukas, et üha kiiremini arenevas maailmas eesti keelt ja kultuuri üleval pidada.

Kuid eestluse tulevik ei sõltu mitte üksnes demograafilistest protsessidest, vaid ka sellest, kuidas me eestluse olemust mõistame. Üldiselt peetakse eestlaseks inimest, kes räägib eesti keelt emakeelena, elab Eestis, armastab Tammsaaret ja tunneb laulupeol sügavat hingeliigutust. See määratlus toob esile eestluse väärtusliku tuuma. Kahjuks liiga paljude jaoks see tuum ongi kogu Eesti. Nimetaks sellist eestlust Väike-Eestiks. Väike-Eesti jääb tõesti demograafiliste protsesside tõttu järjest väiksemaks.

Väike-Eesti kõrval on olemas ka Suur-Eesti. Paraku on Suur-Eesti Väike-Eesti soovimatu laps, mida enamasti ignoreeritakse. Kuid sedavõrd kuidas Suur-Eesti kasvab, ei saa tema olemasolu enam eitada. Tuleb otsustada, mida temaga teha – kas anda ära või võtta omaks ja armastada. Kui otsustame Suur-Eesti omaks võtta, näeb tulevik välja mõnevõrra helgem.

Teeme väikese mõtteeksperimendi: kui 100 eesti neidu abiellub 100 eesti noormehega ja nendest abieludest sünnib 180 last, nagu praeguste trendide järgi võiks arvata, siis on järgmine põlvkond väiksem kui eelmine. Kui aga needsamad 200 eesti noort leiavad omale kaasa laiast maailmast või teisest rahvusest eestimaalaste hulgast ja neil sünnib kokku 360 last, siis oleks see väga suur kasv. Aga seda vaid juhul, kui need lapsed peaks end eestlaseks.

Praeguse Väike-Eesti arusaama sisse see ei mahu, sest paratamatult elaksid sellised lapsed kahes kultuuris ja oleksid väga erineva keeleoskusega. Nende eestlus ei oleks absoluutne ja jagamatu, vaid segatud mingi teise identiteediga. Väike-Eesti arusaamise järgi nad ei olekski õige­d eestlased. Väike-Eesti arusaamise kohaselt ei ole ka meie venelased õiged eestlased, isegi kui neil juhtub olema Eesti kodakondsus ja nad räägivad ladusas eesti keeles. Piisab, kui nad väärtustavad oma vene juuri, et olla Väike-Eestist välja arvatud. Väike-Eesti ei talu kaksik­identiteeti, rääkimata topeltkodakondsusest, väike-eestlane saab olla ainult üdini ja tingimusteta.

Väike-eestlus on sügavalt sees meist paljudes ja otsib pidevalt võimalust, kust saaks kedagi välja arvata. Kuidas teisiti seletada ideed keelata elukogenud inimestele tantsupeol tantsimine või piirata väliseesti kooride pääsu laulupeole aktsendi alusel. Mõte, et vene koorid võiks laulupeol esitada mõned oma identiteedile olulised venekeelsed laulud, on väike-eestlastele lausa pühaduse rüvetamine. Väike-eestlane on valmis eestlaste hulgast välja arvama ka need, kes selliseid mõtteid avaldavad, nagu ka need, kes võõraga üleüldse liiga tihedalt suhtlevad.

Väike-Eesti on isegi uhke selle üle. Tema meelest pole üldse paha elada kahanevas Eestis, kus on ilus loodus ja palju ruumi omaette olla. Väike-Eesti ei võta kunagi laenu, vaid lõpetab tasapisi kõik tegevused, mis ennast ära ei tasu, tõmbab kokku koole, tuletõrjet, politseid, kütab kõigepealt ära kuuri ja seejärel sauna. Väike-Eesti on endale loonud idee lõpmatuseni kahanevast jätkusuutlikust Eestist, mis nagu kilpkonn igavesti Achilleuse eest ära jookseb. See võib küll mõnda aega toimida, kuid mitte kaua. Kui me ei suuda väike-eestlaslikust mõttemallist vabaneda, jääb meie viimaseks rahvuslikuks saavutuseks Darwini auhind väljasuremise eest oma kitsarinnalisuse tõttu.

Paraku on väike-eestilikust mõttemallist väga keeruline vabaneda. Väike-eestlus on seda tugevam ja jäigem, mida suurem on rahvuslik ohutunne. Ohuolukorras on loomulik reaktsioon asuda kaitseasendisse, et vähendada ebakindlust. Ja viimase kümne aasta jooksul on toimunud rida sündmusi, mis ohutunnet on suurendanud, nagu pronksöö, Gruusia sõda ja praegused sündmused Ukrainas.

Samas rahvuslik koondumine selle ohu vastu ei aita, vaid pigem muudab olukorda keerukamaks. Hirmu tõttu väheneb võime eristada halltoone ja otsida paindlikke lahendusi. Sellest nõiaringist väljumiseks ei ole muud teed, kui suruda alla eksistentsiaalne hirm ja teha julgeid samme. Kaotada ei ole enam suurt midagi.

Ma tõmban ühe paralleeli. Kui oled rajanud aia, siis loodad saada saaki. Kui vihma tuleb kenasti, pole probleemi. Kui aga tuleb põud, siis on kaks võimalust: kas aeda kasta või loota, et varsti hakkab sadama. Paraku on ootamisel oma piir, kust edasi võib hävida kogu saak. Samas on põua ajal vesi kallis ja kastmiseks tuleb teha kulutusi, tõenäoliselt isegi laenu võtta. Väike-eestlane laenu ei võta ja riskib kogu saagiga. Kui soovime Suur-Eestit, siis peame mõtlema suureestilikult – kui aed vajab kastmist, siis tuleb võtta kasvõi laenu, et külv ei häviks, küll hiljem on võimalik saagist maksta tagasi ka laen.

Alustada tuleks sellest, et anda Suur-Eestile ressursid, mida see kasvamiseks vajab. Kõikjal- maailmas, kus on eesti kogukonnad, tuleks jõuliselt toetada Eesti Majasid. Leida raha pühapäevakoolile, kooridele, tantsuringidele, toetada lastelaagreid Eestis, laulu- ja tantsupeole sõitmist, ja eesti lauljate, kirjanike ja luuletajate külaskäike. Ja seda väga palju rohkem kui praegu.

Suur-Eesti kasvatamine Eesti sees vajab tõenäoliselt veelgi rohkem raha. Oluliselt tuleb suurendada kutselist armeed, et tõmmata tänavalt ära mõlemast rahvusest pettunud ja rahulolematud noored mehed. Anda neile karjäärivõimalus, tunnustus ja võimalus kasvada missioonidel verevendadeks. Luua maapiirkondadesse segarahvuselised päästeameti- ja politseidepood, palga ja boonustega, mis mehed tõesti sinna tööle tõmbab. Laiendada maahaiglaid ja hea palgaga meelitada sinna meditsiinikoolide lõpetajaid; luua eesti koolide juurde võimalused õppida vene keelt ja kultuuri emakeelena seal, kus vene kooli pole, aga soovijaid leidub. Meetmeid leiaks teisigi.

Kõik see kokku võimaldaks lahendada või vähemalt pehmendada mitut eestluse jaoks elulist probleemi – demograafiat, lõimingut, regionaalarengut ja julgeolekut. Kui soovime tõesti näha Suur-Eestit võrsumas, siis praegu on viimane aeg kasta, kümne aasta pärast võib olla juba hilja.