Heli Künnapas.

FOTO: Erakogu

Kolme lapse ema, kirjanik Heli Künnapas kirjutab Postimehe arvamusportaalis paljulapseliste perede emade õigusest aktiivsele töö- ja ühiskonnaelule perekonna kõrvalt.

Viimase nädala jooksul on palju kõneainet pakkunud presidendi kõnes öeldud lause, millest võis mõista, et Eesti pered oleks lasterohkemad, kui naised naaseksid lapsed-köök-kirik mudeli juurde. Ühed leiavad, et presidendi lause oli naisi alavääristav, teised aga nõustuvad, et lastega ema ongi ka tööandjale koormaks ja kasvatagu lapsed enne töölenaasmist suureks.

Valikuvabadus

Olles ise kolme väikese lapse ema ning oodates neljandat, saan väga hästi aru neist aktiivsetest (kõrgharidusega) suurte perede emadest, kes ennast eelnimetatud kõne tõttu puudutatuna tundsid. Ühegi järgneva lapse saabumine ei tee pere- ja tööelu ühildamist lihtsamaks, sellegi poolest oleme oma lapsed saanud, sest armastame neid ja leiame, et suudame nad üles kasvatada. Siinkohal ei soovi halvustada neid emasid, kes usuvad, et ka ühe lapse kõrvalt tuleks vähemalt kolm aastat kodus ainult lapse päralt olla, järgmine laps saada siis, kui eelmine on kooli läinud ja tööle naasta, kui kõik lapsed vähemalt põhikoolis õpivad. See on nende valik. Austage aga ka meie valikut- paarikuuse beebiga ülikoolis loengutes käia, turvahällis magava beebiga koosolekule ilmuda, hoidja juurde või lasteaeda viidud laste kõrvalt varakult paar päeva nädalaski tööd teha.

Tõelised isad

Ühiskondlikus ja tööelus aktiivselt osalevatel naistel on kõrval mehed, kes ei häbene olla tõelised isad. Arvatavasti on meie minevik põhjuseks, miks jätkuvalt seostatakse lastekasvatusega ikka emasid. Isade roll oleks nagu tööl käia ja raha teenida. Tänapäeva kõrgharidusega aktiivsed naised ei ole aga selle mudeliga enam nõus ja õigustatult. Oleme ennast harinud ja kogemusi omandanud ning seetõttu täisväärtuslik ühiskonna osa. Naiste eesõigus olla ainuke sünnitamisvõimeline lapsevanem perekonnas, ei tähenda ainukohustust last kasvatada. Tänapäeval on olemas kõik võimalused, et isad saavad juba väikeste beebidega ideaalselt hakkama, nii et küsimus pole võimalustes, vaid suhtumises.

Suhtumise muutmine

Noorel emal on värskele isale enda kõrval keeruline seletada, et lapse eest hoolitsemine on normaalne, kui mees on eelnevas elus näinud isa kui rahakotti ja ema kui täiskohaga «köögikodanikku». Kui sellele lisanduvad ümbritsevad inimesed, kes teevad imestusest suuri silmi nähes beebiga isa või kuuldes mehe lapsepuhkusele jäämisest, ongi vanad arusaamad jälle kinnistatud. Selleks, et julgustada noori lapsi saama või soodustada järgmise lapse sündi perekonda, ei pea ise olema reaalne lapsevanem. Ümbritsevate inimeste suhtumisel ja selle muutumisel on ülimalt suur roll.

Liigne kolmas

Nii kohalike omavalitsuste kui riigi tasandil räägime koolide sulgemisest, sest lapsi pole, valdade liitmisest, sest inimesed on lahkunud... Aga kolmanda lapse ootusest rääkides tuli korduvalt kuulda, et seda on liiga palju. Praegu oodatavast neljandast rääkides pean pidevalt vastama küsimusele, et «mis juhtus?» ja «Ega neljas ometi planeeritud ei olnud?» Miks peaks noored endaga hakkamasaavad kõrgharidusega aktiivsed inimesed peresse nelja-viite last soovima, kui selle eest peab ennast pidevalt õigustama, selle asemel, et julge ja enesekindla otsuse üle uhke olla? Hinnanguid annavad enamasti aga just need, kes ise tunnevad, et ei suuda üle ühe-kahe lapse kasvatada või need, kellel enda lapsed ammu suured või pole neid saanudki.

Paljulapseliste hinnangul probleemi ei ole

Minu sõprus- ja tutvusringkonda kuuluvate nelja-viie ja enamalapseliste aktiivsete lapsevanemate arvates uues sündivas elus probleemi ei ole. Jah, elu ei lähe lihtsamaks. Suurpere emadena oleme me oma pereelus ajajuhtimise spetsialistid, logistikapealikud, suurte kogemustega majandusjuhatajad ja jookseme ka lapsed-köök-kirik-liinil. Sellise korraldamise tulemusena jõuamegi osaleda väikeste laste kõrvalt ka töö- ja ühiskondlikus elus. Sest see on valik. Kui mõni naine teeb teistsuguse valiku, palun väga. Kuid palun seejuures ka hinnata meid, kes me ei soovi oma kogemusi ja teadmisi vaid kodukanana kasutada. Kõige selle korraldamisel on olulised peale ema last ümbritsevad inimesed. Alustades isast. Enamus meist, suure pere aktiivsetest emadest, saame sellist elu elada, sest meie kõrval on mehed, kes mõistavad oma rolli lapsevanemana. Rahaga last ei kasvata, ega armastust ei osa. Mehe ülesanne pole lapsekasvatusse sukelduda siis, kui laps kõnnib-räägib-matemaatika ülesannetes abi vajab.

Rahavaba muudatus

Lihtne on kurta materiaalse hakkamasaamise teemal või toriseda riigipoolsete toetuste üle. Vanemahüvitis on tore, kuid ainult raha tõttu kõnealused naised kindlasti sünnitama ei hakka. Aktiivsed suurte perede emad ei vingu, et lapsetoetus on vaid 19 eurot kuus. Me ei ole oma lapsi selleks saanud, ega polegi planeerinud oma lapsi riigi toetustest üleval pidada. Tahame selleks kasutada oma teadmisi ja oskusi, mille aja jooksul oleme omandanud. Me ei soovi esmatähtsalt tasuta ühistransporti ega perele tasuta taksojuhti, vaid saame aru, et eriti maal elades tuleb pere kõigi liikmete liikumisvõimaluse eest ise vastutada. Me ei vingu igapäevaselt selle üle, kuidas meie kompromisside ja aja- ning energiakuluga kasvatatud lapsed peavad aastakümnete pärast üleval pidama ka neid, kes meie rabelemise ajal lastevaba elu ning soojamaareise naudivad.

Me vastutame oma valikute eest. Kõik, mida vastu soovime, on mõistev suhtumine ja aktsepteerimine, et nii on ka normaalne. Ei tulene kõik lapse hädad sellest, et väikse lapse ema käib tööl või osaleb ühiskonnaelus. Samad mured on ka täiesti koduste laste vanematel. Heatahtlik ja soosiv  suhtumine aktiivsetesse emadesse ning nendega pereelu jagavatesse täieõiguslikesse isadesse on igaühe jaoks võimalik ja täiesti tasuta. Selle muudatuse jaoks pole vaja riigieelarvest lisavahendeid leida, vaid seda saab riiki ja kogu ülejäänud maailma süüdistamata ellu viia igaüks meie seast. Nüüd. Kohe. Küll siis julgetakse tulevikus üha rohkem lapsi siia armsasse ja hoolivasse maailma sünnitada.