Alar Sudak: kolme musketäri koalitsioon

Alar Sudak. Foto: Erakogu

Kodanikuühiskonna aktivist Alar Sudak kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti vajaks IRLi, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna kolmikliitu, mis jätaks alates 1999. aastast järjepidevalt võimul olnud ning oma valitsuspartnereid reetnud Reformierakonna opositsiooni.

Agu Sihvka kombel alustades. Kui ausalt ära rääkida, nagu kõik oli, siis pean alustama sellest päevast 2011 sügisel, kui tekkis idee alustada rahvaliikumist Avalik kiri Eesti Vabariigi Peaministrile. Petitsioonis nõudsid üle kaheksa tuhande inimese Andrus Ansipi tagasiastumist. Kui Reformierakond sai teada, et kiri saadetakse Vabaduse väljakul toimuvalt miitingult, pidas Reformierakonna tagatuba targemaks teatada, et 2015 riigikogu valimiste järgselt Andrus Ansip enam valitsust ei moodusta. Seda selleks, et rahvaliikumisel hoogu maha võtta. ACTA miiting oli just olnud ja massilist rahvaliikumist peljati.

Nüüd, kus Ansip ongi tagasi astunud, on järgmiseks nõudeks kogu Reformierakonna lahkumine võimult.

Eesti vajab kolmikliitu, kuhu kuuluvad IRL, Keskerakond ja sotsid peaminister Sven Mikseri või Urmas Reinsalu juhtimisel.

Ettepaneku kolmikliidu moodustamiseks saab teha ainult president. Kui kolmikliidu ettepanek teha sotsidele kulisside taga, siis kardavad sotsid lõksu. Arvates, et kui nad on nõus, siis koputatakse sotsid Reformile üles ja reformikad saadavad sotsid läbirääkimistelt minema. Kui ettepaneku teeb president ning IRL ja Keskerakond sellega nõus on, siis oleks sotside jaoks poliitiline enesetapp loobuda ja ohverdada ennast Reformi võimu huvides.

Nii nagu laulev revolutsioon tegi lõpu NLKP ainuvõimule, nii tuleb teha ka lõpp oravate ülemvõimule. Eestis on vaja valitsust, kes mõtleks kogu rahva peale, kuid reformikad mõtlevad ainult enda ja oma sponsorite peale.

Reformierakonna tagatuba on nii lühinägelik, et ei suuda arenguid ette näha isegi mitte paari nädala ulatuses. Siim Kallase luukered olid juba ette teada. VEB fondi skandaal, 10 miljoni dollari afäär, miljardi-kroonise garantii andmine ilma Eesti Panga nõukogu teadmata, Eesti loodusvarade pantimine. Siim Kallas omab poliitikuna Eesti rekordit skandaalide arvult. Ometi arvati, et kui panna irvik-kiisu peaministriks, siis hakkab rahvas rõõmust nurruma.

Siim Kallas põgenes samamoodi, nagu Kaur Kender Sirbi toimetusest.

Reformierakonna tagatuba hakkas näitama selgeid agoonia märke. Järgmiseks peaministrikandidaadiks esitati Hanno Pevkur, kelle kandidatuur võeti tagasi sama kiiresti, kui ilmus. Järgmisena lükati ette Taavi Rõivas. Valik oli ootamatu, sest Taavi Rõivasel puudub suurem toetajaskond isegi omaenda erakonnas.

Reformierakonna Europarlamendi saadikukandidaadid valiti sisevalimistel. Sisevalimiste tulemused näitasid, et Taavi Rõivas ei platseerunud toetajaskonna suureuselt isegi mitte esimese kaheteistkümne sekka. Seega on peaministriks saamas mees, kellel pole toetust isegi mitte enda erakonnas, rääkimata toetusest rahva seas. Loogiline valik oleks olnud valida Kaja Kallas, reformikate Europarlamendi esinumber, aga tema on reformikate jaoks liiga aus.

Kui erakonna hallid kardinalid ei suuda arenguid ette näha paari nädala ulatuses, siis ei saa neid jätta riiki juhtima. Täpselt nii nagu pimedat ei saa panna bussijuhiks.

Reformil tegelikult puudub moraalne õigus riiki juhtida, sest riigikogu valimistel on nad alati võitnud tänu valedele.
 1999. aasta riigikogu valimistel lubasid oravad 9000 krooni keskmist palka. 2000. aastal teatasid oravad, et see pole võimalik. 2003 lubasid tulumaksu langetada 20-protsendile. Paar aastat hiljem teatasid, et ka see pole võimalik. 2007 lubasid viia Eesti 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka. Tänaseks on Eesti üks kolmest kõige vaesemast Euroopa Liidu riigist. 2011 lubasid riigitoetust laste huvialaringidele. Eelmine aasta teatasid, et see pole võimalik.
 2015. aasta riigikogu valimistel lubagu mida tahavad, aga enam pole neid võimalik uskuda.

Reformierakond on valitsenud 13 aastat ja tulemuseks on katastroofid ja kriisid kõikides valdkondades.

Majanduses on staganatsioon. Üle saja tuhande elaniku on lahkunud majanduspõgenikuna. Kümned tuhanded näljased lapsed. Euroopa esimene koht joomarluses. Allakäik pole veel lõppenud.

Aastatel 2006-2012 langes kultuuri osatähtsus riigieelarves 38 protsenti, kuid kultuur on Eesti Vabariigi põhiseaduslik prioriteet. Eesti kultuur on maailmatasemel. Kui võtta suhtarvudes miljoni elaniku kohta, siis on eesti kultuuritegijad saanud maailmas mainekaid preemiaid ja auhindu kõige rohkem maailmas. Tänavu olid kogunisti kolm eestlast korraga – Arvo Pärt, Neeme Järvi ja Tõnu Kaljuste - Grammy nominendid. Aga kõrgharidusega kultuuritöötajad saavad sama palju keskmist palka nagu lihttöölised.

Kes iganes Reformiga koalitsiooni teeb, võib kindel olla, et ega seda rõõmu kauaks ei ole.
 Vastuolud Reformi ja kõigi teiste erakondade vahel ei ole poliitilisel maastikul mitte parem- ja vasakpoolse ideoloogia vahel, vaid vastuolud on eetika ja moraali pinnal.

Absoluutselt kõik koalitsioonid, milles Reform on osalenud aastatel 1995-2014, on lagunenud Reformi üleoleva suhtumise pärast koalitsioonikaaslastesse. 1997 lagunes koalitsioon Koonderakonna ja Maarahva Ühendusega. 2001 lagunes koalitsioon Isamaaliidu ja sotsidega Tallinnas ja 2002 riigikogus. 2005 reetsid nad Res Publica. 2007 hülgasid Keskerakonna ja Rahvaliidu. 2009 pidid valitsusest lahkuma sotsid. 2011 valimiste järgselt teatasid, et nad ise ka ei tea, kas tahavad koalitsiooni IRLi või sotsidega.

Praeguse koalitsiooni lammutamise põhjus on lihtne. Oravad tahavad sotse kasutada reitingu tõusuks, säilitada riigikogu valimiste järgselt peaministri koha ja pärast valimisi öelda sotsidele - mooramees on oma töö teinud, mooramees võib minna.


Pärast valimisi vaatavad oravad jälle puu otsast, et sooh, kellega nüüd järgmine koalitsioon teha? IRL peab ütlema juba praegu ei. IRLi liidrid ei ole poliitilised prostituudid, et ministriportfelli eest müüvad maha au, väärikuse ja Eestimaa parema tuleviku. Nagu normaalsed mehed pole nii lollid, et abielluda nümfomaaniga, nii ka õiged riigimehed Reformiga enam koalitsiooni ei teeks. 
Kõigi Reformi koalitsioonide lagunemiste põhjuseks on üks ja sama jama. Koalitsioonid on teinud mingi vea. Vea tegemise hetkel kiidavad oravad takka, et täpselt nii peabki tegema. Aga kui reiting hakkab langema, siis põgenevad oravad puu otsa ja muudavad kiiresti valitsuse koosseisu, et reformikate juhtimisel olev valitsus paistaks välja nagu uus valitsus, et valimistel mitte vastutada.


Seekordne Reformierakonna reitingu langus algas Silvergate'ist, mis oli puhtalt Reformierakonna siseasi, aga reitingu languse eest peab valitsusest lahkuma IRL.
IRL on alati koheselt reageerinud korruptsioonile ja lollustele.


Meenutame elamislubade skandaali, umbvenelaste toomist IRLi üldkogule, Viljandi linnaisade «show'd» Saksamaal. Kõik tegelased tagandati IRLis koheselt, mitte ei hoitud pool aastat soojal kohal, nagu Kristen Michali puhul.


Riiki peab juhtima lähtudest nendest unistustest ja väärtustest, mis olid omased Vabadussõja ja Sinimägede lahingu kangelastele; vabadusvõitlejatele, kes viidi Siberisse. Me tahame elada selles Eestis, millest rahvas laulis laulva revolutsiooni ajal. Selleks peab lahti ütlema Reformierakonnast, reformikate juhtimisstiilist ja mentaliteedist. 
Vabariigi valitsus peab arvestama rohkem rahvaga ja rahva tegelike vajadustega ning lõpetama hariduse, kultuuri, majanduse ja põllumajanduse laastamise ja riigi raha laialiloopimise üksikisiku tulumaksu langetamisega.


Riigikogu esimehel Ene Ergmal oli õigus, kui ta teatas jõululaupäeval, et vasakpööre ei oleks supersuur õnnetus.


Vasakpööre ei ole siinkohal mõeldud mitte niivõrd riigikogu 2015. aasta valimiste tulemustena, vaid ühiskonna tasakaalustamisena, sest reformikate mõõdutundetu valitsemise tagajärjel on riigilaev vajunud sügavale parempoolsesse kreeni.


Siim Kallas teatas seevastu, et tema tahab vasakpööret ära hoida.


Saatuse iroonia on selles, et vasakpöörde ärahoidmiseks on kaasatud just sotsid.

Ka IRL peaks nägema sotse kolmikliidu koalitsioonis, aga mitte augutäiteks. Liiati võiks Sven Mikserist saada peaminister, sest riigikogu sotside esindatus on Reformi järel kõige suurem.


Sotside valik on, kas teha Sven Mikserist peaminister, või ohverdada oma esimees ja erakonna liikmete poliitiline tulevik Reformierakonna huvides.

Esimesed signaalid, et reformikad vajavad sotse kui augutäidet, on Reform juba andnud. Sotsidele öeldi alguses näkku, et ei mingit lastetoetuse tõusu. Reformi jaoks on tähtsamad kui lapsed, kes on Eesti tulevikuloojad, raha laiali loopimine üksikisiku tulumaksu järjekordse langetamisega sponsorite huvides. 
See on kena, et sotsid nõuavad koalitsioonilepingus lastetoetuste tõusu, kuid lastetoetuse tõus on ainult üks meede. Eestis kui ühes kõige vaesemas Euroopa Liidu riigis on väga raskes majanduslikus olukorras ka üliõpilased, töötud, üksikemad, SMS-laenuralli ohvrid ja teised kümned tuhanded inimesed.

Neid probleeme Reform ei kavatsegi lahendada, kuid kolmikliidu erakonnad on nende probleemidega juba enne tegelenud. Sotsid lahkusid Reformi juhitud valitsusest töötuskindlustuse pärast. Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Eiki Nestor ütles 2012. aasta alguses, et otsus töötuskindlustuse seaduses rakenduma pidanud hüvitis tühistada omal soovil töölt lahkujatele näitab seda, et poliitikud ei tahagi teada, mis olukord Eesti tööturul valitseb.

IRL lubas tasuta kõrgharidust vaesemate perekondade huvides, kuid Reform sõitis sellest teerulliga üle ja seadis sisse tasuta kõrghariduse just vaesemate perekondade kahjuks.


Keskerakonda on peetud autokraatseks parteiks ja Savisaart diktaatoriks. 
Juhtimisteaduse järgi on mitmeid juhtimisvorme. Ka ettevõtete seas on erinevate juhtimisstiilidega ettevõtteid. On firmasid, kus valitseb range distsipliin ja kõva kord. Ja on firmasid, kus töötajatele on antud rohkem vabadusi.


Ettevõtete puhul on määrav, kui suured on firma kasum ja millised on dividendid.
 Poliitilise ettevõtmisena on Keskerakonnal korralik reiting ja head valimistulemused.


Tänaseks on Savisaar pannud kahtluse alla ka koostöö jätkamise Putini parteiga ja keskerakondlased olid varmad teatama, et nemad ei kahtle Ukraina valitsuse legitiimsuses.


Riigikogus oli Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks avalduse juhtivkomisjoni esindajaks Enn Eesmaa. Vastu hääletas ainult Stalnuhhin.


Selles valguses on mõistetav ka rahvuslaste erakonnaks peetud IRL ja vene elanikkonna huvide eest seisva Keskerakonna koostöö.


Eerik-Niiles Krossi valimiskampaania oli rajatud duellile Savisaarega. Loomulikult tekib küsimus, et kui IRL on ühes koalitsioonis Keskerakonnaga, siis mis sellest duellist edasi saab?


Poliitikas ei ole sõpru ega vaenlasi, on vaid ühised huvid või huvide vastandumine.


Kui Eerik-Niiles Kross oleks ette teadnud, et neli kuud pärast valimisi võtavad reformikad oma maskid maha ja me näeme oravate näol moraalses mõttes «Sõrmuste Isandast» tuttavaid orke, siis oleks ka Krossi kampaania olnud teistsugune.


Rail Balticu projekt tuleb väga tähelepanelikult üle vaadata ja analüüsida, sest kõik, millel oravate lõhn on küljes, natukene haiseb. Kui Rail Baltic rajada, siis kindlasti Tartu-Valga suunal, mitte üle talumaade, läbi soode ja rabade, et Rail Baltic rappa ei läheks.

Reformierakonna juhtimisel on terve Eesti läinud omadega rappa, kust välja saab ainult kolmikliidu ühisel jõul.

Eesti vajab valitsust, mis teeks ära haldusreformi, seaks sisse eluliselt eluks hädavajalikud sotsiaalsed tagatised ja mõistaks, et Eestimaal ei ela mitte eestlased ja migrandid, vaid Eestimaal elavad Eestimaa inimesed, kelle kõigi olevik ja tulevik on kolmikliidust moodustuva valitsuse mure.