Meie tervishoiusüsteem on kriisis, rahulolematus kasvab nii teenuse tarbijate kui selle osutajate seas ning mõlemad pooled hääletavad üha sagedamini jalgadega, kirjutab meestearst Margus Punab.
Margus Punab: mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii*
13. märts 2014, 08:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti meditsiinisüsteemi jätkusuutmatust alarahastamisest on palju kirjutatud, aga lähiajal lisanduvad probleemide ringi hoopis uued kiiret lahendust vajavad teemad. Kuigi arenenud riikides on meditsiinisüsteemi kulu SKT suhtes keskmiselt kolmandiku võrra suurem kui meil, ei seisa probleemide ees meie sugugi üksi.
Üle maailma kasvab lõhe meditsiini pakutavate võimaluste ja riikide ning üksikisikute võimekuse vahel endale olemasolevaid teenuseid ja ravimeid lubada. Seoses majanduse kiire kasvu lõppemise ja rahvastiku kiire vananemisega muutuvad need käärid aasta-aastalt üha suuremaks.
Samal ajal toimub nii tervishoius kui ka meditsiinis kitsamalt järjekordne ülikiire areng, mis sageli võetakse kokku ühisnimetaja «personaalne meditsiin» alla. Personaalne meditsiin sisaldab ühelt poolt juba olemasolevaid ja pidevalt lisanduvaid klassikalisi teadmisi haiguste põhjuste ja peamiste riskitegurite kohta, aga ka praegu tähelepanu fookuses oleva inimeste geeniandmete analüüsist selguvate riskitegurite infot. Viimase tõttu kipuvad tõsiusklikud geeniteadlased personaalset meditsiini kaaperdama, nimetades selle ümber ka näiteks genoomseks meditsiiniks.
Arsti töö on vaid mõnekümne aastaga tundmatuseni muutunud. Infotehnoloogias kehtib 1995. aastal defineeritud Moore’i seadus, mis ütleb, et arvutiprotsessori võimsus kahekordistub iga pooleteise aastaga. Biomeditsiinilise informatsiooni kasv käitub veidi teistmoodi – info hulga kasv üha kiireneb.
Arvatakse, et meditsiinilise info kahekordistumine toimus 1950. aastaks 50 aasta, 1980. aastaks seitsme aasta ja 2010. aastaks 2,5 aasta jooksul. Aastaks 2020 arvatakse info kahekordistumise kiiruseks juba 73 päeva! (Densen 2011, «Challenges and Opportunities Facing Medical Education») On selge, et inimaju võimel kuhjuva infohulgaga hakkama saada on piirid. Infohulga ülikiire kasv on olnud üks peamisi üha suureneva spetsialiseerumise põhjusi. Siin on ka meie perearstikeskse meditsiinisüsteemi mudeli nõrkuse juured.
Praegune infohulk viib paratamatult üha kiirenevas tempos jätkuva spetsialiseerumiseni ja tegelikult oleme tänaseks jõudnud ka siin tasemele, kus inimvõimetel on tulnud ette piir ka ühe kitsa eriala raames kogu olemasoleva ja koguneva info ammutamisel ning eelkõige sünteesimisel.
Samal ajal on arvutite ja laiemalt infotehnoloogiline võimekus jõudnud sinnamaale, et on võimalik kiiresti analüüsida nii inimese genoomi miljoneid infoühikuid sisaldavaid andmeid kui ka nende interaktsiooni klassikaliste tervise riskiteguritega ning individuaalsete bioloogiliste parameetritega, ja seda kõike mitte ainult üksikisiku, vaid ka miljonite inimeste tasemel.
Kogunev infopagas on taimelavaks ka tõelise personaalse meditsiini sünnile. Reaalsus on see, et juba praegu kättesaadava info alusel muutub pea iga haigusjuht unikaalseks, oma individuaalsete põhjuste, tagajärgede ja ka optimaalse mõjutusvahendite kogumiga personaalseks haiguseks.
Universaalselt käsitluselt läheme üha enam üle individuaalsele käsitlusele. Nagu eespool tõdetud, on inimvõimete piir uue info efektiivse analüüsi jaoks ammu ületatud. Seega on edasine areng paratamatult seotud infotehnoloogiliste abivahendite kasutuselevõtuga.
Teiselt poolt on piiratud võimaluste tingimustes kriitilise tähtsusega mõtestatud tegutsemine ja prioriteetide kehtestamine, et olemasoleva ressursiga optimaalseid tulemusi saavutada. Optimaalse tulemuse saavutamiseks on aga vajalik oma tegevuse püsiv monitooring ja süvaanalüüs. Süsteemse analüüsi võimekust väljendab tervishoius kõige paremini teadusproduktsioon eelretsenseeritavates teadusajakirjades.
Eesti reaalsus on see, et võrreldes fundamentaaluuringutega on kliiniline teadus selgelt vaeslapse osas. Epidemioloogilise oskusteabe piiratuse tõttu piirdutakse ka enamiku riigi tellitud terviseuuringute puhul tulemuste tabel-väljatrükkidega ja sisulise teadusliku analüüsini ja kvaliteetsete publikatsioonideni ei jõuta. Seeläbi puudub meil süsteemne analüüs meie tervisekriisi tegelikest põhjustest, on vaid teatud ekspertarvamus.
Kui paremates ülikooli kliinikutes on enam kui 75 protsenti haigetest ja kõik arstid ja enamik õdedest seotud teadusuuringutega – sisuliselt süvaanalüüsiga –, siis meil on selliste haigete osakaal kindlasti kaugelt alla kümne protsendi. Ülikoolist väljaspool olevates haiglates ilmselt maksimaalselt mõne protsendi juures. Kliinikute/erialade teadusproduktsioon tugineb enamasti ühele-kahele inimesele.
Nii arengu algfaasis olev tervishoiu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia kui ka sellega otsapidi seotud, professor Metspalu propageeritav ja hiljuti arengufondi publikatsioonina avaldatud (geneetilise) personaalmeditsiini rakendamise võimaluste analüüs Eesti kohta eeldavad edu saavutamiseks aga süstemaatilist ja suuremahulist terviseandmete analüüsi. Keskmiselt 10–15 aastas arstiteaduse alal kaitstud doktoritööd koos kliinilise teaduse kultuuri nõrkusega enamikul erialadel muudab aga nende eesmärkide saavutamise äärmiselt küsitavaks.
Isegi meie biomeditsiinilise teaduse lipulaevaks peetav geenivaramu on aastas oma andmebaasidele tuginedes võimeline publitseerima vaid üksikuid kohapeal juhitud teadusuuringuid. Seega on kurb tõsiasi, et isegi kui meil on kümnetesse tuhandetesse ulatuvaid uuritavate gruppe, pole me praeguse ettevalmistusega võimelised nüüdisaegses teadusloomes olulisel määral kaasa mängima.
Samas on selge, et tänapäeva, aga veel enam lähituleviku meditsiinis saavad edukad olla vaid arstid ja ka õed, kel on praktilist teadustegevuse võimekust ja kogemusi.
President märkis oma aastapäevakõnes väga õigesti, et ei praegu, aga veel vähem tulevikus ei ole meil enam lihtsalt juriste, arste, turvatöötajaid, geneetikuid, vaid kõigi nende erialade esindajad on ühtlasi ka infotehnoloogia spetsialistid. Samas puudub arstiteaduskonnas matemaatilise ja infotehnoloogilise võimekuse arendamise koolitus. Minimaalsed on arstiteadlaste kontaktid ka sellise võimekusega töögruppidega meie ülikoolides.
Selline seis pärsib aga suuresti ka meie suutlikkust tulevikus rahvusvahelises teaduskultuuris edukalt osaleda. Sama probleemi teine külg on ka meie pikalt arendatud e-tervise süsteemi ebaõnnestumine. Süsteem, mida arendati IT- (ja raamatupidamislikust) loogikast lähtudes, küll toimib, aga nii enamiku arstkonna kui ka riigikontrolli hinnangul ei ole e-tervise süsteemis olevaid andmeid erinevalt planeeritust võimalik terviklikult kasutada ei ravitööks, riikliku statistika tegemiseks, registrite pidamiseks ega järelevalveks.
Selleks et Eesti meditsiin ja laiemalt tervishoid suudaks kaasa minna uusimate arengutega, tuleb suurel määral ümber mõtestada arstide ettevalmistus. Praegune arstide koolitus on suuresti faktiteadmiste õpe. Tänapäevane meditsiin, tuginedes küll baasteadmistelle, väärtustab aga järjest enam analüüsi- ja sünteesivõimet.
Arstide diplomieelsesse programmi tuleb kiiresti sisse viia kogu tavaõpet saatev teadusõpe. See omakorda nõuab kliinilise teaduse süstemaatilist arendamist. Siin tasuks omakorda õppust võtta meie põhjanaabritelt, kes on aastaid spetsiaalprogrammiga toetanud kliinilist tööd tegevate arstide teadusuuringuid.
Ilma süsteemse arstiõppe ja biomeditsiinialase teaduse ümberkorraldusteta on suurte ja ambitsioonikate arendusprogrammide algatamine sisuliselt mõttetult kulutatud raha. Meeldib meile või mitte, aga esmalt tuleb ehitada vundament ja alles siis võib hakata seda ehtima küll näiliselt paljulubavate, aga reaalsusega mittehaakuvate arendustega.
Olulisem on aga see, et tuginedes nii meditsiini kui ka ülikoolide loomupärasele konservatiivsusele, võime maha magada biomeditsiinis toimuva arenguhüppe. Sõnades väärtustatakse meil teadmistepõhist majandust.
Tervishoid on üks suuremaid majandusharusid kõigis arenenud riikides. Praeguse rahastamistaseme, meditsiinitöötajate ettevalmistuse ja suhtumisega pole lootust majanduslikus mõttes nähtava tervishoiuteenuse ekspordi tekkele. Eelkõige aga jääme vaatamata vastupidisele bravuurikale retoorikale mitte tehnoloogiliseks liidriks, vaid sabassörkijaks ning majandusharu suurimaks ekspordiartikliks jääb ikkagi tooraine – esmatasandi tervishoiuteenuse osutajad põhjala tervisekeskustes.
*) tsitaat presidendi aastapäevakõnest
3 mõtet
• Vaatamata vastupidisele bravuurikale retoorikale pole meil lootust tõusta tehnoloogiliseks liidriks, vaid jääme sabassörkijaks ning oleme tooraineks põhjala tervisekeskustes.
• Arstide diplomieelsesse programmi tuleb kiiresti sisse viia kogu tavaõpet saatev teadusõpe.
• Arstiõppel peab nüüd ja edaspidi olema tunduvalt suurem kokkupuude infotehnoloogiaga.