Vello Pettai: Kallase valik nurjas keeruka mängu

Vello Pettai Foto: Sille Annuk

Jõulise presidendina võiks Ilves tekkinud segaduse eest karistada oravaparteid ja anda valitsuse moodus­tamise ülesande kas Sven Mikserile või Urmas Reinsalule, kirjutab Vello Pettai, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor.

Politoloogina ootasin põnevusega seda enneolematut poliittehnoloogilist liigutust, milleks oleks osutunud Andrus Ansipi tagasiastumine ning Siim Kallase tagasitoomine peaministri kabinetti. Nii planeeritud liidrivahetuse korral oleks Eesti tõusnud kindlalt stabiilsete demokraatiate hulka, kus isikute väljavahetamine toimub samm-sammult ja erinevaid variante kaaludes.

Sest andis ju Andrus Ansip teada oma kavatsusest peaministri amet maha panna juba kaks aastat tagasi. Plaane sai seega pidada igati rahus ja vaagides. Valik Siim Kallase kasuks (teiste kandidaatide kõrval) viitas selgelt arvestusele, et ta oleks parim inimene võtmaks üle praeguseks mõneti umbe jooksnud valitsuse ning samuti andmaks selge signaali Reformierakonna tulevikust järgmistel parlamendivalimistel.

Just viimane neist kahest ülesandest on mõistagi see, mis sisaldab kõige enam poliittehnoloogiat. Vangerdusi Eesti poliitikas eesmärgiga parandada oma positsioone enne valimisi on ennegi olnud. Siim Kallase enda varasem tõus peaministriks 2002. aasta talvel oli selgelt seotud sooviga luua Reformierakonnale «peaministri partei» imago. See tal ka õnnestus.

Ka Juhan Parts teostas harjumatu kalkuleeritud enesetapu kevadel 2005, kui ta toonase justiitsministri Ken-Marti Vaheri umbusaldamise järel astus peaministrikohalt tagasi. Tookordne orkestratsioon seadis sihiks saada selleks ajaks väga madala reitinguga Res Publica kuidagi opositsiooni, et seal siis järgmisteks valimisteks kosuda. See eesmärk aga ei realiseerunud.

Nüüd siis võeti ette kõige suurem julgustükk, mis oleks nõudnud koguni mitut etappi. Esimene neist oli Siim Kallase presenteerimine nii Reformierakonnale kui ka avalikkusele järgmise peaministrina. Ehkki see käik lõi laineid oravaparteis endas, tundus, et paljud olid valmis pragmatismist ning parteisisese kodurahu huvides asjaga kaasa minema. Niisiis esimene etapp läbiti justkui edukalt.

Edasi oli vaja muuta valitsuskoalitsiooni, sest ühest küljest tõotas Kallasel olla peaministrina rohkem autoriteeti sotsiaaldemokraatide kõrval kui vanade IRLi ministrite kabinetis. Teisalt oleks sellisel juhul olnud Andrus Ansipi nimetamine järgmiseks eurovolinikuks samuti palju lihtsam. Ei oleks vaja olnud taluda IRL­i kibestunud pilke, kui otsuseprojekt lauale jõuab.

Ent ootamatult ütlesid Kallase enda närvid üles, ning seda justkui ühe tühise kahekümne aasta taguse vahejuhtumi uurimise ja selgitamise käigus. Kui Kallas jõudis esmaspäeval Eesti Päevalehe intervjuus teatada, et antud usutlusega on ta ära rääkinud kõik, mida ta teab, siis tundus, et tema jaoks oli teema ammendatud. Ilmselt siiski mitte.

Andrus Ansipi ja Reformierakonna soov üles näidata tõelist poliitilist meisterlikkust oleks silmad ette teinud iseäranis meie lõunanaabritele, kes mõlemad on vaevelnud hädise valitsemisega. Ent nüüd tundub, et sobiv oleks hoopis lätlastelt poliitilist nõu küsida. Sest ka Valdis Dombrovskise tagasiastumine mullu detsembris oli osa ettenägelikust plaanist teostada tema Ühtsuse erakonnas, aga ka Läti riigis osav liidrivahetus enne eelseisvaid valimisi. Ka siis käidi välja tugev kandidaat-järglane, kauaaegne välis- ning hilisem kaitseminister Artis Pabriks.

Kuid Pabriks põrus president Berziņši vastuseisu tõttu ning erakond oli ootamatult sunnitud välja käima alternatiivi, kelleks osutus põllumajandusminister Laimdota Straujuma. Ilmselt võisid ka Ühtsuse staažikamad liikmed olla seisukohal, et ei tasu asuda ise tekkinud vaakumit täitma, kui ees seisab väga raske valimisvõitlus. Vaja on ülemineku-liidrit, kes hiljem elaks kaotaja renomee üle. 62-aastane Straujuma oli selleks valmis. Samuti võisid lätlased selle kõrval veel head nägu teha, viidates, et Straujumast sai esimene naispeaminister Lätis.

Eestis ega Reformierakonnas ei paista seda õnne olevat. Ajad, kus sai hoobelda 34-aastase peaministri üle, on möödas.

President Ilvese roll selles situatsioonis on samuti üllatuslikult muutunud. Ehkki mõnede arvates võiks parim väljapääs kujunenud olukorrast olla erakorraliste valimiste väljakuulutamine, on ainus reaalne põhiseaduslik viis selleks umbusaldushääletuse korraldamine valitsusele või peaministrile. Ent kui hetkel pole ei peaministrit ega valitsust, siis enne tuleb teine ikkagi ametisse saada. Ning kui seejärel asuda Taavi Rõivasele kohe umbusaldust avaldama, oleks see veel farsilikum juhtum kui praegu.

Jõulise presidendina võiks Ilves võtta kuulda Urmas Reinsalu hinnangut, et Reformierakond on kaotanud usalduse juhtida riiki. Ta võiks tekkinud segaduse eest karistada oravaparteid valitsuse moodustamise ülesande esitamisega kas Sven Mikserile või Urmas Reinsalule. Tulgu kasvõi vähemusvalitsus (mida president küll neil päevil taunis), oleks see ikkagi tugev poliitiline signaal. Ning presidendi jaoks ehk isegi kerge revanš, arvestades erinevaid momente, kus ta Reformierakonna poolt laksu on saanud.