Irina Tokareva: kas ihkab sõda narvakas?

Irina Tokareva Foto: Mihkel Maripuu

Paar nädalat tagasi lugesin esimest korda artiklit, milles autor, esitades küsimuse «Kas ihkab sõda narvakas?», tõmbas paralleeli Narva ja Krimmi vahel – ja olin üllatunud. Aga mida edasi, seda rohkem lisandub seesuguseid avaldusi, ja enam need ei üllata, vaid tekitavad muret.

Mõni Ukraina-asjatundja väidab, et kui Euroopa Liidu poliitika Krimmis läbi kukub, võib järgmiseks Venemaa agressiooni objektiks saada ükskõik milline euroliidu riik, teiste seas Eesti koos oma venekeelse Narvaga. «Kuidas vältida Krimmi stsenaariumit Narvas?» – nii arutlevad ühenduse PRO Estonia liikmed. Nende kohtumisel väidab juba üks teine ekspert, et 80 protsenti Kirde-Eesti elanikest toetaksid ühinemist Venemaaga – ja Krimmi stsenaariumi vältimiseks poleks paha, kui Narvas oleks püsivalt kohal NATO rahuvalvajad.

Kirjanik Peeter Sauter on mõtisklenud selle üle, mis juhtub, kui ühel kenal päeval hõivavad Ida-Virumaal välistunnusteta mundrites inimesed kohaliku omavalitsuse asutused, et kohalik elanikkond saaks otsustada autonoomia üle. Siin meenuvad kohe teised kirjanikud – vennad Strugatskid. Nende romaanis «Хромая судьба» («Lombak saatus») on järgmine episood: ulmekirjanik mõtleb välja ja paneb kirja sünge loo, mis kümne aasta pärast juhtubki. Sõnal on kaal: sündmused, olgugi et fantastilised, kuid andekalt esitatud, võivad kunagi ka tegelikult muuta meie elu.

Enamik narvalasi ei sooviks isegi puhthüpoteetiliselt vastata küsimusele, kas nad tahaksid ühineda Venemaaga, öeldes, et see on täielik jama. Aga vaikimine – ka see pole arukas otsus: meie eest vastavad sellisel juhul teised inimesed, kes ei tea narvalastest tegelikult rohkem kui tulnukad teiselt planeedilt.

Arvatakse, et narvalased on Venemaa telekanalite propagandast uimastatud. Kuid paljud Narva elanikud saavad infot otseallikast: inimesed, kel on Ukrainas sugulased, sõbrad, suhtlevad nendega. Nood räägivad, et elu on läinud hirmutavaks, et öösiti kuulevad nad, kuidas liiguvad tankid, et pensionid lõigatakse pooleks, et noored mõtlevad väljarändamisele ning infarktide arv kasvab. Kas nemad tahaksid kõike seda? Kindlasti mitte. Selles, mis juhtus, süüdistavad inimesed poliitikuid ja ajakirjanikke, kes õhutasid kunstlikult konflikte ja põhjustasid praeguse olukorra.

Mul pole julgust võtta eksperdi rolli, et öelda midagi Ukraina kohta. Aga mis puudutab Narvat – kui siin peaks kunagi puhkema tõsine konflikt (mille eest kaitsku jumal), siis selles on süüdi see, kes praegu küsib: «Kuidas hoida Narvat Krimmi stsenaariumi eest?» Vastus on lihtne: tuleb olla aus ja lõpetada rumalate ja seosetute väidete ülespuhumine.