Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andres Herkel ja Jüri Saar: Tallinna autonoomne oblast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tallinna vanalinn | FOTO: Peeter Langovits

Eesti uus valitsus peab kohe alustama aktiivset tegevust Tallinna suunal, sest Tallinnast on saanud akuutne julgeolekuprobleem, kirjutavad Andres Herkel ja Jüri Saar Eesti Vabaerakonna algatusrühmast Postimehe arvamusportaalis.

Ukrainaga toimunu näitab Eesti riigi haavatavuse konkreetsed kohad eksimatult kätte. Kui enne võis kahelda, siis nüüd on täiesti selge, et Tallinnast on saanud Eesti jaoks põletav julgeolekuprobleem. Julgeolekuprobleem sellisel kujul, kus reaalse agressiooniohu korral on NATO liitlastelt raske abi oodata. Juba täna saab Tallinna käsitleda Eesti Krimmina, omamoodi Tallinna autonoomse oblastina, mis püüdleb samm-sammu haaval riigi tunnuste poole. Kõlab esmapilgul ülepingutatult, kuid faktid räägivad muust.

See, et meie «stabiilsust» hindav nn parempoolne valitsus vaatas pikka aega läbi sõrmede meie pealinnas toimuvale, on andestamatu regionaal- ja julgeolekupoliitiline möödalask. Tallinna linnavõim on ennast juba kolmandat valimisperioodi ehk enam kui kaheksa aastat vastandanud avalikult Toompeale. Ta on loonud Eesti Vabariigis sotsiaalse ja poliitilise keskkonna, kus kehtivad mingid muud reeglid kui ülejäänud Eestis. Siin elaks justkui mingi teistsugune elanikkond, mida püütakse kõikvõimalikel viisidel vastandada muule Eestile ja Eesti valitsusele. Täpselt samuti, nagu Krimmi isehakanud omavalitsus vastandab end Kiievile ja müüb Moskvale.

Tallinna linnavalitsuse algatatud lõpmatud vaidlused ükskõik mis teemal, alates koolide rahastamisest ja lõpetades auklike sõiduteedega, on tinginud praktika, kus Tallinnast on lähtunud keskvalitsuse suunas permanentne süüdistustevool. Need on aga olemuselt poliitilised. Tõsi, seda on varjatud küll vähemuste õiguste taha, küll kohalike omavalitsuste ignoreerimise vastase võitluse taha (absurdsed halduskohtu menetlused, kus kohalik võim kaebab kohtusse keskvõimu). Sotsiaalpanga ja munitsipaalkaubanduse loomise püüd linna maksumaksjate arvel näitab selget soovi luua Eesti pealinna sisse majanduskeskkond, kus kehtivad teiselaadilised äritegemise reeglid, kus transport on tasuta ja peagi jõutakse helgesse kommunismi.

Kui aga hinnata kiretult, siis munitsipaalpolitsei, mida siiani on roheliste mehikestena peetud naljanumbriks, on ilmselge katse luua endale alluvaid jõustruktuure. Ja jällegi, vaadates Krimmis toimuvat, kus Ukraina laevastiku admiral vandus kaamerate ees truudust kohalikule administratsioonile, mille juht uhkelt teatab, et talle alluvad kõik Krimmis alluvad väed, siis on tegemist millegi hoopis tõsisemaga. Kohalikul omavalitsusel on seega talle alluvad väed ja selline võimu teostamise mudel pärineb Moskvast.

Tallinna omavalitsuse juht teatas avalikult ju, et tema arvates pole Kiievis olev Ukraina valitsus legitiimne, täpselt nagu seda teeb Krimmi «peaminister». Kuigi Eesti ametlik seisukoht toetab Ukraina seaduslikku võimu. Kõige piinlikum on siinjuures ametliku Toompea vaikimine ja kompetentsete organite passiivsus.

Toompea on reageerinud küll üksikute maksuseaduste muutmisega, mille mõju «Tallinna oblastile» on vähene, kuid mis on selgelt nõrgendanud ülejäänud omavalitsusi Eestis. Tallinna halduskorralduse põhimõtteline muutmine, linnaosadesse sisulist võimu omavate volikogude loomine ning Tallinna viimine ühtsesse ja sisulisse koostöövõrgustikku ümbritsevate valdadega on tegemata. Nii juba aastaid ja aastaid, nagu ei saadaks aru, millise riigivaenuliku püssirohutünniga on tegemist.

Jääb ainult oodata, millal too «oblast» teatab, et tema arvates pole Tallinnas asuv Eesti keskvõim legitiimne ning kutsub appi naaberriigi jõud. Või ongi ta seda kogu aeg läbi lillede teinud? Siinjuures pole aga vähimatki kahtlust, et Savisaare ja Krimmis võõrvägede abil võimu usurpeerinute ideede köök on sama.

Eesti keskvõim ei saa käituda nagu Ukraina sõdurid, kes lasksid end nüpeldada ja alandada jõhkarditel, sest seda tingis erakordselt keeruline rahvusvaheline olukord ja Lääne jõuetus sekkuda. Seega pole praegu aeg magamiseks ning pea liiva peitmiseks. Pealegi on siinsed jõhkardid väga täpselt identifitseeritavad.

Eesti uus valitsus peab kohe alustama aktiivset tegevust Tallinna suunal. Vaikiv kokkulepe, mille järgi Savisaarel lubatakse toimetada Tallinnas oma äranägemisel, ei rahulda enam Eesti elanikkonda. Tallinnast on saanud akuutne julgeolekuprobleem. Me ei tohi jätta iseseisvuse kolmandal aastakümnel Tallinna venekeelset elanikkonda Moskva propaganda ja selle kohalike suuvoodrite monopoolse mõjutustegevuse alla. Eesti keskvõimu poolt on see olnud läbimõtlematu, inetu, isegi kuritegelik.

Kiirelt tuleb asuda pealinna seaduse väljatöötamisele, mis määratleks Tallinna adekvaatse koha nii Eesti majanduselus kui ka riikluses. Tallinna kui pealinna riigilised funktsioonid teostuksid edaspidi otse läbi keskvõimu, mis hoiab ära Tallinna jätkuva krimmistumise. Haldusreform peab arvesse võtma ka Tallinna detsentraliseerimise vajaduse. Pealinn tuleb jaotada normaalse suurusega omavalitsusüksusteks, millel oleksid nii ressursid kui ka võimekus linnaosade arendamiseks.

Praegu valitseb absurdne olukord, kus Tallinn imeb endasse kõik vahendid, et kasutada neid poliitiliseks võitluseks riigi vastu. See on toonud kaasa linnakeskkonna füüsilise lagastamise. Nüüd on aga selge, et kahju pole mitte ainult esteetiline, näiteks parandamata tänavaaukude ja koristamata koerajunnide näol. Tegemist on väga tõsise julgeolekuprobleemiga, mis kuulub eranditult meie endi pädevusse. Kui me sellega ise ei tegele, ei saa meid mitte keegi aidata.

Tagasi üles