Jüri Raidla: aeg teha taas suuri asju

Jüri Raidla Foto: Toomas Huik

Eesti peaks end kokku võtma ning käituma sama suurelt kui 1990. aastate alguses. Virisemiseks ei jätkuks siis enam aega ega jaksu, rääkis Postimehe arvamusliidrite lõunal õigusteadlane Jüri Raidla.

Kas me viriseme? Mis on virin ja mis on kriitika? Kui keegi loodab, et saab neile küsimustele vastamisel abi õigekeelsussõnaraamatust, siis ta eksib. Õigekeelsussõnaraamatust saame teada, et virisevad lapsed, kui jalutuskäik on liiga pikk, ja virisevad naised, kui mehed liiga palju õlut joovad. Kriitika mõiste kohta ei saa me ÕSist niigi palju teada, ega peagi saama. Virin ja kriitika on määratlemata mõisted, mille sisustamisel saab abiks olla ainult tunnetus.

Seda keelekasutuse keskkonnatunnetust napib meil paraku kõigil. Seepärast mõistetaksegi Eesti ühiskonnas toimuvat ja Eestis räägitavat nii erinevalt. Mida lähemal ollakse Toompea künkale, seda kindlamalt ollakse veendunud, et kodanikud virisevad, jorisevad ja torisevad ning neid pole mõtet kuulata, nende kirjutiste ja pöördumiste lugemisest rääkimata. Vahel tundub, et küngastel olijate jaoks on vabakond tõepoolest vihakond. Oma avaldustes ei vaevuta sageli enam viisakuse poole püüdlemagi. Valitsuse oraatorid on aeg-ajalt hiilanud talumatu sõnakasutusega.

Ja ka vastupidi. Vabakond on frustreerunud ja kasutab enda kuuldavaks tegemiseks üha räigemat kõnepruuki, mis aeg-ajalt jõuab ilmselgelt kultuurituse tipptasemele. Käib justkui võidujooks selle nimel, kes suudab vägevamalt öelda. Sisu kipub jääma teisejärguliseks. Tagajärjeks on dialoogi patt.

Dialoogi pati patt lasub aga mõlemal poolel – nii valitsejatel kui ka vabakonnal. Mis on lahendus ja kes peab olukorra lahendama? Kui endal mõistus otsas, tuleb ikka vaadata minevikku – äkki on seal elanud meist targemaid. Õppigem Platonilt, kes pidas valitsejate enesestmõistetavaks ülesandeks mitte ainult valitsemist, vaid ka kodanike harimist ja kasvatamist.

Virisemisest kõnelen eeskätt sellepärast, et virisemine läbisegi põhjendatud kriitikaga on hakanud halvasti mõjuma meie riigile ja riiklusele. Virisemine Eesti riigi aadressil on põhjendamatu. Jätan ütlemata, et arvamusliidritele on virisemine isegi lubamatu, kuna seesugune kategoorilisus ei sobiks kokku demokraatliku mõtte- ja väljendusviisiga. Kriitika seevastu on vägagi tervitatav, ka riigi ja riikluse aadressil.

Ilmselt on see nüüd koht, kus peaksin väljendama oma arusaama, kus asub piir riigi aadressil virisemise ja kriitika vahel. Minu arvates on virisemisega tegemist siis, kui riigi probleemidele ja puudustele osutatakse halvustavalt ja trotsivalt. Reeglina ei kaasne virisemisega riigi probleemide mõistmist ega ettepanekute tegemist paremaks saamise nimel. Virisemine ei tee riiki paremaks. Virisejatest arvamusliidrid reeglina ei taju või ei taha tajuda, et virin on Eestile kahjulik. Virisemisega me mõtleme ja räägime Eesti palju väiksemaks, kui Eesti tegelikult on.

Kriitika Eesti riigi aadressil on seevastu mõtestatud tegevus, mille eelduseks on probleemide mõistmine ja tunnetamine ning mille tulemuseks on ettepanekud riigi paremaks tegemiseks. Ettepanekud ei saa olla ega pea olema ainuõiged. Ettepanekud täidavad oma rolli juba siis, kui need ärgitavad kiiduväärsetest eesmärkidest kantud diskussioonile.

Nagu enne ütlesin, ei ole minu arvates praegu ühtegi kaalukat põhjust Eesti riigi kallal viriseda. Riik on viimased paarkümmend aastat toiminud väga hästi. Meil ei ole olnud ühtegi tõsiselt võetavat valitsuskriisi, rääkimata põhiseaduskriisist. Praegugi pole meil mingit valitsuskriisi. Need, kes kõnelevad praegu valitsuskriisist, on hädas oma riigiõigusliku ebamusikaalsusega.

Paljudele meeldiks, kui ma jutule siinkohal punkti paneks. See oleks mõnus. Kuid ma ei saa seda teha. Meenutagem presidendi aastapäevakõnet: «Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.»

Tuleb tõdeda, et edumudel, mis on Eesti toonud tänasesse, ei kanna meid edasi. Praegune valitsus armastab statistikat. Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvastik 2040. aastaks 125 000 inimese võrra, rääkimata tõsiasjast, et rahvastik vananeb.

Korras riigiraamatupidamine, hea tervise juures olev riigirahandus ja avaliku sektori madal võlatase on saavutused, mida pole põhjust kahtluse alla seada. Paraku pole see kolmainsuslik mantra eesmärk, vaid pelgalt vahend. Suurte eesmärkidega – milleks peaks olema põhiseaduse preambulis kirja pandud Eesti rahvuslikud huvid ja omakorda nende rahvuslike huvide kohal kõrguv Eesti kodanike individuaalne ja kollektiivne õnn – on kaugemale tulevikku vaadates pilt üsna morn.

Eestis on küpsenud viimase piirini aeg teha taas suuri asju. Esimest korda kõnelesin riigile röntgenuuringu tegemise vajadusest ja sellele järgnevast riigi pidamise reformist 2009. aasta novembris. 2011. aasta oktoobris Pärnu juhtimiskonverentsil peatusin riigi pidamise reformi ideel programmiliselt ja üsna radikaalselt. Olgu märgitud, et pärast ettekannet sain oma nahal tunda, kui külm ja läbilõikav võib mõnikord olla Toompealt alla puhuv tuul.

Suure osa vabakonna jaoks on riigi pidamise reformi vajadus enesestmõistetav. Kinnituseks sellele on vabariigi aastapäeva eel ilmunud ühiskonnategelaste pöördumised ja üleskutsed. Vaatamata sellele, et mõne arvates on ühiskondliku arvamuse väljendajate taga nn manifestisõltlased, on Toompea üldine arusaam riigi pidamise reformi vajalikkusest siiski muutunud: varasem sõnakas eitamine on asendunud vaikiva äraootamisega.

Äraootava positsiooni taga seisab tõsiasi, et pole veel selge, kas see idee on konverteeritav poliitiliseks valuutaks ehk valijate häälteks. Siiski on eitamise asendumine vaikimisega pikk samm edasi, kuigi ebapiisav.

Õiguskantsler Indrek Teder toonitas riigikogule 11. oktoobril 2011: «Paljud minu käest läbi käinud kaasused näitavad väga selgelt, et Eesti vajaks inimeste põhiõiguste ja vabaduste paremaks tagamiseks haldusreformi.»

Diplomaatilises keeles on võimatu selgemini öelda, et Eesti praegune omavalitsuslik korraldus ei pruugi enam olla põhiseadusega kooskõlas. Haldusreformiga viivitamine on muutumas tegevusetuseks, mille kooskõlalisus põhiseadusega on enam kui küsitav. Seetõttu pole riigikogul ja valitsusel enam valikut, kas haldusreformi teha või mitte, vaid kohustus see ära teha.

Olukord riigi pidamise reformiga ei ole palju roosilisem. Kui praegu ei ole riigi pidamise reformiga viivitamine veel muutunud põhiseaduse vaimuga vastuolus olevaks tegevusetuseks, siis seitsme aasta pärast ei saa see enam nii olla. Põhiseaduses sätestatud rahvuslikud huvid nõuavad asjaomastelt isikutelt sellist tegutsemist, et meie riik oleks «pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus».

Kuulates presidendi aastapäevakõnet, rääkimata vabakonna seisukohavõttudest, võib peagi kätte jõuda aeg, kui Eesti riik ei suuda enam olla pandiks tulevastele põlvedele üldises edus ja kasus. See aeg võib kätte jõuda pigem varem kui hiljem, kui valitsus ja riigikogu ei valmista lähiaastatel ette riigi pidamise reformi.

Praegu ei ole võimalik riigi pidamise reformile kiiret ja kõrget lendu ennustada. Üliedukas demagoogiaarsenal, mis on viimase 15 aasta jooksul välja kujunenud haldusreformi mis tahes ideede tasalülitamiseks, on kahjuks suurepäraselt kasutatav ka riigi pidamise reformi vastu.

Veelgi enam. Praegu ei ole võimalik edu ennustada ühelegi tõsisele muudatusele, mis vääriks kandma reformi austusväärset nimetust. Niikaua kui Eesti eliit sipleb ja supleb Euroopa Liidu poolt Eestile kingitud mugavustsoonis, püütakse Eesti pikaajalisi väljakutseid lahendada kosmeetiliste muudatustega, pookides neile muudatustele külge reformi nimetuse. Loomulikult devalveeritakse seeläbi reformi mõistet.

Viitan kolmandat korda presidendi aastapäevakõnele ja tõden, et süvenev suutmatus viia läbi tõsiselt võetavaid reforme teeb kõike muud, kui edendab optimismi Eesti eduloo kestlikkuse suhtes. Kahtlemata laieneb presidendi konstateering nii haldusreformile kui ka riigipidamise reformile tervikuna. Või arvab keegi, et ka president viriseb, kui ta kõneleb selgelt tajutavatest asjadest ega pea vajalikuks neis küsimustes vaikida?

Võib-olla ärkab Eesti eliit selle peale, kui teadvustab endale, et seesama Euroopa Liit, kes on meile mugavustsooni kinkinud, on ise suures hädas. Ning et me peame vaeva nägema mitte ainult Eesti riigi paremaks ja tõhusamaks tegemise nimel, vaid ka selle nimel, et Euroopa Liit säiliks ja tugevneks ning oleks seeläbi ka tulevikus Eesti rahvuslike huvide garant.

Majanduskriis oli Euroopa Liidule poliitilises ja riigiehituslikus tähenduses õnnistava toimega. Paljud asjad, mis nüüd on juba otsustatud ning mis kannavad endas selget märki liikumisest föderalismi suunas, oleksid olnud mõeldamatud majanduskriisieelses ruumis.

Debatt Euroopa tuleviku üle on Euroopas ammu alanud. Eestis kogub see diskussioon alles tuure. Mul on hea meel, et selles debatis on ilma igasuguse valehäbita ja võltshirmuta laua peal ka föderaalse Euroopa idee, mis on ilmselt üks vähestest, kui mitte ainus moodus säilitada Euroopa võistlusvõime ka väljaspool õhtumaade kultuuriruumi. Praeguse, konföderatiivselt korraldatud Euroopa Liidu otsustus- ja tegutsemisvõimetus on kahetsusväärse selgusega ilmnenud nii sõja- kui ka rahuajal.

Meenutagem, mis toimus Brüsselis paari nädala vältel pärast seda, kui Euroopa Liidule määrati 2012. aastal Nobeli rahupreemia. Oli vaja kulutada hirmus hulk energiat, aega ja vaeva, et jõuda selgusele, kes läheb Euroopa Liidule määratud rahupreemiat vastu võtma. Mulle kui advokaadile on selge üks lihtne põhitõde: organisatsioon, kes ei ole võimeline une pealt teada andma, kes on tema esindaja, on määratud hääbumisele. Mul puudub siinkohal võimalus teha erand konföderatiivsele Euroopa Liidule.

Eelnimetatud kogemus oli koomiline. Euroopa Liidu võimetus tegutseda adekvaatselt Ukraina kriisi ajal on aga dramaatiline ning seab kahtluse alla konföderatiivselt korraldatud Euroopa Liidu võimekuse olla oma liikmesriikide huvide garant. See on üks põhilistest argumentidest, miks ma arvan, et Eesti rahvuslikes huvides on Euroopa föderaliseerumine. Viimatiöeldu on üks kesksetest põhjustest, miks Euroopa Föderatsioon lõppkokkuvõttes ikkagi tekib.

Tänase sõnavõtu maht ja teema ei võimalda pikemalt peatuda põhjustel ja motiividel, miks Eesti võiks aktiivselt osaleda ja peaks osalema föderaalselt korraldatud Euroopa formeerimisel. Tahaksin siinkohal väljendada solidaarsust Siim Kallasega, kes esitas idee, et Eesti Vabariik võiks 2018. aastaks, kui saabub Eesti kord täita Euroopa Liidu eesistuja rolli, välja pakkuda Euroopa Liidu uue aluslepingu projekti. Minu arusaamade ja kõnepruugi kohaselt peaks väljapakutav olema Euroopa Föderatsiooni konstitutsiooni kavand.

Me vajame integreeritud Euroopat. Me vajame tugevat Euroopat. Me vajame toimivat Euroopat, kes suudaks anda Eestile piisava turvatunde. Küsimus mõistetest – kas aluslepingu projekt või konstitutsiooni kavand – on küsimus põhimõttelisest diskussioonist Euroopa tulevikustsenaariumide üle ning asjakohastest järeldustest.

Eesti Vabariigi sugusel väikeriigil on suurriikide ees tohutu eelis olla Euroopa tulevikumudelite väljatöötamisel keskses rollis. Väikeriik on selles rollis süütu. Suurriigid ei saa väikeriiki süüdistada ­õigusloome kaudu Euroopa poliitilise liidri rolli kaaperdamises. Seda ajaloolist võimalust ei tohiks Eesti jätta kasutamata. Lisaks Eesti rahvuslike huvide järgimise vajadusele kätkeb Euroopa tulevikuarhitekti roll Eesti jaoks võimalust taas muutuda suureks.

Meil kõigil, kes kannavad ühel või teisel viisil arvamusliidri rolli, rääkimata poliitilisest eliidist, on vaja Eesti taas suureks mõelda ning seejärel Eesti ka suureks teha. Eesti peaks end taas kokku võtma ning käituma sama suurelt kui 1990. aastate alguses. Julgen seda pidada meie kõigi ühiseks vastutuseks.

Rahva emotsionaalne ja sageli põhjendamatu kriitika, aeg-ajalt virisemine riigi poliitika ja otsustusprotsessi üle tuleb lahendada rahva kaasamisega riigielu tähtsate küsimuste otsustamisse. Käskimisega ega kärkimisega, isegi veenmisega ei tee siin midagi ära. Jutt ei käi näilikust kaasamisest, mida kohtame Eesti halduspraktikas jahmatamapanevalt palju. Jutt käib kaasamisest, kus rahvas toimib kõrgeima riigivõimu kandjana.

Rahva tegelik kaasamine tähendab muuhulgas – ja eriti – rahvahääletusi. Põhiseadus kahjuks ei soosi rahva kaasamist rahvahääletuse vormis, kuna seab riigikogule liiga suure poliitilise riski referendumi võimalike halbade tagajärgedena. Enamikul juhtudel samastab põhiseadus rahvahääletuse usaldushääletusega riigikogule. Nimelt näeb põhiseaduse § 105 lg 4 ette, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised.

See probleem vajab põhiseaduses lahendamist, et vähendada rahva võõrandumist meie oma riigist ja meie oma võimust. Rahvahääletuse tulemusel riigikogu laialisaatmise risk oleks vaja minimeerida. Oleks tarvis sätestada, et rahvahääletus seaduseelnõu või mõne muu tähtsa riigielu küsimuse üle ei tooks automaatselt kaasa riigikogu laialisaatmist.

Riigipidamise reform ja Euroopa tulevik võiksid olla need kaks tõepoolest suurt teemat, mis võiksid olla Eesti tulevase ühiskondliku mõtlemise ja riikliku tegutsemise keskmes. Eesti eliit ja arvamusliidrid oleksid sellega korralikult hõivatud. Virisemiseks ei jätkuks enam aega ega jaksu. Sagedasem rahvahääletuse kasutamine riigielu tähtsate küsimuste otsustamiseks kaasaks rahva riigi pidamisse ja võtaks põhjuse kollektiivseks virisemiseks riigi üle.

Jõudu meile Eesti suureks mõtlemiseks ja Eesti suureks tegemiseks!