Euroopa Välissuhete Nõukogu programmidirektor Kadri Liik.

FOTO: Peeter Langovits

1990. aastate alguses võis Nõukogude Liit tankid tänavatele saata, aga võis ka mitte. Palka võis saada, aga võis ka mitte. Palga eest võis saada leiba, võid ja mune, aga võis ka mitte. Määramatusega lepiti stoilise rahuga, isegi reipalt. Praegu tunduvad inimesed murelikumad, kõneles arvamusliidrite lõunal Kadri Liik.

Ma arvan, et küsimusele, miks me viriseme, saab üldjuhul paremini vastata personaalsest kui ühiskondlikust kontekstist lähtudes. Mõni inimene ei virise mitte kunagi. Samas ei pruugi see tähendada, et tal on kõik hästi, ega isegi seda, et ta probleemidega vapralt toime tuleb. On palju neid, kel välise vapruse fassaadi all puudub oskus raskustega sisimas toime tulla, nii et need ladestuvad hinge kibedaks, mürgiseks ja elurõõmu pärssivaks taagaks.

Samas mõni teine viriseb alati. Mõne jaoks on virisemine saanud elamise ja eneseväljendamise tavapäraseks viisiks, nii et kui ta korraga selle järele jätab, vaatavad kaaskondsed teda murelikult: äkki on tal midagi halvasti? Neil võib õigus olla. Virisemine kui tegevus on mõnes mõttes luksus. Siis kui on päriselt raske, virisemiseks enam aega ega energiat ei jätku.

Näiteks Ukrainas, ma arvan, praegu väga palju ei viriseta. Nagu ei virisetud Eestis 1980. aastate lõpu ja 1990. alguse pingelistel aegadel. Mäletan tänini ühe 1988. aasta halli novembripäeva ärevaid raadiouudiseid, mida kokku võttes ja ilmateatele edasi liikudes uudiselugeja reipalt teatas: no saagu muidu, mis saab, üks on kindel: ilm toimub igal juhul! Ja nii oligi – ilmateade oli kõige kindlam info, mis inimestel eesootava päeva kohta olla sai. Igas muus plaanis võis kõike juhtuda: Nõukogude Liit võis tankid tänavatele saata, aga võis ka mitte. Palka võis saada, aga võis ka mitte. Palga eest võis saada leiba, võid ja mune, aga võis ka mitte. Määramatusega lepiti stoilise rahuga, isegi reipalt. Praegu – kuigi ajad on samuti vahel pingelised – me tavaliselt magama minnes ikkagi teame, mis valitsus on homme võimul, mis on euro kurss ning kui palju pank meilt laenumakseid tahab. Ometigi oleme palju murelikumad.

Olen viimase kuu veetnud lakkamatult Ukrainat jälgides. Üks asju, mis mind liigutas, oli noore ukrainlanna Aleksandra Kovaleva kiri eurooplastele. See ilmus internetti 20. veebruaril, päeval, mil Maidanil suri kõige rohkem inimesi.

«Ma ei suuda kujutleda Euroopat, kus inimesed suudaksid võidelda ja surra vabaduse ja väärikuse eest,» nendib ta. «Hästisöönud laisas Euroopas neid kontseptsioone enam ei kasutata. [---] Sel ajal kui inimesed Ukrainas surevad, võideldes ebaõigluse vastu ja võideldes oma lihtsa väärikuse eest, on Euroopas väärikus ära unustatud. Mitte sellepärast, et eurooplastel seda ei oleks. Nad lihtsalt ei vaja seda. Nad ei kasuta seda.»

Ja veel: «Jälgides Euroopas toimuvaid proteste, jõudsin järeldusele, et neid kõiki ajendab raha. Eurooplastel on alati rahast puudus. Raha pärast lähevad nad tänavale, raha pärast peksavad autosid, ning isegi üldine pidev rahulolematus on inspireeritud rahast. Nähtavasti on see praegu peamine Euroopa väärtus.»

Ning veel: «Käin sageli Euroopas. Tunnen seal alati, et olen ukrainlane. See ei ole eriti lahe. Alati on ägedam olla prantslane, inglane, itaallane või sakslane. «Ukrainlane? Aa, mitte kaugel Venemaast? Vodka-balalaika? Teil ei ole Ukrainas korralikku juustu. Kuidas te joote oma veini? Issand, millised teed teil on! Teie korruptsioon käib üle mõistuse. Autod on teil kallid ja mehed nii koledad.» Nii ütlevad eurooplased ja neil on kõiges õigus. Ning mina, tundes end kolmanda maailma esindajana, saan ainult kurvalt noogutada. Aga nüüd on need kompleksid kadunud. Jooge oma veini ja sõitke oma autodega, eurooplased. Meie elus on lihtsalt teised väärtused.»

Selline kiri.

Minus puudutas see midagi üsna sügavalt. Tundsin selles ära nii palju Eesti kogemust. Mäletan hästi, kuidas tuldi siia ja vaadati meiegi laulvat revolutsiooni kui ohtlikku natsionalistlikku mässu Mihhail Gorbatšovi valgustatud uutmispoliitika vastu. Anti mõista, et selliste kohvimasinatega nagu meil Euroopaks küll ei saa. Või see kohutav komme igale sünnipäevalauale kartulisalat panna, eks ole. Kes siis nii teeb? Ja kas te üldse teate, mis vahe on Malbecil ja Cabernet Sauvignonil?

Mäletan ka hetke, kui kolmanda maailma tunne läks üle. Minu jaoks juhtus see Tallinna lennujaamas, millalgi 1990. aastate lõpul. Oli taas kord selline novembripäev, mil valgeks ei läinudki. Lennuk maandus läbi lörtsi. Lennujaam oli parajasti remondis, kasutusel oli vana väike kõrvalmaja. Kitsad ruumid, askeetlik passikontrolliputka, rohmakas pagasilint, üks saamatult särada püüdev poekökats ... Aga just seal, passikontrolli sabas, sain korraga aru – mitte lihtsalt mõistusega, vaid täie olemusega –, et mis siis, et meil on selline lennujaam. Mis siis, et meil on selline lörts, ja november, mil valgeks ei lähegi. See ei tee meid mitte kuidagi mitte kellestki halvemaks.

Veel mõni aeg edasi sain aru, et oleme pigem paremadki. Õigemini – mitte paremad, nii on ülbe öelda. Aga ajalugu on andnud meile suuri ülesandeid ja meil õnnestus täita neid hästi. See on andnud meile teatava kainel enesehinnangul põhineva toreda tarmukuse, loovuse ja eneseusu.

Ning samas ...

Kuigi meil on Ukraina kogemusega oma mineviku tõttu nõnda lihtne suhestuda, oleme üha rohkem osa sellest Euroopast, millele noor ukrainlanna heidab ette pimedust, kurtust ja väärikuse kõrvale heitmist. Näen, kuidas euroopalik käitumise ja valikute loogika meidki tasapisi hõlvab. Sest ega eurooplased käitu pettumust valmistavalt sellepärast, et nad on pahad või kurjad. Neil on oma põhjused.

Mu praeguses elukohariigis ­Suurbritannias tekitas hiljuti sensatsiooni paparatsode ülespildistatud dokument, kus seisis, et London ei peaks pooldama Venemaa karistuseks majandussanktsioone, sest need lööksid Londoni city’t. Paljud tõlgendavad seda ahnusena; ja eks ole selles tera tõtt. Aga samuti on tõsi, et kuigi Briti elanikkond võib ju arvata, et see, mida Venemaa teeb Ukrainas, on sügavalt lubamatu, ei taha nad Venemaa karistamise nimel ise kannatada. Poliitikud teavad seda. Poliitikud teavad või aimavad ka seda, et neil puudub autoriteet veenda oma ühiskonda ohverdama tükikest heaolu Ukraina tuleviku nimel.

Asi ei ole isegi selles, et Ukrainas toimuv on «sõda kaugel maal inimeste vahel, kellest me midagi ei tea», kui tsiteerida Neville Chamberlaini. Üha rohkem tundub, et asi on lääne demokraatia üleüldises kriisis, mis pärsib meie tegutsemisvõimet. Ka välispoliitikas.

Jälgin kõrvalt Eesti arutelu siinse poliitilise kultuuri, tavade ja poliitikute moraali üle. Mulle tundub, et Eestis pole asjad tegelikult kaugeltki nii halvad kui mujal – meie debatt ja tegus kriitika annavad sellest tunnistust. Meil on alles usk, et meie võimuses on asju mõjutada. Seevastu Euroopas tervikuna on see kadumas.

89 protsenti eurooplastest leiab, et poliitikud on neist võõrandunud ning nende arvamus ei loe. On riike, kus sama suur protsent inimesi leiab, et ka nende hääl ei loe. Mitte sellepärast, et see ära varastataks – ei. Hääletades on võimalik tuua võimule uued poliitikud. Aga see ei pruugi üldsegi muuta poliitikat. Lisaks on inimesel üha raskem otsustada, kuidas täpselt poliitikat ikkagi muutma peaks.

On sügavalt iseloomulik, et moodsa aja liidrivabad protestid – olgu tegu Araabia revolutsiooni või Occupy Wall Streeti tüüpi liikumisega – on küll sügavalt rahulolematud olemasolevaga, aga ei ole suutnud isegi sõnastada, veel vähem teostada mingit positiivset programmi. Ka Ukraina suhtes puudub kindlus, et nad suudavad.

Kui neil läheb hästi – just nimelt, kui läheb –, siis saavad kangelaslikud ajad peagi otsa. Saabub «vürtspoodnike ajastu» koos kõigi oma «konnasilmade ja kumminaalmaksudega». Otsuse langetamine, mis praegu on mingis mõttes lihtne (õige valik on tavaliselt üsna ilmne, lihtsalt selle järgimine nõuab vaprust), muutub segaseks, kompromissirohkeks, ebainspireerivaks.

Üks Euroopa säravamaid mõtlejaid Ivan Krastev on palju ja hästi kirjutanud Euroopa demokraatia kriisist. Ta näeb selle põhjusi suuresti ses samas: demokraatia praktika on muutunud viisil, mis teeb valijatele võimalikuks küll poliitikute vahetamise, aga mitte poliitika muutmist. Ruum tegelikuks demokraatlikuks otsuselangetamiseks aheneb.

Näiteks majanduspoliitika on Krastevi hinnangul demokraatia haardeulatusest juba ammu väljas: seda dikteerivad turud või Euroopa rahaliidu reeglid ja normid. Sealjuures ei ole need halvad reeglid ja normid. Need paljuski ehk tõesti aitavad meil püsida õigel rajal.

Aga demokraatia olemus ei seisne ju selles, et me kunagi midagi valesti ei tee. Demokraatia olemus on selles, et me saame – individuaalselt ning ühis- või valijaskonnana – teha vigu ja siis neist õppida ja neid korrigeerida. Sellest võimalusest ilmajäämine tekitab ebamäärast, aga tugevat rahulolematust.

Lisaks, paljud demokraatia komponendid on tegelikult kahe teraga mõõgad, mis võivad teenida väga head eesmärki, aga muutuda ka iseenda vastandiks. Piir, mida ületades heast saab halb, on tihtilugu raskesti tabatav, veel vähem defineeritav ja seadusesse raiutav.

Kasvõi demokraatia põhitõed: võimude lahusus, institutsioonid, mitmeparteilised valimised. Usuti, et see iseenesest tagab optimaalse valitsemise. Aga ei taga. See võib muutuda ka tühjaks kestaks, iseenda paroodiaks. Teame paljusid riike, kus institutsionaalselt korrektne fassaad maskeerib edukalt täiesti ebademokraatlikku sisu.

Või eliit – tahame, et meid valitseksid parimad. Nii see sageli ongi. Tänapäeva lääne demokraatlike ühiskondade eliit on väga haritud ja kvaliteetne. Ent tihti on tegu teatava ... anonüümse tehnokraatliku tarkusega. Eliidil ei pruugi enam olla hingesidet ühiskonnaga, mida nad teenivad. Kui elu muutub raskeks, siis selle asemel et ühiskond raskustest välja juhtida, võivad nad võtta oma raha ja kolida mujale. Pole ime, et ühiskond neid selle tõttu enam ei usalda.

Paradoksaalsel kombel on eliit, saavutades tänu haridusele mobiilsuse ja autonoomsuse, kaotanud seeläbi autoriteedi, sest tema autoriteet – ja võim – põhines seotusel ühiskonnaga, jagatud tundel, et istume ühes paadis.

Ehk siis võtkem üldjuhul asjalik nõue, et oldagu järjekindlad ning täidetagu oma valimislubadusi. Ka Eestis jälgitakse seda väga pingeliselt. Krastev aga küsib, milline oleks tänapäeva Euroopa, kui presidendid Woodrow Wilson ja Franklin Roosevelt oleks jäänud kindlaks oma esialgsele poliitilisele seisukohale, et Euroopa sõtta ei ole mõtet Ameerika vägedega sekkuda.

Või võtame läbipaistvuse, mis justkui on imeline eeldus demokraatliku kontrolli toimimiseks. Tegelikult võib see anda vastupidise tulemuse. Esiteks, sõna «kontroll» juba ise näitab, et me oma eliiti päriselt ei usalda. Samuti ei tee teadmine sellest, mis toimub, tingimata kergemaks selle muutmist. Kolmandaks aga, kogu info täielik kättesaadavus muudab raskeks keskendumise olulisele. Suured ja väikesed asjad võrdsustuvad ohtlikul ja ebameeldival kombel.

Üks Euroopa vaimumaailma teine noor tõusev täht, hispaanlane Jordi Vaquer on tõestanud, et lääne ühiskondade kinnisidee jälgida oma poliitikute elu ning teha igast pisiasjast suur skandaal on muutunud demokraatiale ohtlikuks, sest see diskrediteerib demokraatlikke poliitikuid kui klassi. Ma tean, et sama on öelnud paljud Eesti poliitikud ning ühiskond on vastanud raevuka eitusega. Kahtlemata on demokraatias palju asju lubamatud. Aga mitte kõik asjad.

Kas teie näiteks tahaksite ennast valitsema inimest, kes ei ole mitte kunagi sõitnud trammis jänest, varastanud naabri aiast õuna või vales kohas üle tee läinud? Mina ei tahaks. Mina kardan selliseid, nad mõjuvad ohtlike fanaatikutena, kellest võib oodata kõige halvemat. Üks mu lemmikluuletajaid on öelnud, et «natuke vapustusi on hingetasakaalu huvides vältimatult vajalik». Samamoodi võiks öelda, et informeeritud, teadliku ja tahtliku ning mitte hirmust inspireeritud seaduskuulekuse huvides on natuke õigetes oludes sooritatud süütuid koerusi vältimatult vajalik.

Mina olen poliitikule alati valmis andestama need niinimetatud koerused. Samuti andestan ausa eksimuse. Me kõik eksime ja teeme valearvestusi. See on inimlik. Aga mulle on ebameeldiv, kui eksimuse, ka pisikese taga on selgelt nähtav ebaeetiline või omakasupüüdlik motiiv.

Enamik meist arvatavasti suudab hingepõhjas neil kategooriatel päris hästi vahet teha. Ent poliitilises võitluses, eriti kui tõsised teemad on poliitilise protsessi haardeulatusest väljas, otsitakse rünnakuobjekti üsna valimatult. Frustreerunud valijaskond, kelle kätesse moodne tehnoloogia annab kogu info sorteerimata kujul, kasutab seda kriitikavabalt. Tulemuseks võib olla, et ühiskonna parimad pojad, kes ennast sellele lauskontrollile allutada ei taha, lähevad kusagile mujale ja teevad midagi muud. Ning siis meil ongi poliitikud, keda ainult kritiseerida saabki.

Krastevi lõppjäreldus on üsna pessimistlik. Ta kahtlustab, et demokraatia kriisis on süüdi pinged rahvus- või riigipõhise demokraatia ning globaalse turu vahel. Riigid saavad piirata demokraatiat, et saavutada edu turul. Või saavad püüda piirata globaliseerumist, lootuses ehitada demokraatlikku legitiimsust kodus. Me saame globaliseerida demokraatiat, tuues hinnaks rahvusliku suveräänsuse. Tulemuseks on demokraatiad ilma valikuteta, suveräänsus ilma tähenduseta ning globaliseerumine ilma legitiimsuseta. Aga me ei saa saada üleilmastumist, demokraatiat ja suveräänsust korraga.

See on üsna hävitav järeldus. Kui tal peaks tõesti õigus olema, siis tähendab see, et meie riigisisene demokraatiatöö on ebavõrdne võitlus suurte globaalsete hoovustega. Samaväärne meie kolmveerand sajandit tagasi tehtud katsetega säilitada hubane omariiklus, kui kaks totalitaarset režiimi vabale maailmale ning teineteisele sõja kuulutasid. Üsna masendav väljavaade.

Ent siiski. Läinud sügisel veetsin ühe õhtu koos eeltsiteeritud Ivan Krastevi ja veel paari sama targa inimesega maailma asju arutades. Jõudsime ühisele järeldusele täpselt selles: Eesti on nii eriline ja omamoodi, et ei kõlba näiteks mitte kellelegi mitte millegi kohta.

See võib tähendada, et isegi kui kõik ülaltoodu peaks olema õige, on Eestis midagi, mis annab meile selles demokraatiat tabanud tõmbetuules mõningase eelise; lootuse, et elu karmid hoovused ei sõida meist üle, vaid me jääme alles umbes samal moel, nagu Rootsi viimases ilmasõjas: mureliku ja natuke räsituna, aga elus, oma hinge ja oma südamega.

Meil on hea annus talupojamõistust. Meil on väike ühiskond, kus kõik kõiki tunnevad. Me teame, kes on kes, kellelt mida oodata. Loomuomane egalitaarsus: paar põlvkonda tagasi olime kõik taludes, ka tänapäeval pole ministri jaoks mingi probleem põllupidajaga õlut juues ilma asju arutada (ma tean, ma olen näinud). Meil on oma kodeeritud suhtlusstiil, võõrastele raskelt kättesaadav. Aga me ise teame, mida tuleb tunda laulupeo lõpuakordide ajal. Või kui televiisorist tuleb taas «Viimne reliikvia».

On teatav solidaarsus, sest me kõik oleme kummaliselt kiindunud sellesse geopoliitiliselt ebamugavas paigas asuvasse paepealsesse maalappi. Maa tähendab ühtlasi, et tuleb arvestada naabriga ja püüda leida ühist keelt, isegi kui naaber on vastik – ehitab kraavidele tamme nagu Oru Pearu või niidab pühapäeva hommikul muru.

Eestis on vähemalt praegu veel olemas see nähtamatu niidistik, mis ühiskonna ja riigi tegelikult terveks ja tugevaks teeb.

Naastes virisemise juurde. Mingi salapärane korrelatsioon individuaalse pessimismi ja ühiskonna vaimse faasi vahel on siiski olemas. On aegu, kui pea kõik kaeblevad. Ning on aegu, mil paljud inimesed leiavad jõudu oma ebarahuldavas olukorras ise midagi muuta. Või vaatavad asju lähemalt ja saavad aru, et neil on kõik olemas, mida õnneks vaja läheb. Nii üks kui ka teine kogemus annab rõõmu ja teeb elu paremaks.

Ma ei tea, mida täpselt peaksid valitsus ja poliitikud tegema, et inspireerida inimesi sellisel viisil endast parimat andma. Kahtlustan, et trikk ei seisne niipalju eelarvepoliitikas (kindlasti ei seisne see valimispropagandas), kui hoiakutes, suhtumises, eeskujudes, «väikese inimese» väärikuse austamises. Inimeste võimuses on inspireerida poliitikuid endast parimat andma; ning austada nende ausust ja väärikust, kus asjakohane. Ma loodan, et me püüame seda teha.