/nginx/o/2010/05/14/367462t1h84df.jpg)
Sotsiaalpsühholoogia dotsent ning Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi õppejõud Olev Must kommenteerib Postimees.ee’s ilmunud René Randveri arvamuslugu «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?»
Olev Must: kõrghariduse omandamine tähendab õppimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kirjeldatud on kahte erinevat õppekorralduslikku olukorda. Esimene, «loeb-kuulab» situatsioon on tõetruu ja ilmselt tuttav paljudele õppejõududele ja tudengitele. Teine kirjeldus ühtib suuresti sellega, kuidas esitatakse probleemipõhist õpet Maastrichti Ülikoolis, mis ka paljudele Eesti tudengitele tuttav. Ma jagan autori seisukohta, et kirjeldatud õppesituatsioonid on kontrastselt erinevad, samas on see ka põhjuseks, miks ühte niisama lihtsalt teisega asendada ei saa. Eesmärki, et kõrgkooli õppetöö peab sisaldama oluliselt rohkem aktiivseid õppetöö vorme, jagavad väga paljud õppejõud,» selgitas Must.
«Tunnen ka ise muret «loeb-kuulab» stereotüübi levikust, ent mulle näib, et lisaks nähtumuse kirjeldusele, on vaja ka mõista ja teada, miks üleüldse on nii. Mulle näib, et «loeb-kuulab» mudel on süvenenud üleminekul massiülikoolile, millega on kaasnenud arusaam, et haridus on teenus, mida saab kuidagi ülevõtmise ja omandamise-ostmise teel suhteliselt kergelt muude tegemiste kõrvalt omandada ja pakkuda – nagu olmeteenuseid,» ütles Must.
«Haridus ei ole teenus. Kõrghariduse omandamine tähendab õppimist, õppimist ja veelkord õppimist. Õppimine ja teenus on kaks väga erinevat asja. Kaldun jagama nende inimeste seisukohta, kes väidavad, et ülikoolides on liialt palju neid tudengeid, kelle koht ei peaks seal olema. Kas siis selle tõttu, et nad täpselt isegi ei tea, miks nad ülikoolis on, või seetõttu, et neil pole piisavalt eeldusi kõrgtasemel õpinguteks. Nad ei ole tulnud õppima, vaid haridust (=diplomit) omandama,» sõnas Must.
«Probleemipõhine õpe pole iseenesest midagi uut. Hariduskorralduslikke uuenduskatseid, milles on püütud leida vahendeid, kuidas aktiviseerida õppijat, on ajaloos olnud mitmeid, ka Eestis (nt Johannes Käisi, Inge Unti töö). Maailma mastaabis peaks kindlasti nimetama John Dewey'd (1859-1952). Probleem pole mitte teadmises, et edukas õppetöö eeldab õppija enda aktiivsust, vaid pigem selles, et mistahes head hariduskorralduslikud ideed pole leidnud massirakendust. Me räägime-kirjutame sellest, et õppija peab olema aktiivne ja seejuures ei saa aru sellest, et nimetatud, pealtnäha ilus ja lihtne idee ei taha hästi mahtuda õppehoonete seinte vahele. Kui saame siin selgust luua, oleme juba kaks sammu edasi liikunud,» ütles Must.