Juhtkiri: vaikiva ajastu ohud ja ohurohud

Kui demokraatlikul teel valitud legitiimne võim asub vaieldamatult ebademokraatlike jõumeetoditega «kaitsma rahvast ja põhiseaduslikku korda» populismi eest, on riigi allakäik käega katsuda.

Riigivanem Konstantin Pätsi 12. märtsil 1934 välja kuulutatud kaitseseisukord tähistab Eesti ajaloos vaikivaks ajastuks nimetatud perioodi algust. Esialgu pooleks aastaks (seejuures teiste poliitiliste jõudude heakskiidul) vabadussõjalaste tõrjumiseks rakendatud meetmed viisid kiiresti märksa laiemate piiranguteni: erakondade ja poliitiliste ühenduste tegevuse peatamiseni, tsensuuri kehtestamiseni jne.

Jah, elu läks edasi. Riik toimis, lehed ilmusid; kuid rahvas, keda tulihingeliselt hukatuse eest kaitsti, tõugati järk-järgult määramatusse. «Poliitika, eriti veel välispoliitika polnud enam avalikkuse asi,» kirjeldas olukorda ajakirjanik Indrek Treufeldt viis aastat tagasi Postimehes (vt PM AK 2.09.2009). Eesti ajaloo keerdkäikudesse süüvinud Treufeldt (dokumentaalsari «11 000 aastat hiljem», doktoritöö «Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes» jt) toob näiteks, kuidas võeti Eestis vastu sõnumid Teise maailmasõja puhkemisest. Hoolimata sellest, et pealkirjad olid justkui endistviisi asjalikud ja allikaiks rahvusvahelised agentuurid, puudus analüüs ja arutelu.

Küsimusele, kuidas hoiduda selliste sündmuste kordumise eest, on tegelikult ainult üks vastus. Tuleb kaitsta põhiseaduslikke õigusi ja demokraatlikke väärtusi, sõna- ja muid isikuvabadusi. Olla tähelepanelik katsete suhtes neid kitsendada, kuid näha seejuures ka demokraatlike mehhanismide arengut.

Kuid suures kaitsmisinnus peitub ka ohte. «Vaikiva ajastu» paranoia (ning näiteks ka tavalistes ajakirjanduslikes valikutes tsensuuri nägemine), mida tihtipeale levitavad inimesed, kel ajaloos juhtunust suuremat aim­u pole, võib omakorda viia halbade tagajärgedeni. Kui üht sõnapaari hakatakse kordama igal mõeldaval ja mõeldamatul juhul, muutub väljamõeldud tont viimaks reaalseks hirmutiseks. Siit on vaid sammuke ebaadekvaatse usalduskriisini (kõik erakonnad on kurjast jmt), hirmust kantud valede otsusteni.

Seesugust tonti on maalinud kõik Eesti poliitilised jõud, maailmavaatest olenemata. Kuid samas on see toiminud ka omamoodi eneseregulatsioonina – kui ikka väga kardetakse auke, millesse võib kukkuda, siis õnnestub neid ehk tõepoolest vältida.

Teisalt varitseb siin «hunt karjas»-sündroom. Peame kahtlemata olema valvsad, kuid liiga kergelt ning sageli ei peaks «vaikiv ajastu» mõne praegusaja nähtuse kohta üle huulte libisema. Vastasel korral ei pruugi me vajalikul hetkel ohtu ära tundagi. On vigu, mida me ei tohi enam kunagi korrata.