Homme 80 aastat tagasi algas Eestis vaikiv ajastu, mis kestis kuni iseseisvuse lõpuni. Mis sai edasi ja mida sellest õppida võib, kirjutab riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste.
Rait Maruste: vaikiv ajastu
11. märts 2014, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Cum tacent clamant.
(«Vaikides nad kisendavad.»)
Cicero
iigivanem Konstantin Päts kuulutas 80 aastat tagasi, 12. märtsil 1934, Toompea valges saalis valitsuse erakorralisel istungil kogu riigis kuueks kuuks välja kaitseseisukorra. Pätsi kõrval seisis, tavatult valitsuse istungi jaoks, Johan Laidoner, kes sama otsusega nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks ja ühtlasi ka sisekaitse ülemaks. Teadmatuses ministrid vahetasid üllatunud pilke, kuid keegi küsimusi ei esitanud. Algas vaikiv ajastu, mis koos kaitseseisukorraga, küll väikese lõdvenemisega 1938. aastast alates, kestis iseseisvuse lõpuni.
Samal õhtul ja öösel toodi Tallinna tänavatele Tondi sõjakooli kursandid. Algasid massilised arreteerimised ja aastaid kestnud riigiaparaadi puhastamine. Aktsioon oli suunatud Vabadussõjalaste Liidu liikmete ja nende poolehoidjate vastu. Vapside liikumine ja populaarsus rahva hulgas ennustas Pätsile võimust ilmajäämist eelseisvatel valimistel ja nii otsustas ta oma Põllumeeste Kogu ning sotside ja vene erakonna toel võtta ette riigipöörde.
Kolm päeva hiljem esines Päts riigikogu ees, kus põhjendas, et oli sunnitud selle sammu astuma riigis päästmiseks õõnestajate käest, kes valmistasid ette relvastatud võimu ülevõtmist. Ülevõtjaiks olid vabadussõjalased, kes oma liikumises olid kaasa haaranud igasugust «kõntsa». Ning tema, tundes vastutust riigi ees ja tulles vastu rahva soovidele, peab ohu vastu välja astuma ja karmid meetmed appi võtma. Kihvt, mida vabadussõjalased külvanud, olevat kaugele läinud, rahva ärevusse ajanud, mispärast «rahval tuleb tagasi tõmbuda». «Rahvas on haige ja me peame näitama selle sümptoome, et seda ravida saaks.» Seetõttu oli kaitseseisukorra väljakuulutamine hädatarvilik.
See, et riigipea oma rahva haigeks kuulutab, oli autoritaarsusesse kalduvas Euroopas unikaalne. Euroopa teised diktaatorid-autokraadid nii kaugele ei läinud. Edasi kulges riigi valitsemine Pätsi «isiklikul vastutusel», nagu ta ise seletas. Viimane väljendus põhiseadusvastases seadusandliku võimu üle võtmises riigikogult ja selle asendamist ainuisikuliste dekreetide andmisega. Isegi riigieelarve kinnitati dekreediga.
Kaitsevägede ülemjuhataja Laidoneri sundmäärusega seati sisse tsensuur ning keelati valitsuse ja tema asutuste arvustamine. Erakondade ja teiste samu sihte taotlevate poliitiliste ühingute ja nende liitude tegevus pandi seisma. Avaliku arvamuse reguleerimiseks ja ühiskondliku isetegevuse juhtimiseks loodi riigivanema dekreediga riiklik propagandatalitus. Samuti oma dekreediga kehtestas Päts «Riiklikule korrale ja avalikule julgeolekule ohtlike isikute kinnipidamise seaduse».
Vaikivasse ajastusse jäävad Eesti senise ajaloo suurimad poliitilised protsessid vabadussõjalaste üle. Neist suurim toimus mais 1936 ja oli mahult ja süüdistatavate arvult tunduvalt suurem kui nn kommunistide ehk 1. detsembri mässu protsess. Selles asjas vahistati 772 isikut, poliitilise politsei juurdlusega esitati süüdistus 170-le. Nagu varasematelgi vabadussõjalaste protsessidel olid prokuröri peatunnistajateks poliitilise politsei ametnikud. Kuigi seadus seda ette ei näinud ning enamik süüalustest end süüdi ei tunnistanud ja relvastatud ülestõusu faktid jäid tõestamata, mõisteti juhtivad sõjaväelased, riigiametnikud ja paljud reasõjaväelased aastateks vangi. Sõjaväe ja rahva moraalile andis see valusa löögi.
Propagandatalitus töötas täistuuridel ning Päevalehes ilmusid lood, kus «kogu maa mõistab hukka vapside vägivallateod ning riigivanemale tulevad kestvad õnnitlused mässukatse ärahoidmise puhul ning nõutakse riigivaenuliste elementide lõplikku likvideerimist». NLKP ajalugu õppinuile tuleb kindlasti ette hämmastav sarnasus leninlik-stalinliku retoorikaga.
Päts võttis «uue vaimu loomisel» eeskujuks Mussolini korporatiivse riigikorra ja juhtimismeetodid ning lasi koos ustava jüngri Kaarel Eenpaluga käibele «juhitud demokraatia» mõiste, nii retoorikas kui praktikas. Oma võimujoobumuses läks Päts niikaugele, et 1936. aasta 1. märtsi raadiokõnes ütles järgmist: «Räägitakse, et mina olevat halb jne. Aga te peate ometi ju nõustuma, et mina ei saa tagasi astuda, sellepärast et minu asemele ei ole ju kedagi panna.»
26. juulil 1935 kõrvaldas Päts siseminister Eenpalu otsusega lõplikult oma vana konkurendi ja kriitiku Jaan Tõnissoni, pannes kirjastusühisuse Postimees sekvestri alla. Otsuse motiiviks oli «Postimehe jätkuv tegevus vastuolus ajakirjanduse kohta maksvate sundeeskirjadega ning kehv majanduslik seis». Ausameelne ja sirgeselgne opositsionäär sai kõrvaldatud ning tema elutöö ja vara hävitatud.
Kõige hämmastavam on, kui omavoliliselt käis Päts ringi riigis kehtiva põhiseadusliku korraga.
Seda alustades ülemjuhataja ametisse nimetamisest kuni valimiste ärajätmise ja riigikogu seisma panekuni. Kehtiva põhiseaduse järgi tulnuks 1934. aasta riigivanema ja riigikogu valimised korraldada saja päeva jooksul arvates põhiseaduse kehtima hakkamisest, s.o hiljemalt 3. maiks 1934.
19. märtsil pani aga Päts omadekreediga seisma juba väljakuulutatud valimised, mis pidid aset leidma 22.–23. aprillil 1934. Selle põhjenduseks viitas ta enda väljakuulutatud kaitseseisukorrale. Seejuures puudus riigivanemal põhiseaduse järgi õigus peatada või muuta valimisi. Otse vastupidi, see oli selgelt keelatud. Seega muutus riigiõiguslikult kogu valitsemine pärast 3. maid 1934 mittelegitiimseks. See aga Pätsi, Laidoneri, Eenpalu ja Klesmenti ei seganud.
Riigivanem Päts kutsus riigikogu kokku üheks korraks, erakorraliselt 2. oktoobriks 1934 aastal. Nähes, et asjad ei lähe, nagu Päts soovis, küsis Eenpalu, kas riigikogu tahab koostööd valitsusega. Kui ei, palus ta võtta täitmiseks riigivanema otsus. Riigikogu esimees R. Penno luges selle ette: «Käesolevaga nõuan riigikogu erakorralise istungjärgu lõpetamist. – K. Päts, peaminister riigivanema ülesannetes.» Rahvaesinduse tegevus lõppes 2. oktoobril 1934. aastal ega taastunud sellisel kujul enam kunagi. Edasi tegutsema jäi riigikogu juhatus, kuid avalikkusele ei antud sellest teada vähimatki.
Järgides autokraatlikke, et mitte öelda diktaatorlikke meetodeid, leidis Päts, et tuleb astuda veel üks samm ja luua uus liikumine (poliitilise tegevuse keelatuse tingimustes!), kellele «valitsus võiks oma tegevuses toetuda». Selleks asutati 22. veebruaril 1935. aastal Isamaaliit, et «ta oleks alati ühenduses valitsusvõimuga». Ellu kutsutakse Rahvarinne Pätsi uue, 1938. aasta põhiseaduse väljatöötamise toetuseks.
Põhiseaduse ignoreerimises läks Päts aga edasi. Oma dekreediga korraldas ta rahvahääletuse, et kutsuda kokku rahvuskogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks. Seda see Pätsi juhtnööride järgi ka tegi, toetudes Isamaaliidule ja Rahvarindele. Rahvuskogu kodukorra kehtestas ta ise oma dekreediga.
Ja kui tekkis küsimus niigi ebademokraatliku põhiseaduse jõustamises – eelduslikult pidanuks seda tegema rahvas kui kõrgema riigivõimu kandja rahvahääletusega –, siis arvas riigivanem, et «mis kometit meie oma rahvaga mängiksime», ja pani uue, 1938. aasta põhiseaduse maksma oma dekreediga. Kuigi põhiseadus ei näinud ette riiklike autasude andmist oma riigi alamatele, arvas Päts teisiti ja seadis sisse hulga aumärke, mille sai suur osa rahvuskogu liikmeid, sh rahvuskogu komandant.
Uue, kahekojalise riigikogu esimeseks – pärast viieaastast vaiki olekut – eelnõuks oli kalandusseadus. Selline tähtsusjärk kutsus esile professor Ants Piibu mürgise meenutuse, et 1906. aastal saatis tsaar tema armust kokku tulnud riigiduumale esimese seadusena arutada «Keiserliku Tartu Ülikooli pesuköögi seaduse»… Iroonilisel viisil oli see kahekojaline seisuslik põhiseadus meile tänapäeval iseseisvuse taastamisel õnnistuseks. Kodade kadumise tõttu, kuid ka muil põhjusil ei olnud võimalik 1938. aasta põhiseadust taas jõustada. Kuigi oli riikliku järjepidevuse fundamentaliste, kes seda nõudsid.
Mõeldes analoogiatele teistes Balti riikides, retoorikat ja meetodeid, mida kasutati rahva vaigistamiseks ja vaimu suunamiseks, parlamendi neutraliseerimiseks ning sõjaväe ja riigiaparaadi kuulekaks tegemiseks ning juhtide äriliseks-rahaliseks sissemässimiseks, tekib vägisi mõte, kas mitte ei pandud vigurid aegsasti paigale enne lahingut 40. aastal. Ma tahan, et eksiksin. Me oleme kõik selle läbi elanud ja loodetavasti ka midagi õppinud. Õppinud, et põhiseaduslik kord ja parlamentaarne riigikorraldus on väärtused iseenesest ning demokraatias ei ole esmatähtis isik, vaid süsteem ja protseduur.