See, et Iisrael palestiinlaste omavalitsusaladel terroriste taga ajab ja seal inimesi arreteerib, on igapäevane uudis. Niigi tihedas infovoos jäävad märkamatuks ka lõppematud teated palestiinlaste aladelt juutide pihta lennutatud rakettidest ja «lõplikust läbimurdest» Lähis-Ida rahuprotsessis.
Sel nädalal vapustas maailma avalikkust aga teade, mis unustatud, kuid endiselt plahvatusohtliku Lähis-Ida püssirohutünni tähelepanu keskpunkti tõstis.
Ööl vastu esmaspäeva laskusid Iisraeli eriüksuslased Gaza sektorisse humanitaarabi viia üritanud abilaevadele. Ühe aluse pardal puhkes Iisraeli sõdurite ja Palestiina toetajate vahel verine kokkupõrge, mis nõudis üheksa türgi aktivisti elu.
Inimohvritest enam ärritas rahvusvahelist kogukonda aga asjaolu, et intsident leidis aset Vahemerel rahvusvahelistes vetes. Sellega andis Iisrael otsekui mõista, et nemad seisavad rahvusvahelisest õigusest kõrgemal.
Kuigi konflikti üksikasjad peab välja selgitama uurimine, pidi aktiviste terroristide toetamises süüdistanud Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu alla neelama mõru pilli, kuna kriitikat silmakirjalikuks nimetanud valitsusjuhil ei õnnestunud laiemat avalikkust kuidagi veenda, et eriüksuslased olid sunnitud jõudu kasutama üksnes viimases hädas ja enesekaitseks.
Juhtunu ähvardab seada end niigi üha äralõigatumana tundva Iisraeli olukorda, kus nende vastu pöörduvad ka senised traditsioonilised liitlased Euroopas ja Ühendriigid. Üha häälekamalt kõlavad sealses meediaruumis praegu süüdistused, nagu põhjustaks juudiriigi mõtlematu tegevus araabia maailma vaenu kõigi lääneriikide suhtes.
Suhetes tülikate naabritega pistrikuna käituv Netanyahu on poliitikaveteran – kahekordne peaminister, lisaks on ta töötanud välis- ja rahandusministrina ning Iisraeli saadikuna ÜROs. Kuid 60-aastane Likudi erakonna juht on ka endine eliitsõjaväelane, kes on oma poliitilise edu rajanud kuvandile endast kui usaldusväärsest julgeoleku tagajast riigis, mille elanikud elavad päevast päeva terrorihirmus.
Möödunud aasta parlamendivalimiste ajal nimetas Netanyahu Palestiina omariiklust surmaohuks Iisraeli riigile, lubades tugevdada juudi uusasunike positsioone okupeeritud aladel. Lihtne sõnum meeldis valijatele, kelle toel tõusis Netanyahu pärast kümneaastast vaheaega taas peaministriks.
Nüüd tuleb Netanyahul aga silmitsi seista järsult kahanenud poolehoiuga juudiriigile, mille olemasolu sõltub suuresti ülejäänud maailmast. Ka suurendas Iisraeli haarang veelgi vastastikuse vihkamise hüsteeriat Lähis-Idas, kus poliitiline radikaalsus, usuline fanatism ja valmisolek ohvriteks võib kergesti muutuda vägivallaks.
Vägivald toodab aga vägivalda ning see muudab keerulise ja konfliktirohke ajalooga kaasneva probleemi lahendamise võimatuks. Lähis-Ida kriisi lahenduseni ei saa aga jõuda Netanyahu võetud kokkupõrkekursil, mis ei veena ka Iisraeli suhtes vaenulikke riike oma poliitikat muutma. Ilma Iisraeli koostööta pole aga rahuni võimalik jõuda, kuna selleks puudub hädavajalik impulss.