Vello Vikerkaar: isadus

Foto: Illustratsioon: Corbis / SCANPIX / Eero Barndõk

«Lance Armstrong, mis tunne on pärast Tour de France’i võitmist?»
Kuidas peaks sellele vastama? Mind ei ole kunagi rahuldanud vastused, mida annavad sportlased, ja seepärast olin kimpus, kui sõbrad hakkasid helistama ja pärima: «Kuidas on siis isa olla?»

Ma vastasin nagu professionaalne sportlane («Suurepärane!»), kuid olin ikkagi endas pettunud. Inimesele, kes peab keelest lugu, ei anna see vastus täit mõõtu välja.

Kuidas peakski väljendama isadusetunnet telefonis, nii et see kõlaks 21. sajandile kohaselt napsakalt? Ehk suuremgi probleem oli see, et ka ma ise ei teadnud veel täpselt, milline see tunne on. Selleks on vaja mõningat distantsi. See peab veidi selgima.

Kuid Tour de France’i võitnud Lance Armstrongil ei olnud lubatud küsimuse peale, mida ta tunneb, lihtsalt õlgu kehitada ja vastata: «Ma ei tea.» Sestap pidin minagi leidma parema vastuse.

Algul on kogu see karjumine armas: terve palat täis sünnitamas naisi. Ma olin näinud sünnitamisvideot ja seepärast teadsin, et naisi õpetatakse neid häälitsusi tegema.

See näeb välja, nagu püüaks ema öelda u-tähte ja samal ajal välja hingata ning kõik kokku meenutab veidi orgasmi, kuid on pigem sarnane koiotikarja ulgumisega Suure Kanjoni serval, selle meeldiva heliga, millega olen ennast sageli unne suigutanud.

Ent ulgumine ei kesta igavesti, varem või hiljem hakkavad kõik naised karjuma. Ja siis lõpevad meeldivad võrdlused ning pähe tuleb Abu Ghraib või Guantánamo.

Pärast 22 tundi sünnitusosakonnas karjumine mind enam ei vaevanud. See muutus juba tavapäraseks taustamüraks, mis mind maailmas lihtsalt ümbritseb. Mulle tulid pähe Walter Mittyle kohased fantaasiad, kui hea médecin sans frontieres ma võiksin olla: mees, kes päästab külma rahuga elusid keset lahingukaost – või siis kõnealusel juhul keset hüsteeriliste naiste palatit.

Füüsiliselt on esimene sünnitus raske. Ma usun, et need, kes loobuvad naerugaasist või epiduraalanesteesiast, on sünnitamismaailma Sir Edmund Hillaryd. Ma teadsin küll loomuliku sünnitamise ohte, aga teadsin ka seda, et ma olen selleks valmis. Ka Liina oli valmis, nii palju kui see oli võimalik, pidades silmas teadmatust, kuidas kõik täpselt kulgeb.

Loomuliku sünnituse video järgi oli minu ülesanne toetada teda igal võimalikul moel. Julgustada. Jõudu anda. Või nagu poliitikud ütlevad, jagada tema valu.

Aga nagu Liina võib tunnistada, ei ole ma just kõige kannatlikum mees. Samuti tunnen ma endas kerget tungi olla teistest parem ja seepärast hakkas kahekümnendal tunnil mind juba ärritama, et ulgumisele ja karjumisele järgnes nii regulaarselt kellegi teise vastsündinu kisamine. Nagu kellavärk sündis iga tund kellegi teise laps ja iga kord ma tundsin, nagu oleks mind tipprestoranis järjekorrast välja tõrjutud. «Hei, me saime enne neid!»

Me oleme Liinaga küll pisut vanemad kui Eesti keskmised sünnitavad abielupaarid, kuid see oli meie esimene laps, mistõttu püüdsin endale pidevalt meelde tuletada, et esmasünnid on kõige raskemad.

Ma olin oodanud sellist sünnitust nagu videotes: kümme minutit koiotiulgu, kaks minutit mõrvarlikku karjumist ja siis juba limane imik pisarais ema kätel. Ma muidugi teadsin, et neid videoid on mõnevõrra redigeeritud, aga 22 tundi on igatahes rohkem, kui keegi väärib. Ja see käib vaid minu kohta. Ma ei oska isegi ette kujutada Liina valu.

Aga kõik sünnitusvideod on täiesti täpsed ühe koha pealt: lõpuks sünnib laps niikuinii. Video ei eksinud: ühel hetkel lõppes Liina valu imeliselt ühe ropsuga ja ühes sellega ka minu oma. Meid valdas tuntav kergendus, et meie laps ei pea ülikooli läbima emaüsas.

Inimesele, kelle töökoht on köögilaud, tähendab imiku kojutoomine kogu töö lõppemist. Elu hakkab otsekohe keerlema ümber imiku ning kõik raseduse eel antud lubadused korrapäraste toitumiskordade kohta lendavad kaugele minema juba lapse esimese karjumise peale.

Kisa peatamine muutub kõigi elu tähtsaimaks ülesandeks ning isa avastab peagi, et ei lutt, grimassitamine ega lapse ähvardamine saksapärase aktsendiga ei mõju üldse. Laps lihtsalt karjub. See ongi tema töö.

Ma leidsin kiiresti, et minu suhet lapsega võib hästi võrrelda lääne ja Hamid Karzai suhetega: tuleb tunnistada, et talle on vaja abi anda, aga samas teada, et ta suudab peaaegu alati sinuga manipuleerida. Sestap tuleb jääda paindlikuks ja püsida heas tujus. Ning pidevalt välja nuhkida, mis täpselt teda seekord ajendab.

Ma võtsin lapse sülle, kui ta karjus, ja logisin sisse perekool.ee leheküljele, et leida abi veteranemade käest. Inglise keeles on saadaval küll oluliselt rohkem teavet, kuid ma tundsin end paremini Eesti emade kogemusi uurides, otsekui muudaks mu poja geneetiline kood või nende geograafiline lähedus nende nõuanded etemaks.

Ma mähkisin lapse nagu muumia Nõukogude stiilis rätikutesse, hõõrusin oliiviõliga kõhtu, et gaase välja lasta, ning lõpuks võtsin kasutusel kõige küünilisema e-ema soovituse: lülitasin sisse iPodi ja keerasin heli põhja.

Arvestades Liina sünnitamispiinu ja vajadust puhata, aitasin oma poja hooldamisel igati kaasa. Ma võtsin enda peale poeskäimise kohustuse ning tunglesin õlg õla kõrval emadega Selveri riiulite vahel.

Imik käsivarrel andis mulle lausa õigustuse ühineda nende kurtmisega Fazeri pirukate kehva kvaliteedi (täidist polegi) ja silmade puhastamiseks mõeldud steriliseeritud vatitikkude absurdsuse (ainult kolm tükki pakis) üle ning arutada, kuhu tilgutada õli lapsevankri rattal, et see sirgelt jookseks (minule käis see üle mõistuse).

Mõnikord kohtasin veel mõnda meest, kes oli üksi imikuga, ja loomulikult tekkis meie vahel side.

Istusime kaupluse ette päikesest üle külvatud pingile, kus jagasime lühidalt tähelepanekuid, mida edastada oma abikaasadele, kes meid poodi saatsid (ärge pange ühte nimekirja puuvilju ja õunu, sest viimased on ühtlasi esimesed, mistõttu me ostame emba-kumba ja tõmbame mõlemad maha; lehttaigen ja filotaigen on nii sarnased, et need lähevad kergelt segi; ärge paluge osta Kalevi šokolaadi, kui Fazeri oma on ometi odavam).

Retkedel pojaga sain teistelt vanematelt nõu isegi eesti keele kohta. Näiteks ei tasuks küsida, kas imik on isane või emane. Poiss või tüdruk kõlab palju paremini. Mööduvad vene babuškad olid nõuannetest nii tulvil, et ma ei pidanud kordagi neid isegi küsima. Poemüüjad muutusid palju kannatlikumaks. Kui sul on laps kätel, tundub, nagu oleks kogu maailm korraga sinu poolel.

Lõpuks leppisin vastusega «Suurepärane!», kui keegi küsis, kuidas on isa olla. Tegelik vastus võtaks lihtsalt liiga palju aega välja öelda ja mind on kasvatatud piisavalt stoiliseks, et mitte jagada seda telefonitsi või inimestega, keda ma väga hästi ei tunne. Aga kui helistas keegi, kes tõepoolest tahtis teada, vastasin ma nii.

Kui sul sünnib laps, mõistad, et väljend «ma armastan sind» on midagi palju enamat kui kolm kulunud sõna Hallmarki õnnitluskaardil. Sa mõistad, et see tähendab «ma olen valmis ennast sinu pärast rongi ette heitma».

Samuti sain ma teada, et hetkel, mil laps sünnib, päästab igaüks oma tunde valla ise põhjusel. Laps kopsude õhuga täitmiseks, ema sellepärast, et nii emad just teevad, ja isa sellepärast, et ta on ilmselt lõpuks teinud midagi, mis läheb tõeliselt korda.

«Lance Armstrong, mis tunne on pärast Tour de France’i võitmist?»
«Ausalt öeldes, ma tunnen tohutult armastust.»
Ei, ma ei suuda ka seda ette kujutada.

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!