Marti Aavik

FOTO: SCANPIX

Ronald Reagan tegi kolm kümnendit tagasi otsustava lõppmängu NSVLi vastu, mis lõpetas Francis Fukuyama kujundi järgi koguni ajaloo – liberaalne ühiskonnakorraldus oli võitnud. Praegu seisab vabade ühiskondade vastas oluliselt nõrgem ja lihtsam vastane – KGB kooliga kleptokraatia. Neil on segasevõitu arusaamad ja unelmad, aga hirm on selge: äkki võetakse kõik ära. Selle NSVLi hauast välja sirutuva käe peatamine peaks olema palju lihtsam kui Reagani omaaegne meistritöö. Peab olema julgust panuseid suurendada. Praegu tuleks nõuda invasioonieelse olukorra taastamist ja kurjategijate kohtu alla andmist.

Vaba maailma valitsuste kõrva sosistab aga «tark mees taskust», oma kvartalipreemia pärast muretsev pankur, et ei tohi asj­a teravaks ajada. Peab olema julgust hääleke ta õige­le kohale panna: küll te ükskord saate oma preemiad, aga mitte vabaduse hinnaga. Peab olema usku vabaduse väärtusesse ja oma jõusse! Euroopa näitab ennast praegu unise hiiglasena: ei saa, ei viitsi. Peab saama!

Moskva aktsiad kukkusid eelmisel esmaspäeval – oli mingigi kartus, et agressioonile Ukraina vastu järgnevad selged sanktsioonid. Kogu ülejäänud nädal näitas, mida investorid arvavad lääneriikide tahtest agressori vastu sanktsioone kehtestada – midagi tõsist ei juhtu. Juba nädal tagasi ilmus foto salajasest memost Briti valitsusele: ei toeta praegu kaubandussanktsioone ega Londoni finantskeskuse sulgemist venelastele. Prantsusmaa ei peata Mistral-klassi helikopterikandjate müüki Venemaale. Arvestamine, mitu miljonit kaotaksid Briti erakoolid, kui Kremliga seotud seltskonda pitsitada, mõjub lihtsalt naeruväärsena.

See osutab, et ei suudeta adekvaatselt hinnata ei Venemaa invasiooniga tekkinud ohtusid ega oma tegelikku jõudu ning võimalusi agressori tõkestamiseks ja tagasi surumiseks. Putinile ütleb jõuetus, et ta ongi suutnud terveid ühiskondi omal moel korrumpeerida.

See osutab, kui ohtlik on lühinägeliku kaupmehementaliteedi võim strateegilise vaate üle. Ei taheta uskuda, et mugavus­tsoonis ulpides sattub viimaks ka nende samade üksi­kute valdkondade käive ohtu. Ja vastupidi: ei suudeta kujutleda, et jõulise survega võib hoopis suuremat edu saavutada, sealhulgas majanduslikku. Teatakse küll, aga ei julgeta öelda, et majanduslik seotus on ju mõlemapoolne. Kui kaua kannataks Putini äkkrikastunud kaaslased peremeest, kui selguks, et tema lipu all raha enam peale ei tule? Putin seob ennast üha uute kuritegudega, ent kaaskonnal võiks ju veel taganemisvõimalusi olla.

Eesti ei saa üksinda pidada Euroopa võitlust, aga saame utsitada. Üks mõte. Õige pea pannakse kokku uus Euroopa Komisjon, kust peab kostma selge sõna ja paistma julge tegutsemine. Küsime kasvõi, kas kusagil paistab veel jõulisemat tegelast kui praegune Pool­a välisminister Radek Sikorski?