Juhan Kivirähk: võitlus «vasakpöördega»

Juhan Kivirähk Foto: Postimees.ee

Tavakodaniku jaoks on praegu Eesti poliitikas üsna segane aeg. Inimestel tuleb aidata asjadest aru saada, mitte ähvardada neid maailma lõpuga, mis saabuvat, kui kasvõi üks vaskpoolsete vaadetega poliitik riigitüüri lähedale peaks jõudma, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.

Reformierakonna ja IRLi koostöö valitsuses on kestnud tervelt seitse aastat järjest. Tavakodanik ei kujuta enam hästi ettegi, et võimul võiks olla keegi teine. Massiteadvus on hakanud pidama asjade normaalseks seisuks seda, et võimul on kaks paremerakonda ning opositsioonis Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid. Hiljutine avaliku arvamuse küsitlus näitaski, et kõige ootuspärasemaks peeti senise koalitsiooni edasikestmist, Reformierakonna ja SDE koalitsioonil aga oli kõige vähem toetajaid.

Kui selliseid väiteid, mis on loomulikud argiteadvuse tasandil, hakkavad esitama spetsialistid, tundub asi aga üsna pentsik. Selle asemel et avalikkusele selgitada, mis põhimõtetest lähtudes käib valitsuse vahetuse korral uue koalitsiooni loomine, heietatakse mingist lepitamatust «tule ja vee» vastuolust. Just nagu oleks parempoolse ja vasakpoolse erakonna koostöös valitsuse tasandil midagi enneolematut. Kui iga päev poliitikat jälgivad ja sellest kirjutavad inimesed kujutavadki poliitilist maastikku ette vaid ühemõõtmelise parem-vasak telje abil, on lood nende ühiskonnateadusliku ettevalmistusega ikka väga nigelad.

Poliitikaväljal toimuvast arusaamiseks on vaja võimet tajuda märksa enamaid poliitiliste eriarvamuste mõõtmeid kui vaid klassikalist parem-vasakskaalat. Vähemasti liberalismi ja konservatiivsuse telge võiks iga gümnaasiumiharidusega inimene suuta endale ette kujutada. Lõpetades koostöö IRLiga, keda Reformierakonnaga ühendab parempoolsus, kuid kes samas on koalitsiooni pidevalt kiskunud konservatiivse rahvusluse poole, on igati loogiline vaadata uue partneri otsingul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kui sotsiaalliberaalsete vaadete kandja poole.

Andrus Ansipi juhtimise all kippus Reformierakond minema üha enam oma partneri nägu, trumbates IRLi konservatiivsusega aeg-ajalt ülegi. Poliitikavaatlejad on juba ammu toonitanud, et kui Eesti erakondade seas millestki puudu on, siis just liberaalseid vaateid esindavast erakonnast. Just selle niši oli Ansipi Reformierakond tühjaks jätnud ning just see on nišš, mille Kallas tahab Reformierakonnale tagasi võita, seades oma koalitsiooni nurgakiviks kunagise «Kodanike riigi manifesti».

Jah, Reformierakonna tegevuses võib tõesti näha küünilist poliit tehnoloogilist arvestust. Mingit muud põhjust peaministri ja koalitsioonipartneri vahetuseks aasta enne järgmise valimisi on raske leida kui vaid soovi kindlustada oma tulevast valimisedu. Kui Ansip jätkaks peaministrina järgmiste valimisteni, ei oleks tal võimalik taotleda enda suunamist Euroopa Komisjoni volinikuks. Kui aga Kallas ei suuda parandada Reformierakonna reitingut sel määral, et erakond pärast järgmisi valimisi vähemalt valitsuskoalitsiooni kuuluks, võib ta Vabariigi Presidendi ametikohast suu puhtaks pühkida.

Samas pole mingit põhjust valitsusse mineku soovi pärast hurjutada sotsiaaldemokraate. Iga erakonna ülim eesmärk peaks olema oma programmiliste põhimõtete elluviimine. Kui paremerakondade vaheliste arusaamatuste tõttu avanes nüüd sotsidel ootamatult võimalus koalitsiooni minekuga saavutada lastetoetuste tõstmine – eesmärk, mille nimel nad eelmisel sügisel riigieelarve arutamise ajal ööistungeid pidasid –, oleks patt see võimalus kasutamata jätta. Samas on SDE liidrid öelnud, et kui selles asjas kokkuleppele ei jõuta, siis valitsusläbirääkimistest midagi välja tulla ei saa.

On lausa koomiline jälgida, kui üle hinnatakse ajakirjanduslikes kommentaarides presidendi võimalusi uue peaministri isiku suhtes otsust langetada. Auditooriumile üritatakse jätta muljet, nagu võiks president teha sellise ettepaneku oma suva järgi kellele tahes. Ei, president peab järgima täpselt põhiseadust ning tal on mõtet teha ettepanek vaid sellele poliitikule, kelle taga on riigikogu enamus.

Mitte president ise ei lähe riigikokku erakondi omavahel kokku viima, vaid enamus pannakse paika parlamendis esindatud erakondade vahelistel läbirääkimistel. Presidendil on selles protsessis rohkem tseremoniaalne roll. Peaministriks saab see, kes suudab esmaspäeval presidendile 50 + 1 häält koalitsiooni toetuseks ette näidata – ja mitte keegi teine.

Kas Isamaa ja Res Publica Liidule tehakse nüüd koledal kombel liiga? Ma ei ole päris kindel, et IRL koalitsioonist «väljaheitmist» nii raskelt üle elab, kui nende meeleheitlikest avalikest pöördumistest välja paistab. Võib-olla teeb Reformierakond neile hoopis teene.

Kui IRLi ministrid jääksid valitsusse edasi, kuid aasta pärast ei oleks ikkagi suudetud läbi viia haldusreformi, õpetajate palgad oleksid sama nigelad kui praegu ning Estonian Air kõiguks pankroti piiril, oleks valijatel põhjust IRLi ministritelt rangelt aru pärida. Jäädes aga valimiste-eelsel aastal võimu teostamisest kõrvale, saadakse enda käsutusse üsna mugavad vabandused: oleksime ju kõik need asjad korda ajanud, kui meil oleks lastud valitsemist jätkata, aga vaat – Reformierakonna põhimõttelagedus muutis selle meile võimatuks.

Lõpetuseks pöörduksin veel kord palvega poliitikavaatlejatest ajakirjanike poole. Uskuge mind, tavakodaniku jaoks on praegu Eesti poliitikas üsna segane aeg. Aidake palun inimestel asjadest õigesti aru saada ning ärge ähvardage neid maailma lõpuga, mis vältimatult saabuvat seejärel, kui kasvõi üks vaskpoolsete vaadetega poliitik riigitüüri lähedale peaks jõudma ...

Igal riigikokku valitud erakonnal on olemas valijate mandaat Eesti poliitikas kaasa rääkimiseks ning võimaluse korral ka valitsuses osalemiseks. Reformierakonna ja SDE koalitsioon ei ole millegi poolest ebaloogilisem või vähem täisväärtuslik kui Reformierakonna ja IRLi valimisliit.