Mis on maailm?

Rein Raud Foto: Mihkel Maripuu

Kultuur on tänapäeva inimesele raske koorem. Millal me ükskord nii kaugele jõuame, et saaks elada ilma kultuurita? Ja kas üldse? Tundub, et siin ei aita majanduse kasv ega langus, kriisid ega üleilmastumine: kultuur on ikka kohal, ta hoiab meid maa küljes kinni nagu gravitatsioon. Needmine ja manamine ei aita, kärped ei aita, bürokraatia levikust pole kasu: ikka on meil olemas kultuur, tema painajalik jõud ei paista kuhugi kaduvat.

Rein Raud on härjal sarvist haaranud ja kirjutanud raamatu «Mis on kultuur?». Pealkirjast hoolimata ei otsita teoses siiski sellele küsimusele vastust. Õigupoolest saab asi selgeks juba esimeses peatükis, kus kultuuri määratletakse «inimese elukeskkonda tähenduslikuks muutvate representatsioonide, tekstide ja praktikate lõdvalt seotud kogumina» (lk 24). Kui see lihtsamalt ümber öelda, võiks saada veel napima definitsiooni: kultuur on kõik see, mida inimesed teevad, räägivad, kirjutavad ja ette kujutavad. Kultuur on kõik see kokku. Kuid muidugi on oluline rõhutada, et need asjad on «lõdvalt seotud», sest tugevalt seotud jutt või tegevus poleks enam kultuur üleüldse – see oleks ainult üks kultuuri osa, üks tekst, usk, ettevõte või komme.

Raua määratlusest võib esile tõsta veel ühe sõnapaari: need jutud ja tegevused on «tähenduslikuks muutvad», st nad pole juhuslikud, vaid kannavad kindlat kavatsust. Nendega tahetakse midagi öelda või midagi ära teha. Tänu sellele on inimeste elul mõte. Paraku ei ole see mõte alati iseenesestmõistetav. Inimeste teed hargnevad, arvamused lähevad lahku ja põrkavad kokku, sellest ristlemisest, põrkumisest ja põimumisest saabki viimaks päris kultuur. See päris kultuur ei kuulu kellelegi, aga on ometi kõikide oma; ta pole kellegi loodud, aga ometi teevad teda kõik.

Lühidalt, kultuuri puhul ei saagi vastata nii, nagu saab vastata küsimusele «mis on auto?» või «mis on atmosfäär?». Sellepärast eraldab Raud teatava hulga küsimisviise ja rühmitab neid, et oskaksime nende seas liikuda. Kuidas seda küsimust üldse küsitakse? Ja kes on seda juba teinud? Tekst on mõeldud õpikuna, ja ongi õpik sõna kõige paremas tähenduses: siit võib mõndagi õppida, aga võib ka lihtsalt järele vaadata, kuidas on kesksetele probleemidele üldse lähenetud. Autori panus on seetõttu hoolega varjatud ja seda märkavad selgemini vaid asjatundjad. Kõige rohkem tõuseb Rein Raua vaatepunkt esile teises peatükis, kus kultuurikeskkonda kirjeldatakse «pakkumusvälja» mõiste kaudu: seejuures on pakkumus õieti «tähendusväide, mis üritab meid veenda, et tema aktsepteerimisel tõuseb meie maailmapildi kognitiivse adekvaatsuse tase» (lk 41).

Nii on kultuuris olemine lakkamatu katse, tõlgenduslik eksperiment. Raud jätab kõrvale küsimuse, kas mõne pakkumise vastuvõtt ehk ei tähenda, et teised pakkumised seejärel vaikselt uttu hajuvad: õigupoolest tegelebki ta ainult kultuuriteooriaga, eristades seda kultuurikriitikast (lk 25–26).

Tänu fookuse kitsendamisele ongi ta saavutanud erakordse sidususe ja keskendatuse. Sellest võib tõesti eeskuju võtta. Raamat on nii ülevaatlik, et keegi ei pea pettuma: kes vähegi kultuuriteooriaga tegelenud on, leiab siit kindlasti eest ka mõne oma lemmiku. Seejuures on Raud hinnangute andmisega suhteliselt kitsi, kellelegi ei tehta päris liiga ja autori enda eelistused paistavad välja peamiselt proportsioonides. Veel üks lehekülg, veel pool lõiku, veel mõni kõrvallause – see väljendabki juba sümpaatiat või isegi peidetud väärtushinnangut.

Üks levinumaid eksitusi kultuurist kõnelemisel on see, et kultuur aetakse segi elitaarsete või avangardsete vormidega, nn kõrgkultuuriga. See sunnib tegema asjatuid täpsustusi: tuleb rääkida veel rahvakultuurist, popkultuurist, massikultuurist, subkultuurist jne. Kultuur on muidugi see kõik, aga kultuuriteooriate ülevaade näitab, et ajapikku on hakatud rohkem arvestama teiste rahvaste kultuuriga ja lõpuks ka oma populaarkultuuriga. Siiski jääb mulje, et akadeemiline vald võtab populaarkultuuri paremini omaks siis, kui see jääb n-ö allapoole vööd: teleseriaalid, reklaamiklipid ja arvutimängud võivad kultuuriteooria objektiks olla küll. Harvemini jõutakse niikaugele, et arvata kultuuri alla ka vaimsed liikumised, tänapäeva müstika ja esoteerika, teispoolsuse ja ümbersünni kujutelmad, alternatiivne meditsiin, kanaldajad jne. Nii torkab ka Raua raamatu juures silma, et siin pole puudutatud valdkonda, mida Colin Camp­bell 1972. aastal nimetas kultusmiljööks (cultic milieu). Ehk oleks see sobinud kuhugi üheksanda peatüki keskele, «Usunditeaduse» ja «Kultuurisotsioloogia» vahele (praegu lõpeb usunditeaduse napp alapeatükk järsult Mircea Eliadega). Aga tõepoolest, sellel alal liigub kultuuriteooria alles väga ettevaatlikult.

See väike erand kinnitab siiski ülekaalukat tõdemust: raske on leida olulist suunda kultuuriteoorias, mida Rein Raua raamat üldse ei puudutaks. Võiks küll kujutleda teose teist, kultuurikriitikale pühendatud köidet, kus tõuseksid esile Nietzsche ja Heideg­ger, Sartre ja Castoriadis, Næss ja Capra, Bohm ja Damasio, Sloterdijk ja Badiou... Selles teises köites jääksid muidugi kõrvale paljud kultuuriteooriate staarid. Ja ilmselt ei saaks seal valitseda niisama mõõdukas, tasakaalustatud arhitektuur. Sest praegu on raamat üles ehitatud kolmele toele: mõisted, isiksused ja ajaline järgnevus. Muidugi ei saa neid üheaegselt silme ees hoida, aga siiski loovad nad teatava sümmeetrilise struktuuri. Kui tähelepanu keskmes oleks kultuurikriitika, oleks sellise sümmeetria säilitamine raskem, sest esile kerkiksid probleemid ja konfliktid, mis nii või teisiti puudutaksid väga aktuaalseid küsimusi. Sel juhul oleks tulemuseks ägedam, poleemilisem ja kindlasti ka vastuolulisem raamat. Kes võiks selle teise raamatu kirjutada? Kujutan ette, et see võiks olla pigem koguteos, kus eri autorid ajaksid igaüks oma asja.

Rein Raua teos on ilmselt valminud pika aja jooksul. Ka lugemine võtab aega, sest tekst viitab lakkamatult mujale nagu mahukas entsüklopeediaartikkel. Raamatu lõpuosa «Kultuurianalüüsi töövõtted» on eriti tihe ja pakub ridamisi abstraktseid ideid, mille konkreetsemat rakendust peab lugeja ise ette kujutama. Siiski võib raamatu lugemise käigus äkki tekkida tunne, et teksti sees on veel üks vastus pealkirjas esitatud küsimusele. Kõik vaadeldud teooriad uurivad seoseid asjade vahel, mis uurijat otseselt puudutavad. Kui need on kultuuriteooriad, siis tähendabki kultuur ennekõike seost. Kultuur on seos iseenda ja teiste olenditega. Kõike seda võib ka maailmaks nimetada. Mis on maailm?

Raamat

Rein Raud

«Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuri­teooriatesse»

Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013. 456 lk