Maarja Kangro: suur kirjandus

Maarja Kangro Foto: Erakogu

Veidi enne kirjanike liidu romaanivõistluse väljakuulutamist võeti «Jüri Üdi klubis» taas üles teema, kas suurt eesti romaani on veel loota. Sellele järgnes sotsiaalmeedias arutelu, kas päriskirjanikest oleks selle loomisel üldse asja. Äkki neil pole oma «suurt lugu», äkki peaks ajastut hõlmava romaani autor tulema hoopis tõelist elu elanud inimeste – ettevõtjate, poliitikute, reaalteadlaste, pättide – seast?

Kirjanduse endassesulgumine on läänes vana teema ja Ida-Euroopaski on see juba mõnda aega jutuks olnud. Eriti palju on sellest viimati räägitud saksakeelses meedias, kus kaevatakse noorema kirjanduse konformistlikkuse ja kirjandustööstusega mugandumise üle, aetakse taga suuremat poliitilist relevantsust. Eelmise aasta Berliini Open Mike’i noorautorid olla aina kirjutanud omaenese aluspükstest ja külmkappi kiikamisest. Noor kirjanik Florian Kessler väidab, et iga Berliner Ensemble’is kultuurireisil olev pensionärigrupp arutavat asju tulisemalt kui noored kirjanikud.

Tšehhi-vene päritolu kirjanik Maxim Biller peab saksa nüüdiskirjandust surmahaigeks patsiendiks, sest sealt puuduvad elavad migrandihääled. See «onu Tomi kirjandus», mida võõrpäritolu inimesed avaldavad ja mille eest nad Chamisso-auhindu võidavad, pole ehe, kuna võõrkirjanikud on omaks võtnud külma «Suhrkampi-esteetika» või kirjutavad armsaid, integreerunud võõrtöölise-lugusid. Ehe ja elus on türgi räppar.

Niisiis ähvardaks päriskirjanikku justkui elususe hääbumine, ja eriti karmilt veel siis, kui kirjanik kuulub oma kultuuriruumi keelelisse või etnilisse enamusse. Päriskirjanik sõidab mööda loomeresidentuure, kirjutab sellest, kuidas ta aknast välja vaatab, ja arvab, et talle tuleks ta sisekaemuste eest stipendiume maksta.

Ja kas siis ei tuleks, kui on ikka hea kaemus või hea kontseptuaalne lähenemine? Teame, et see, kuidas öeldakse, on ka see, mida öeldakse, ja et värvika, «suure» elu kajastus võib panna haigutama, ajalookannatuste kirjeldus piinlikkust tundma jne. Aga olgu teemade, eksistentsiaalse kogemuse ja stiili vahekorraga, kuidas on, suure eesti romaani ootus tundub praegu anakronistlik.  

Loodetavasti tuleb veel palju väga häid eesti romaane, aga suur romaan kui kogu kultuuri tüvitekst on modernsuse, eelkõige modernse rahvuskultuuri nähtus ja eeldab konteksti, mida meil ei pruugi enam olla. Info ja inimesed peaksid liikuma teisiti ja aeglasemalt, et püsivad tekstigigandid saaksid tekkida. Ka sealsamas «Üdi klubis» mainis Peeter Helme (kirjanduselu) killustumust.

Kooliharidus tagab mineviku suure romaani olemasolu, aga üleüldist kultuurilist sünkroniseerumist uue suure romaani taustal on raske loota. Kui saates mainiti «Anna Kareninat» ja muid mineviku suurteoseid, hakkasin mõtlema, kas Tolstoi ikka on parem kirjanik kui näiteks Mihhail Šiškin. Mu meelest ei ole. Kas Boulez on vähem suur helilooja kui Mozart? Suurus tähendab sageli seda, kui suur on nende hulk, kes oskavad teost või loojat suureks tunnistada.

Aga uue suure romaani või selle tingimuste puudumine pole tingimata halb. Kui kirjandus (kunst jne) ka ei vasta kujutlusele laia kultuurilise ühisaluse loomisest, ei tähenda see, et tal poleks olemisõigustust. Aluspüksid pole tingimata paha teema.