Mare Liiger.

FOTO: Toomas Huik

Jaanuaris Eestis koondatud kiirabiarst Mare Liiger, kes nüüd töötab Lapimaal Muonio Terveyskeskuses arstina, kirjutab oma blogis esimesest nädalast Soomes.

Nüüd on siis esimene nädal pea lõppemas. Räägin teilegi oma värsketest elamustest. Möödunud pühapäeval varahommikul sõitsime laevaga Soomemaale. Kotte oli parasjagu ja seetõttu tegi mu pere omakasupüüdmatu otsuse sõita autoga Lapimaale. Teadsin juba ette, et saab olema karm kogemus, aga kui ränk see tegelikult oli, saime varsti teada.

14 tundi pidevat sõitu. Teed on ju Soomes head, aga ega neid kiirteid pole sugugi palju. Kohe hakkasid silma erinevused, mis räägivad selget keelt ühiskonna prioriteetidest. Liiklustihedus on põhja suunduval maanteel veidi suuremgi kui meie kuulsal Tallinna-Tartu maanteel. Ometigi on seal tavaline kaherealine maantee. Kuid iga 4-5 kilomeetri järel läheb tee neljarealiseks, et võimaldada ohutut möödasõitu. Ei näinud, et keegi oleks kaherealisel lõigul meist soovinud mööda sõita. Oulust põhjapoole, kus liiklustihedus väiksem, olid möödasõidud kordamööda nii ühel kui teisel sõidusuunal.

Ilmselgelt on sellise tee ehitamine odavam kui meie Tallinna-Tartu maantee, aga palju ohutum kui kurikuulus Ussisoo maanteelõik, mis ei saa niipeagi Euroopa rahakoti najal neljarealiseks. Küsimus: kas sellest rahast, mis praegu on EL rahakotist nurutud neljarealise tee tarbeks, oleks jagunud, et samasugune kolmerealine maantee ehitada valmis täies ulatuses Tallinna ja Tartu vahel? Teema mõtisklusteks.

Pärast Oulut algas siis tõeline talv. Mida kaugemale põhja, seda suuremaks läksid teede ääres lumehanged. Kartsime, et meil ei õnnestugi öömaja saada, sest enne hommikut minu uus ülemus puhkuselt ei naase. Õnneks olin hea sõbra abiga meile öömaja sehkendanud ja muuseas, see ei maksnud midagi (?!?). Piinlik oli kristliku öömaja pidajaid keset sügavat ööd maast üles lüüa. Olid aga hirmkenad inimesed ja lausa nõudsid et tuleksime öömajale.

Esimene tööpäev. Mulle anti elamine, 150 meetrit tervisekeskusest - kaks tuba, köök ja SAUN. Loomulikult ei olnud tubades mööblit, aga haiglast lubati anda voodi, laud ning kaks tooli.

Ja siis mu pere läks. Oi, oi, seda esimest õhtut ning ööd ei soovita oma vaenlaselegi mitte. Kottpime. Koduigatsus. Abitus. Õnneks võtsime kaasa magamiskoti ja põrandal oli palju ruumi. Nii väherdes möödus esimene öö. Lisaks veel mure oma pere pärast, kes väsinult alustas tagasiteed, 1200 km.

Paralleeluniversum

Esimeste tööpäevade kohta on kõige iseloomustavam fraas «siil udus». Võõras keel, absoluutselt erinev meditsiinisüsteem, arvutiprogrammid ja see kuulus terveysportti, siinse meditsiini A ja O. Veelgi rängem on see, et ei mingit diktofoni, kõik tuleb ise sissekanda ja copy-paste nõksu programm ei tunnista. Esialgne abitus hakkas aga mõne päeva pärast taanduma ja täna sain juba sissekanded tehtud, kuigi aega läks palju.

Iga päevaga hakkab aga üha enam tunduma, et olen sattunud mingisse paralleeluniversumi, kus asjad käivad nii teisiti, kui üldse saab. Teisel päeval tulid haiglasse kaks daami ja tutvustasid mulle ennast kui minu tugiisikud. Mida?? Üks nendest oli vanem daam, ametilt psühhiaater. Täpselt, seda mul just vaja ongi! Viisid mind siinsesse Tai restorani (!!) - kõige põhjapoolsem Tai restoran maailmas – ning kuulasid mu muret, et kole koduigatsus ja elamises puudub internet. Selgus, et siin saab osta internetipulga, milles kiipkaart 30 päeva neti jagu. Viisid mind poodi ja oligi internet olemas nagu naksti. Meeleolu paranes kohe.

Päevad ja õhtud veetsin haiglas, et tutvuda siinse elukorraldusega ja taas tekkis tunne, et olen kuskil teisel planeedil. Need inimesed TAHAVAD tööl käia. Patsiendid, ka need, kes lamavad, on puhtad ning hoolitsetud nagu nukukesed. Ei mingit pissihaisu, mähkmed on värsked, iga päev pestakse haigeid ja alati heatujuliselt. Aga miks ei peaks personal seda tegema? Iga nelja, äärmisel juhul viie patsiendi kohta on hommikuvalves kaks õde ning kaks hooldajat. Õhtul üks õde ja kaks hooldajat ning öösel üks õde ja üks hooldaja. Meenutagem - meie pikaravihaiglates on 30 haige kohta päeval üks õde ja kaks hooldajat.

Nii haiglat kui tervisekeskust juhib üks vanemarst ja lisaks veel majandusjuhataja. Ei mingeid privileege, kõnnivad jalgsi, ei ole neil eraldi kabinetti, isegi mitte ametiautot. Kui vaja, sõidavad oma autoga, kuhu vaja.

Kolmapäeval ootas siis järgmine üllatus selles paralleeluniversumis. Koosolek, kuhu tuli antud regiooni sotsiaalosakonna ametnik ja kus osalesid ka arstide esindaja, õdede ja hooldajate esindaja, lisaks koduhoolduse peaspetsialist. Nad arutasid, millist abi patsiendid vajavad. Üks härrasmees oli tulemas keskhaiglast koju ja kuna ta liikumisfunktsioon oli tõsiselt häiritud, arutati, kuidas saaks enne patsiendi kojutulekut ehitada lävepakkudele rambid, trepi rulaatorisõbralikuks jne, jne. Mina kuulasin ja tunne oli, et kui võtaks õige raadiosaatja ja hõikaks: halloo, Maa! Meeskond, jah just nimelt meeskond, ei mingeid klassivahesid, arutasid inimeste aitamist, kasutades inimeste nimesid. Täitsa lõpp, neil patsientidel on nimed ja mitte triipkood käe ümber ehk asi nr 1! Patsiendid on siin tõepoolest subjektid ja mitte objektid. Muuseas,kõrvalseisja ei oleks suutnud peale vaadates eristada, kes neist laua ääres istuvatest inimestest on arst, kes õde, kes hooldaja. Uskumatu, nad olidki meeskond!

Aga suurem šokk ootas mind tegelikult alles kolmapäeva pärastlõunal. Olin juhuslikult poetanud, et mul on pärast silmaoperatsioone nägemine veidi kehvem ja ma poetasin selle mokaotsast ühele õele oma aegluse vabandamiseks. Järgmisel hommikul maandus meie valvepunkti IT-spetsialist, kes seadis spetsiaalselt minu jaoks kirja suuremaks. Täna (ehk reedel) oli juba mures juhataja, kes pakkus kõikvõimalikku abi. Mida?? Nojah, täna kutsuti juhataja juurde ja ma juba võtsin kodumaal omandatud krambi sisse, et nüüd läheb andmiseks. See, mis toimus, ei mahtunud minu argimõistusesse. Anne Mari, minu tugiisik ja lisaks ametiühingu esindaja, oli ka seal ning siis nad esitasid küsimusi, mis viisid mind taas arusaamisele, et olen kuskil teisel planeedil.

Kas mul on uues elamises hea? Vajan ehk midagi, nad tahaksid aidata? Kas ma saan oma perega suhelda? Kas mul on midagi eesti keeles lugeda? Kas ma nüüd näen arvutiekraani? Vajaksin ehk veel abi? Nad teavad, et ma käin õhtuti haiglas õppimas, ärgu ma liialt pingutagu (??!!), sest kõige õppimiseks on piisavalt (??!!) aega. Kas mul on hobisid ning kas oleksin huvitatud vabatahtliku töö tegemisest natuke, sest liialt meditsiinile pühendumine väsitab ning kurnab?

Auuu, meedikud Eestimaal! See ei ole hallutsinatsioon, selline töökultuur ning suhted eksisteerivad teises universumis, nimega Soome. Ei ole see mitte teater, nad ongi sellised.

Nüüd meenub mulle, kuidas Eestimaal tuleb tööle enamik meedikuist (aga mitte ainult) ja sada meetrit enne töökohta tekib tunne, et ma enam ei taha: seda stressi, võimumänge, tigedust, kastivahesid, ülemuste ülbust. Ma mäletan, kuidas eriliseks vitamiiniks, mis pidi meie töötahet tõstma, oli ülemuste igal koosolekul kinnitatud «motivaator»: kui ei meeldi nii töötada, siis, järjekord on ukse taga. Ma mäletan, kuidas kiirabi ühendati PERHi alla ning kõrged ülemused kutsusid orjad koosolekule ning teatasid meile, et nad pakuvad nüüd kiirabile KATUST!!! Ma olen näinud, kuidas tubli õde pärast hommikust valvevahetust lamab näoli laual ja nutab. Ja see ei ole meditsiini probleem.

Midagi on läinud Eestimaal väga valesti. See kala mädaneb peast ja nüüd annab oma haisvaid siirdeid igale poole - lihtsate inimeste eludesse, haridusse, meditsiini, sotsiaalvaldkonda, korrakaitsesse, isegi teadusesse. Õnnetud inimesed ei tee head tööd, ei loo heaolu. Õnnetud inimesed on kurjad, hoolimatud, ükskõiksed.

Me investeerime uhketesse betoonmürakatesse, ülikallitesse masinatesse, aparaatidesse, neljarealistesse kiirteedesse, miljardeid maksvasse raudteedesse. Kakskümmend ja rohkem aastat ei ole me investeerinud kõige olulisemasse - inimestesse ja nende heaolusse.

Homme lähen läbi suure tuisu haiglasse, sest ma tahan minna, et anda rohkem, õppida rohkem, saada kiiresti selgeks kõik siinse meditsiini eripärad. Ma tahan minna. Tahan minna laupäeval tööle, et anda endast rohkem. Kui ülemus muretses täna, kas ma jõuan kuu lõpus kodumaal käia ning kuidas ma ikka bussi ja rongi peale jõuan, siis mina tahan töötada paremini, kiiremini, asjatundlikumalt. Ka pärast seda, kui vanemõde naeratas ja ütles, et ta saab küll aru, et ma olen tegelikult hea arst.