/nginx/o/2012/02/09/948632t1h76d4.jpg)
Raadioajakirjanik Mari Tarand meenutab Õpetajate Lehes, kuidas hilisem Eesti peaminister Andres Tarand väntas jalgrattaga pool sajandit tagasi vene kroonust salaja kohtuma oma naise ja lapsega.
Mari Tarand: mälestus Kõrvemaalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abiellusime 1963. a varakevadel. Jaanipäeva paiku sain kätte ülikooli diplomi koos töölesuunamisega Eesti Raadiosse. Andres lootis saada meteoroloogi koha suurele kalapüügi baaslaevale Johannes Vares Barbarus, uskudes nõnda pääseda vene sõjaväest. Et lapsi oli sõja-aastatel sündinud vene armee jaoks vähe, oli just sel aastal kehtestatud uus kord, mis ka ülikoolilõpetanud aastaid kestvasse sõjaväeteenistusse suunas.
Aga kõik läks teisiti. Mõni päev enne laeva väljasõitu jõudsid jälitajad põgeneja kannule, nii et kroonusseminek oli vältimatu. Kurb lahkumine, eesseisev kaheaastane lahusolek, kuna Andrese asukohaks sai uhke nimega linn Sovetsk (varem Tilsit) Kaliningradi oblastis.
Kirjad käisid, kuni 3. veebruaril sai mu ema saata Andresele venekeelse telegrammi, mis teatas poja sündimisest. Sünnitunnistus näpus, läksin peagi sõjakomissariaati, et taotleda vastsele isale selle tähtsa sündmuse puhul puhkuseluba. Vastus oli eitav, õigemini edasilükkav. Küll aga lohutati mind komissariaadis, et kui on vaja drova kolotj (puid lõhkuda) või vett tuppa tuua, siis nemad aitavad. Meil oli korteris gaasipliit ja veevärk …
Uus lootuskiir lõi särama, kui Andres kirjutas, et nende polk tuleb suveõppustele Aegviidu polügoonile juba juunis.
Nüüd pean rääkima paikkonnast. Sünnilt ja lapsepõlvelt lõunaeestlasena oli kohtumine mulle Kõrvemaaga uus. Ei aimanud ma ka tollal, et aastate pärast tulen siia raadio toimetajana otsima umbekasvanud radadelt Tammsaare Koitjärve aja jälgi. Ka seda mitte, et tohin siin kuulda metsavaikusse elama asunud vanu Eesti väärtusi hoidva abielupaar Veisserikkude elutarkust. Ning et kunagi saan tuua siia Jüssi järvedele Seattle’ist pärit Eestis sündinud sõpru. Aga muidugi oli mu silme ees juba pilt uhke Kõrboja Anna kohtumisest Kuusiku sauna Eeviga, kes istus punaste pohlade vahe, laps süles.
Aga nüüd tagasi aastasse 1964. Hankisin Aegviidu alevikus üüritoakese, kus mina lapsega suvitaksin ja Andres saaks aeg-ajalt nii avalikult kui ka salaja meid külastada. Aegviidust sõjaväelaagrini oli seitse kilomeetrit. Nüüd tuleb mängu jalgratas. See oli suure kokkuhoiu tulemusel mu õdedele hangitud, kui ma Tartus ülikoolis olin. Selle ratta majutasime laagrilähedase metsavahi talu sauna. Samas oli ka pambuke erariietega. Kui jefreitor Tarand mõnel pühapäeval ka sai ametliku loa väeosast lahkuda, pidanuks ta siiski olema mundris. Asi käis siis nii: metsavahi juurde – erariided selga – sadulasse, ja veerand tunni pärast oli rõõmus jällenägemine.
Suundusime siis lapsevankriga metsa või mägedele. Kord juhtus nii, et alevi servas möödus meist veoauto, kus Andres arvas ära tundvat oma ülemuse. Sama näis arvavat ohvitser Andrese kohta.
Nüüd oli iga minut kallis. Ratas ja riided sauna, ja kui Andres jõudis köögitoimkonnas noa kartuli koorimiseks pihku võtta, tuligi ülemus välikööki asja uurima. Ta nägu avaldas ülimat imestust, kui ta jefreitori töökohustusi täitmas leidis.
Käisime kümmekond aastat tagasi metsavahi maja juures vaatamas: saun oli kadunud, maja tundus mahajäetud, ehkki uks oli lukus. Jalgratas on Saaremaal Sõrves sõidukorras ja temaga suviti sõidetaksegi.
Ühel ilusal lahkumisloaga pühapäeval võtsime ette jalutuskäigu Nelijärve suunas. Kärutasime vankrit kanarbiku ja kändude keskel mööda metsasihti Nikerjärve ja Vahejärve kandis. Aeg-ajalt tuli pohlavarte vahel lapsukese mähkmeid vahetada ja hügieeninõuded täita sambla abil, kuna mähkmevarud olid pika matka jaoks liiga väikesed ja Pampersid kauge tulevik. Jõudnud Vahejärve äärde, otsustasime hingematva ilu taustal teha ühe perepildi. Meil oli jalgratta kõrval teinegi tehnikasaavutus – fotoaparaat nimega Smena-2 –, jälle õdede oma. Noorem õde oli selle ostnud esimese omateenitud raha eest. Oli sel aparaadil ka seadeldis nimega autoknips. Aparaadi kinnitasime männioksa külge. Pildistaja määras valguse järgi ava ja säritusaja ning astus siis järve taustal valitud pildile enne klõpsu käimist. Mõne sekundiga tuli saavutada, et pildi kompositsioon väljendaks kõike, mida tundsime.
Kui nüüd, pool sajandit hiljem, seda pilti vaatan, näen Kõrvemaa ainulaadset maastikku kahe noore kogenematu inimesega, tulevik käte vahel, ikka Eesti oma.
