Aleksandr Solženitsõn

FOTO: SCANPIX

Aleksandr Solženitsõn kirjutas 12. veebruaril 1974. aastal essee «Жить не по лжи». Toona elas «Gulagi arhipelaagi» eest 1970. aastal Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik veel Nõukogude Liidus, kuid oli juba kodakondsusest ilma jäetud. Samal päeval ta arreteeriti ning toimetati kähku, et protestivoogusid kahandada, järgmisel hommikul lennukiga sunniviisiliselt Lääne-Saksamaale. 18. veebruaril avaldas aususemanifesti Londoni ajaleht Daily Express, pärast seda võis teksti kuulda välisraadiotest, Ameerika Häälest, Vabadusraadiost jne – imperialistlikest õõnestuskeskustest, kui mineviku adekvaatse edastamise nimel pruukida toonaseid propagandasilte.

Seejärel asus hooga tööle omakirjastus kodumaal. Minuni jõudis üks maisipaberile tipitud eksemplar ülikooli kohvikus ja juba selges eesti keeles pealkirja all «Elagem ilma valeta». Masinakirjatekst oli hele ja raskestiloetav, see võis olla ühe võllitäie seitsmes-kaheksas koopia, ent mõjus ikkagi ilmutusena. Oleksin ma siis teadnud, et tõlkijaks oli Jaan Isotamm, alias Johnny B, kellega ma ju tihti kohtusin! Nõukogude aeg, etem oli vaikida... Arvatavasti oli teisigi tõlkijaid, inimesed kuulasid läbi õudse summutamisragina seda õõnestuskeskustest jagatavat nii-öelda ideoloogilist diversiooni, tekst läks neile südamesse, nad võtsid selle makilindile ning panid eesti keelde ümber. Kõik, kellega läkitusest oli juttu, olid sattunud vaimustusse – viimaks ometi leidus keegi, kes kuulutas tõtt!

Meil mahtus tänavusse veebruarikuusse palju valgust ja pidulikkust, peeti vabariigi aastapäeva, kuid aususemanifesti juubelihõnguline daatum ununes. Ometi väärinuks see mainimist kasvõi mõnes peakõneski.

Usun, et kindlasti ei ole läkitus vananenud, samuti pole see näidetega liiga kinni konkreetses ajas. Jah, leidub üksikuid lõike, mis õnneks enam ei kehti. Näiteks Mao Zedong. Seda verist fossiili ei karda enam keegi. Samas on Mahatma Gandhi eeskujuks seadmine igati tänapäevane tegu. Ja kas saavad üldse aeguda sellised read? Palun: «Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele –, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust.»

Tänasel päeval kärbiksime Eestis ehk maha sõna «lootusetult» ning asendaksime «leivapalukese» «autoloksuga». Ka järgnev vajaks meie oludes tsipa kohendamist: «Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: isiklik osavõtmatus valest! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu minu vahendusel!... Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde. Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes [...] Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb [...] Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu; lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat; ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse [...]»

Tänane kohendamine seisneks selles, et lisaks isiklikule osavõtmatusele on meil ju võimalus vale päevavalgele tuua. Jätkuks vaid tahet!

Aga need read on sõna-sõnalt meile: «Tegelikult aga suudame kõike! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused n e m a d kõiges süüdi – süüdi oleme meie ise, ainult m e i e!»

Muidugi võib öelda, et selles kõiges pole midagi uut, eks enam-vähem samalaadilist hoiakut võib leida juba Moosese käsulaudadeltki. Ent aeg-ajalt, näiteks koos revolutsioonidega, kuid ka ilma nendeta, pahvatavad sarnased ideed ikka ja jälle otsekui enneolematud, sest vahepeal on need lebanud meie sügavates mälulademetes. Et need meie väikekodanlikku ja filisterlikku elulaadi ei segaks. Kes need puhastavad mõtted siis meie ajupeidikuist mõnikord üles otsib ja välja tõmbab? Ma oletan, et seda teeb õhus rippuv ajastu tellimus. Ja mulle tundub, et taas on aeg küps.

Kõnesid peetakse meil ikka mentoripositsioonilt, nõnda juhtus ka aastapäeva ettekannetega. Kuulsime presidendilt, riigikogu esimehelt, kaitseväe juhatajalt õpetusi kuskilt kõrgusest, need olid määratud meile, see on väljapoole. Oraatorid teadsid, mida meile on vaja, kust rahval king pigistab. Ütlesid kindlal häälel, milline on tema meelest õige tee. Ka peaminister andis oma lahkumisest teada samal toonil.

Ainult et siin tekib küsimus: kas kõrge riiklik ametipositsioon on ikka piisavalt kõrge, et annab õiguse rääkida mentorina? Kuulajal-lugejal võib tekkida tõrge, kui tema meelest pole see positsioon eetilisusega välja teenitud. Ja nii võib kogu jutt olla õige, ent seda ei võeta vastu.

Tundub, et just sellepärast ongi Solženitsõni filipika päevakohane tänagi, mil meie puhul hakkab silma siiruse ja ideaalide puudus, tõeotsimisele käegalöömine, suhtumine à la «ausust ja puhtust polegi, kõik ümberringi on puhta slikerdajad». Ja huntide hulgas ulu hundina. Kummitab võõrandumine või, mis veel hullem, riigitüdimus, nagu see juhtus meie esimesel iseseisvusajal.

Rahva ja liidrite vahele on tekkinud rindejoon. Meenutame: ühel pool Rahvakogu, Jääkelder, tänavaprotestid ja nii edasi, teisel pool nn nemad, kelle kohta on kasutatud isegi selliseid vägisõnu nagu «moraalsed värdjad». Jah, seda lugupeetud ja muidu igati korrektse kirjaniku ja õpetlase poolt. Et tal võib õigus olla, näitavad lisaks internetikommentaaridele veel jalgadega hääletajad, Soome, Austraaliasse ja igale poole mujale pagejad. Kuidas selle puhul öeldigi? Ja viimane kustutab tule...

Rahulolematute hulka on raske määrata; kui meil oleks hääletussedelil lahter «Kõikide vastu», oleks pilt selgem. (Ja ka viha pisut maandatud.) Ent see puudub, tänu sellele korjab keegi endale protestihääled. Ja keegi rihib ennast neid koguma. Ka niisugused trikid on aususest kaugel. Peaministri tõenäoline mantlipärijagi möönis eetikakriisi, lausudes, et tema püüab teha kõik usalduse taastamiseks. Arvatavasti pidas ta silmas rahva usaldust liiderkonna vastu. Elame-näeme. Aga tema suhtumist valetamisesse tahaks võimalikus troonikõnes kindlasti kuulda.

Loomulikult kerkib peaküsimus, kuidas kindlaks teha valet. Ja valetamise hulka peame arvama kõik katteta lubadused häältekorjamiseks, meeletu enesereklaami ja vahutava parteipropaganda, kogu PR-töö. «PR» palun hääldada «peer».

Mille järgi otsustada, kas kõneleja või kirjutaja luiskab omakasu ja võimuhimu nimel, salgab maha ja/või ilustab?

Inimese sisse ju ei näe, ja kes arvab, et ta näeb, see võib eksida. Kuskil silmapiiril ähvardab siin koguni omakohtu, lintšimise või lihtsalt pahatahtliku mustamise oht, kui me jätame selle asja tumedate instinktide meelevalda.

Aga tegelikult ju näeb inimese sisse! Ja ega me peagi väidete tõesust kontrollima kellegi teise puhul, piisab, kui me enda sisse vaatame. Ja just selleks kutsus üles Solženitsõn.

Loodus on meie sisse pannud nii imelise otsustaja nagu südametunnistus. Immanuel Kant pidas seda üheks päris kindlaks tõestuseks jumala eksisteerimise kohta, mina söandaksin oletada, et vahest on tegu evolutsiooniprotsessis tekkinud kaitsevahendiga inimliigi säilimiseks.

Olgu nii või teisiti, ent südametunnistus ütleb enam-vähem igale inimesele, mis on halb ja mis on hea. Kas ma valetan või räägin tõtt. Kas ma ahnitsen või jagan.

Südametunnistushääle mahasurumiseks on meil terve eneseõigustussüsteem. Diktaator tapab selleks, et head teha, selleks, et inimkonna tulevik oleks helgem või et tema rahvus valitseks maailmas. Poliitik sulberdab sellepärast, et teised teevad sedasama ning mõni teine tema asemel oleks kindlasti hullem. Ärimees vaigistab oma sisehäält nõnda: minu miljonid loovad tööd ja rikkust teistelegi.

Kas oleks see liiga ulmeline, liiga religioosne lootus, et ühel kenal päeval ütleksime endale, et enam me ei valeta endale, nagu kutsus üles Solženitsõn? Et enam me ei sumbuta oma südametunnistusehäält, nagu inimkonna helge tuleviku nimel summutati välisraadiod?

Mis oleks, kui uus peaminister teataks oma troonikõnes, et ei valeta?

«Hullumeelsus! Võimatu!» jahmatavad ilmselt mõned. Aga kas oli see Läti või Leedu president, kes ütles, et tema elab valeta? Igatahes Baltikumist, igatahes meie saatusekaaslane. Ja kui me torkame, et me ei usu, siis peaks meie südametunnistus andma meile märku, et meie oleme valel teel. Me ei tea ju, meil pole andmeid.

Praegu on ärevad ajad, meie idanaaber laiutab taas, sedapuhku oma slaavi vendade arvel ja Krimmis. Vahest olen ma naiivne, aga ma oletan, et enesepuhastus on strateegiline relv, mis sobib meie NATO kaitsekilbi kõrvale.

Minu meelest on Šveits maailmas riik, kus ehk kõige enam domineerib südametunnistus ja ausus. Iga pisema küsimuse puhul korraldavad nad referendumi! Ja vaadake, kui hästi nad elavad! Pärast Napoleoni ei ole keegi julgenud neile kallale minna. Rootsil ei lähe halvemini. Oleme lugenud, kuidas seal kaotab koha minister, kes riigi pangakaardiga endale sukkpüksid ostis. Niisuguses riigis valitseb rikkus kõigi jaoks ja niisugune riik püsib igavesti. Soomel jätkus aastatel 1939–1940 rohkem ausust ning tänu sellele nende riik säilis, erinevalt meist.

Nii et elagem ilma valedeta, siis pole midagi karta.