Mingi territooriumi, olgu siis terve riigi või selle osa ülevõtmine ei ole sugugi kerge ülesanne isegi siis, kui agressor on suurriik ja ohver väikeriik. Üsna eksitav on aga laialt levinud uskumus, et asjad otsustatakse suurriikide pealinnades, kirjutab ajaloolane Allan Käro.
Vaatamata üksmeelele põhiküsimuses oli riigikogu kahe koja välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisel koosolekul 26. septembril 1939 erimeelsus ühes iseenesest pisikeses, kuid väga kõnekas detailis. Koosoleku protokolli järgi oleks liiast seda vaidluseks nimetada, kuid osapooled ütlesid siiski täiesti selgesti oma eriarvamuse välja. Küsimus oli selles, kas välisminister Karl Selterile esitati Moskvas seoses nõudmisega sõlmida baaside leping ultimaatum või mitte.
Sõna «ultimaatum» ütlesid otse välja ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja riigivolikogu liige, Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip. «See [NSV Liidu esitatud] lepingu projekt ei ole ultimaatum,» kinnitas kindral Laidoner. «Praegu on siiski ultimaatum,» alustas oma sõnavõttu Piip. (Dokumentide kogumik «Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni», 1989, lk 137–145)
Loomulikult ei eitanud valitsuse esindajad tegelikku olukorda. «Kahtlust ei tohiks olla, et kui meie Venega kokkulepet ei saavuta, siis on sõda,» ütles kindral Laidoner. «Valitsus ei ole leidnud teist teed, kui et tuleb läbirääkimistesse astuda ja Vene ettepanek põhimõtteliselt vastu võtta. See on praegu vist veel soodne, sest kategoorilisi nõudmisi esitatud ei ole,» nentis peaminister Kaarel Eenpalu.
«Eesti entsüklopeedia» järgi on ultimaatum «ähvardust sisaldav kategooriline nõue» (10. köide, 1998, lk 46). Inimkeelde ümberpanduna tähendab see, et seal peab lisaks ähvardustele vältimatult olema veel kaks asja. Esiteks nõudmised, mida ultimaatumi sihtmärk peab selle esitaja arvates tegema. Teiseks tähtaeg, millal sihtmärk peab teatama oma nõustumisest.
Teiste sõnadega, ultimaatumi eesmärk on välistada igasugused läbirääkimised. Sihtmärk kas allub või võtab ultimaatumi esitaja oma soovitu väevõimuga. Nii näiteks oli NSV Liidu 16. juunil 1940 Eestile esitatud noot ilma mingi kahtluseta ultimaatum, sest seal esiteks nõuti Eestis uue valitsuse moodustamist ja Punaarmeele vaba läbipääsu Eesti territooriumile ning teiseks määrati tähtaeg, mis ajaks oodati Eesti valitsuse vastust.
1939. aasta septembris iseloomustas Selter riigikogu komisjonide ühisistungil oma kõnelusi Moskvas aga järgmiselt: «[NSV Liidu valitsusjuht ja välisminister Vjatšeslav] Molotov tähendas ka, et selle lepingu sõlmimine on rutuline, kuid tähtaega ei antud. Ütles veel, et loodame, et teie valitsus sellega nõustub, sest muidu oleme sunnitud vast tarvitama teisi abinõusid.» Tähendab: ähvardused olid, nõudmised olid, kuid tähtaega ei olnud.
Selteri ja Eesti saadiku Moskvas August Rei koostatud kõneluste üleskirjutusest ilmneb, et kuigi Molotov teatas korduvalt, et asjaga on kiire, määras kõik tähtajad edasisteks läbirääkimisteks Selter. Molotov ka kinnitas sõnaselgelt, et NSV Liit näeb edasist asjade käiku just läbirääkimistena. («Molotovi-Ribbentropi ...», lk 122–130.)
Jõupoliitika seisukohast mingit vajadust selle järele ei olnud. Pärast 23. augustil Moskvas sõlmitud sobingut, millega Adolf Hitler ja Jossif Stalin Ida-Euroopa oma vahel ära jaotasid, polnud ühelgi teisel suurriigil vähemalt teoreetiliselt võimalik sekkuda Moskva ja Tallinna suhetesse. Ja pärast 3. septembrit, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja kuulutasid, polnud selleks ka mingit praktilist võimalust.
Samas võib leida mõningaid eeliseid, mida selline pehmem suhtlemisviis kaasa tõi. Eesti valitsus ei tundnud ennast täiesti nurka surutuna (vaata kasvõi ülal toodud Eenpalu mõtteavaldust) ja nägi järeleandmistes teatud võimalusi. Ultimaatumi puhul, kui on kaks mustvalget võimalust, võib alati juhtuda, et ohver paljalt uhkusest valib vastuhaku tee.
Teiselt poolt oli ka läbirääkimiste tee Moskva seisukohalt võttes seotud väga suurte ohtudega. Probleem oli selles, et Stalin tahtis niimoodi sisuliselt vastandlikke asju – iseseisvale riigile täielikult vastuvõetamatuid järeleandmisi («See leping on varjatud protektoraat,» nentis Piip riigikogu komisjonide ühisel koosolekul) ja selle väliselt vabatahtlikku läbiviimist.
See on küsimus, kus hall tsoon peaaegu täielikult puudub: kui on ultimaatum, siis on ultimaatum, kui on läbirääkimised, siis on läbirääkimised. Viimastel võib saavutada edu, nagu juhtus Eesti, Läti ja Leeduga, aga võib ka täielikult läbi kukkuda, nagu juhtus Soomega. Soomlased pidasid pikalt läbirääkimisi ja ütlesid lõpuks ikkagi lihtsalt «ei».
Suures plaanis oli Soome seisukohalt tulemus muidugi sama, kui see oleks olnud ultimaatumile eitavalt vastamise korral – NSV Liit tungis Soomele kallale. Kuid valikut, kas sõda või rahu, 1939. aasta sügisel NSV Liidu ääreriikidel tegelikult enam ei olnud. Küll aga võis veel mõjutada, kuidas sõda tuleb (ja loota mõnevõrra idealistlikult, kuid siiski mitte täielikult ilma põhjuseta, et kui see mõjutamine eriti edukaks osutub, jääb sõda ära). Soome puhul olid just need läbirääkimistega võidetud kaks lisakuud, need, mis lõid vähemalt aluse edukaks kaitseks Talvesõjas.
See andis aega reservväelaste kokkuharjutamiseks, läbirääkimisi teraselt jälginud rahva meeleolude kujunemiseks, lõppude lõpuks jõudis vahepeal ka aastaaeg vahetuda – asjaolu, mille soomlased sõjas edukamalt ära kasutasid. Igal juhul võttis Soome kujunenud olukorrast maksimumi, millest sai esimene samm Teisest maailmasõjast edukalt läbitulekul. Ja seda isegi olukorras, kus riigi juhtkond alati päris täpselt ette ei kujutanud, mida üks või teine samm kaasa toob.
Kuid Moskva jaoks oli erinevus läbirääkimiste peale minekul veelgi suurem. Avaliku agressiooni teele tuli tal niikuinii asuda, kuid nüüd tuli see ette võtta pärast seda, kui Stalini diplomaatia oli kogu maailma silme all tõestanud, et päris Hitleri tasemele ta ikkagi ei küüni. Kui seejärel ka Punaarmee oma võimetust avalikult välja näitas, hakkasid kaks viga teineteist võimendama, pannes aluse protsessile, kus vaid kaks aastat hiljem olid Hitleri väed järsku Moskva all.
Asi on selles, et isegi 1939. aasta sügiseks kujunenud olukorras, kus Stalinil olid Hitleriga kokkulepitud piirides Ida-Euroopas vabad käed, ei olnud see tegevusvabadus lõpmatu. Suurriigid jälgivad äärmise armukadedusega üksteise käitumist ja kui mõni neist suhetes väikeriigiga komistab, on sellel tagajärjed.
Ja ei maksa teha erilisi illusioone, et Soome puhul oli kuidagi tegemist erijuhtumiga. Umbes kolme ja poole miljoni elanikuga Soomet ei eristanud tollal jõupoliitika (s.o Stalini, kellel oli umbes 170 miljonit alamat) seisukohast vaadates küll mitte miski näiteks umbes kahe ja poole miljoni elanikuga Leedust.
Seega, miks valis Stalin just läbirääkimiste, aga mitte ultimaatumite tee? Nagu alati, oli oma osa ilmselt juhusel. Sündmused arenesid tollal kiiresti ja Eesti suhtes aetud poliitikat lähemalt vaadates paistab silma, et paljuski oli see improvisatsioon. Ja kuna see Eesti puhul nii hästi töötas, üritas Moskva seda kopeerida naaberriikide peale.
Samas aga tundub, et sellisel improviseerimisel oli ka üks sügavam põhjus, nimelt ei tahtnud Ida-Euroopas tollal toimuv eriti hästi olla kooskõlas kommunistlikus liikumises sellel hetkel valitsenud doktriiniga. Või oleks täpsem öelda, et teooria hakkas kohe esimesel kokkupuutel tegeliku eluga näitama mõningaid märke oma tulevasest läbikukkumisest.
Lihtsustatult seisnes NSV Liidu eesmärk maailma vallutamises, mille kohta 1930. aastate lõpul kasutati väljendit «kapitalistliku ümbruse likvideerimine». Esialgu oli teooria seda näinud ette küll natuke teistmoodi, maailmarevolutsioonina, kus eri riikide proletariaat tõuseb üles ja kehtestab ise oma kodumaal töörahva võimu. Kuna aga seda peale NSV Liidu kusagil ei juhtunud, tuli teooriat edasi arendada ja näha ette, et Punaarmee sirutab abikäe erinevate riikide töölistele.
Nii teoreetilistel (NSV Liit kui sotsialistlik riik oli automaatselt maailma kõige rahuarmastavam riik) kui ka praktilistel (Moskval ei olnud jõudu terve maailmaga sõdimiseks) sai selline abikäe sirutamine ette tulla vaid (kasutades tollast kõnepruuki) teise imperialistliku sõja tingimustes, kui kapitalistlik ümbrus maailma esimesele sotsialistlikule riigile vältimatult kallale tungib.
Nii oli uus maailmasõda NSV Liidu avalikult välja kuulutatud eesmärk. Selle käigus pidi NSV Liit ehk Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit «mitmekordistama nõukogude vabariikide arvu» oma koosseisus, nagu kuulutas 1939. aasta märtsis peetud ÜK(b)P kongressi kõnetoolist Punaarmee poliitjuht Lev Mehlis (XVIII съезд Всесоюзной Коммунистической партии (б), 10–21 марта 1939 г. Стенографический отчет. Госполитиздат, 1939. Lk 273).
Lahtiseletatuna tähendas see, et NSV Liit saab laieneda ainult järk-järgult. Iga selline laienemisjärk oleks aga kaasa toonud selle, et järgmised ohvrid oleksid nii vaimselt kui füüsiliselt paremini valmistunud. Seepärast oligi soovitav, et kogu üritus toimuks mingi muu asja varjus (näiteks võitlus fašismi vastu) ja suurema sõja raames.
Praktilise poole pealt põhines kohalikule proletariaadile abikäe ulatamine juba Vene kodusõjas väljatöötatud süsteemil (selle kohta näiteks: Alexander Statiev «The Soviet Counterinsurgency in the Western Borderlands» Cambridge University Press, 2013. Lk 26–27, 34). Mingi territoorium võeti oma sõjalise kontrolli alla, selle elanikud allutati massiivsele propagandale, kõik tegelikult või ka ainult potentsiaalselt nõukogude võimule ohtlikud inimesed kõrvaldati füüsiliselt.
Viimane võis tähendada nende inimeste mõrvamist, aga kuna NSV Liit oli õnnistatud tohutute, peaaegu ligipääsmatute, kuid samal ajal maavarade poolest väga rikaste piirkondadega, oli eelistatavam nende sinna saatmine. Nii sai neid kasutada orjadena, kelle töö vilju sai omakorda kasutada järjest uute abikäte ulatamiseks. Allutatud territooriumidel oli aga nende inimeste kõrvaldamisel kahetine mõju: kõigepealt kaotas ohu, mida nad võisid nõukogude võimule kujutada, ja samal ajal tegi allesjäänutele selgeks, et neile levitatavat propagandat on vaja tõsiselt võtta.
Võtmetähtsusega selles skeemis on mitte ainult Punaarmee kohalolek, vaid ka tegelik kontroll territooriumi üle. Kui seda ei olnud, ei saanud ka ülejäänut edukalt ellu rakendada. Näiteks on jällegi Soome, kus tehti kõik samamoodi nagu Nõukogude kontrolli alla sattunud Kesk-Euroopa riikides. Kohal oli suur Nõukogude esindus, mis kõhklematult sekkus Soome siseasjadesse. Valitsuses olid kommunistid, kelle kontrolli all oli ka julgeolekuteenistus ja riigimeedia (Yleisradio juht oli näiteks Hella Wuolijoki). Riigi pealinna lähedal oli suur Nõukogude armee baas. Kuid kuna Soomet ei õnnestunud vallutada, siis ka ei kontrollitud seda sõjaliselt. Lõpptulemusena ei saanudki Soomest sotsialistlikku riiki.
Tulles tagasi 1939. aasta septembri juurde, võib öelda, et lahendust probleemile – kuidas võtta ääreriigid oma sõjalise kontrolli alla, ilma et see kahjustaks edasist suure plaani elluviimist – Stalin ei leidnudki ja kapitalistliku ümbruse likvideerimine jäi ära.
Eesti, Läti ja Leedu jäidki ainsateks täisväärtuslikeks toona lisandunud nõukogude vabariikideks. Moldaavia ja Karjala-Soome NSV olid ju pigem hüppelauaks, mis ootasid liitmist vastavalt Rumeenia ja Soome NSV külge.
Väikeriigi seisukohast vaadates võib aga järeldada, et vaatamata sellele, millest suurriikide pealinnades unistatakse ja mida seal otsustatakse, saab määravaks ikkagi see, kes kohapeal olukorda kontrollib.