Thomas Hobbes kirjutas 17. sajandil oma suurteosest «Leviathan», et kodanikud ei või muuta valitsuskorda, välja arvatud juhul, kui senine suverään on sellega ise nõus. See tundub olevat Kremlile hingelähedane seisukoht. Miks muidu nimetada praegust Kiievi valitsust ebaseaduslikuks ja relvastatud mässu tulemusel sündinuks? Või nagu maarjamaised imitaatorid Peipsi-taguseid malle kasutades on öelnud – praegune Ukraina valitsus on kaikameeste abil pukki upitatud.
Kuidas on siis tegelikult lood ülemraada poolt ametisse nimetatud presidendi kohusetäitja ja valitsuse legitiimsusega? Kindlasti on Ukraina põhiseaduses puudujääke. Nimelt ei näe see ette tegutsemiskorda juhuks, kui president põgeneb teise riigi territooriumile kavatsuseta naasta ja samal ajal astub ametisolev valitsus tagasi.
Kuid sellist olukorda käsitleva selgesõnalise regulatsiooni puudumine ei muuda rahva esindusorganit ülemraadat ebaseaduslikuks. Sellel on Ukraina konstitutsiooni kohaselt õigus tagandada ametisolev president ja kuulutada välja ennetähtaegsed presidendivalimised. Selle üle aga, kas parlamendi otsused on põhiseadusega kooskõlas, on õigus otsustada Ukraina konstitutsioonikohtul. Nii näevad Ukraina seadused ette raamistiku, kuidas otsustada ühe või teise seadusandliku akti põhiseadusele vastavuse üle.
Eriti kummastav on, kui keegi Eestis tõstatab küsimuse Ukraina praeguse võimu legitiimsusest. Sellekohaseid mõtteid on avaldanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Oma avaldusega on ta astunud Ukraina konstitutsioonikohtu rolli ja ilmselt tahtmatult seadnud kahtluse alla ka Eesti riigi ja selle valitsuse seaduslikkuse. Meenutame, et meie riigi sünnitunnistuseks on «Manifest Eestimaa rahvastele». Kuid selles dokumendis puuduvad mistahes viited seadustele, mille alusel võim haarati ja uus riik loodi.
Eesti Maapäev tugines pelgalt rahvaste enesemääramisõigusele, mis oli nii sada aastat tagasi kui ka praegu ja tulevikus rahvusvahelises seaduses selgesõnaliselt sätestamata õigus. Kas Eesti Vabariik on illegaalne, sest tema sünniaktis ei tugineta varasemale õigusele? Muuseas, Soome iseseisvusdeklaratsioon tugines 1772. aasta Rootsi põhiseadusele. See nägi ette, et kui valitseval kuningasool puuduvad meessoost järglased, siis on parlament kohustatud oma initsiatiivil valima uue monarhi.
Rahvaste enesemääramisõigus, kuigi rahvusvahelises õiguses ühemõtteliselt määratlemata, on seda olulisem riiklust tagavates dokumentides. Nimelt tuleneb ju rahvaste enesemääramisprintsiip seisukohast, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. See põhimõte on sätestatud demokraatlike riikide põhiseadustes, näiteks meie põhiseaduse 1. ja Ukraina konstitutsiooni 5. paragrahvis. Nimelt sellele paragrahvile on viidanud ka Ukraina saadik Eestis, vastates Tallinna linnapea mõtteavaldusele Ukraina valitsuse mittelegitiimsusest.
Tõepoolest, kui rahvas omab kõrgeimat võimu, siis kuidas saavad teda piirata endisaegsed seadused või lõppkokkuvõttes ükskõik mis? Pöördudes tagasi aga Hobbesi juurde, nendime, et antud juhul on suverään – rahvas ise läbi oma esindajate ülemraadas – nõus valitsuskorda muutma.
Paradoksaalsel kombel üritatakse Ukraina olukorda ära kasutada just lähtudes rahvaste enesemääramisõigusest. Sellekohaseid samme astutakse Vene soomukite toel Krimmis valmistades ette referendumit, mis määraks Krimmi tuleviku. Ilmselt unistatakse Moskvas veelgi suuremalt.
See on muuseas ka põhjus, miks rahvusvaheline õigus mitte kunagi ei kehtesta selgesõnaliselt rahvaste enesemääramisõigust. Pole võimalik, et rahvusvahelise suhtluse subjektid – riigid – lepiksid kokku iga rahva õiguses enesemääramisele. Sealhulgas siis omariikluseta rahvaste sellekohases vabaduses. Küll aga jääb demokraatlikus maailmas igavesti kehtima põhimõte, mille kohaselt kõrgeima võimu kandjaks riigis on rahvas.
Lääs on teatavasti korduvalt jõuga sekkunud erinevate riikide siseasjadesse. Kuid kõikidel nendel juhtumitel on põhjenduseks olnud asjaolud, mis kaaluvad üles riigi suveräänsuse rikkumise. Inimsusvastased kuriteod endises Jugoslaavias, kahtlustused massihävitusrelvade omamises (Iraagis, kus need kartused osutusid küll põhjendamatuks, v.a keemiarelvad, mida Saddam oma riigi rahulike elanike peal kasutas).
Ukrainas ei toimu midagi sellist. Viiteid inimsusvastastele kuritegudele ei ole, tuumarelvad andsid nad vabatahtlikult ära. Loo kokkuvõte on seega lihtne. Rahvusvahelise õiguse seisukohast on tegemist Ukraina siseasjaga ning nad ise otsustavad, mis on legitiimne ja mis mitte. Küll aga võiksime mõelda probleemi moraalsele aspektile.
Ukraina sündmuste olemuseks on küsimus võimust. Kellele kuulub või kellele peaks kuuluma jõud ja õigus? Kas endisele presidendile Janukovõtšile, kes Rostovi pressikonverentsil teatas, et Ukraina on meie strateegiline partner? «Meile», kes vaatavad asjadele Moskva vaatepunktist? Vene kodanikele? Kes on see rahvas, kellele peaks kuuluma kogu võim? Ukrainas. Krimmis. Kataloonias. Narvas.
Rahvusvaheline õigussüsteem ei julge kunagi tingimusteta tunnistada rahvaste enesemääramisõigust kui moraalset printsiipi, mida üks rahvas võib sõltumata olukorrast omal äranägemisel rakendada, sest see ähvardab «pühamast pühamat» – riikide territoriaalset terviklikkust. Kuid riigipiiride puutumatuse seisukohast on Ukrainal niikuinii õigus ise oma asju otsustada. Ukrainlastel ja krimmitatarlastel on aga lõppkokkuvõttes voli omatahtsi asju ajada, toetumata ühelegi rahvusvahelise õiguse pügalale. Lähtudes pelgalt iga põlisrahva õigusest oma kodumaale.