Eerik-Niiles Kross: Krimm ja Nürnberg

Nürnbergi protsess natslike sõjakurjategijate üle. Foto: SCANPIX

Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross (IRL) kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Nürnbergi kohtus oleks Krimmi praegu toimuv okupeerimine ja planeeritud annekteerimine kuriteoks rahu vastu ehk aegumatuks kuriteoks.

Süvenevas Ukraina kriisis on mitmeid elemente, mis vajavad Eesti tähelepanu. Venemaa väljendas mitme duumaliidri suu läbi reedel esimest korda ametlikult valmidust Krimm «oma koosseisu» võtta.

Kui Putin veel nädala algul ütles, et «ta ei näe ette võimalust, et Krimmist saab Venemaa osa», siis nüüd on nii duuma kui föderatsiooninõukogu esimehed Mironov ja Matvijenko kinnitanud, et nad toetavad Krimmi 16. märtsiks planeeritud referendumi «positiivse» otsuse korral poolsaare Venemaaga ühendamist.

Tänaseks on siiski piisavalt tõendeid väitmaks, et Venemaa otsus Krimm annekteerida ei sündinud sel hommikul, vaid oluliselt varem. Kindlasti oli Moskva vastava otsuse langetanud 28. veebruariks, kui õhtul hakkasid Krimmi saabuma Vene okupatsiooniväe põhijõud. Nimelt sel päeval registreeriti duumas erakonna Õiglane Venemaa fraktsiooniliikme Jelena Mizulina poolt koostatud seaduseelnõu, mida lääne meedia on hakanud kutsuma «maadehaaramise eelnõuks». Vastavalt duuma kodulehele peaks see eelnõu seaduseks saama märtsikuu jooksul. Seaduse ametlik nimi on «Vene Föderatsiooni koosseisu uue Vene Föderatsiooni subjekti võtmise korra seaduse muutmise seadus».

Muide, samal päeval anti Õiglase Venemaa poolt sisse ka kiirendatud korras Vene kodakondsuse andmise seaduse eelnõu, mis näeb ette «vajaduse» korral enamvähem ükskõik kellele, kes «tunneb seotust» Venemaaga, Vene passi andmist. On selge, et sellised seaduseelnõud ei sünni üleöö ja nende Ukraina-spetsiifilisest tekstist saab järeldada vaid, et tegemist on Ukraina osalise okupeerimise ja annekteerimise plaani elementidega.

Muide, juba 21 veebruaril avaldas Financial Times uudise, et «Vene valitsuse allikas» on öelnud: «Kui Ukraina laguneb, siis vallandab see sõja. Nad kaotavad Krimmi kõigepealt. Me läheme sisse ja kaitseme seda nii, nagu me tegime Gruusias». Seega pidi Krimmi annekteerimise otsus olema tehtud enne 20 veebruari ehk samal ajal või varem, kui Maidanil tegutsesid teadmata päritolu snaiperid.

Maade ühepoolset  annketeerimist võimaldav seadus pälvib edaspidi kindlasti hoolikat analüüsi mitte ainult Ukrainas, vaid kõikjal, kus Venemaa võib selle alusel agressioone korralda. Eesti kuulub kindlasti nende riikide hulka.

Siinkohal vaid kiirülevaade eelnõu loogikast. Eelnõu üritab anda õigusliku põhjenduse Venemaal ühepoolselt oma kooseisu võtta teiste riikide osi. Sätestatakse, et kui teisel riigil «puudub efektiivne suveräänne riigivõim, mis suudaks kaitsta oma kodanike», võib Venemaa selle riigi osi vastu võtta ilma riikidevahelise lepinguta. Venemaa koosseisu vastuvõtmise aluseks on sel juhul vastuvõetava piirkonna elanike referendum ja vastuvõetava piirkonna «seadusliku võimu» palve.

Küsimuse, kas riigil, millelt parajasti maid ära võetakse, on «efektiivne» valitsus, otsustab ilmselt Venemaa ühepoolselt. Seaduseelnõu seletuskiri, mis peaks minema kuritegelike legaaltektide klassikasse, selgitab ka, kuidas «mööda minna» riikide territoriaalse terviklikkuse ja riigipiiride puutumatuse põhimõttest. Nimelt välistavat «elanike enesemääramisõigus» vajaduse vastava riigi nõusolekuks terriotooriumi «üleminekule».

Seaduseelnõu seletuskiri sisaldab ka otsesõnu mõtte, et Ukraina ei olegi riik. See üsna jahmatav mõttekonstruktioon väärib tervikuna äratoomist: «Kohaldades seda Ukrainale, ei käi jutt mitte riigi osast (riigi kui rahvusvahelise õiguse subjekti ja kui võimuaparaadi tagaja) vaid territooriumi osast ja selle elanikkonnast, mis küllalt hiljuti eraldati seadusandlikult Venemaast. Nagu teada saja aasta jooksul olid need territooriumid ühe riigi - Vene Impeeriumi ja seejärel Nõukogude Liidu osad.» Hoidke hinge kinni, Baltikum, Soome, Poola, Alaska.

Meelde tuleb ka 7. klassi ENSV ajaloo õpik, kus seisis umbes selline lause Põhjasõja alguse kohta: «Venemaa ei saanud jätta Rootsi feodaalide kätte Läänemere provintse, mis asusid tema suurele territooriumile nõnda lähedal».

Kokkuvõttes, Venemaa on ellu viimas plaani, mis rikub rahvusvahelist õigust, seisneb vallutussõjas ja ebaseaduslikus teise riigi territooriumi hõivamises. Nende argumentatsioon selle plaani teostamiseks meenutab väga argumentatsiooni, mida kasutas Natsi-Saksamaa Austria, Sudeedimaa ja muude alade hõivamiseks. Ka siis prooviti saada Saksa piiridest väljaspool elavate saksa organistasioonide ja aktivistide toetust, Austrias korraldati referendum ja teiste riikide valitsusi süüdistati võimetuses kaitsta saksa vähemuse õigusi.  

Kui lugeda Nürnbergi kohtu protokolle ja tutvuda Nürnbergis loodud ravhusvahelise õigusega, siis on selge, et Nürnbergi kohtus oleks Krimmi praegu toimuv okupeerimine ja planeeritud annekteerimine kuriteoks rahu vastu ehk aegumatuks kuriteoks. Rahvusvahelise Sõjatribunali Põhikiri ehk nn Nürnbergi Harta, mille alusel Nürnbergis sõjakurjategijate üle kohut mõisteti, sedastab kuriteod rahu vastu niimoodi: «Kuritegu rahu vastu on vallutussõja või sõja mis on vastuolus rahvusvaheliste lepingute, kokkulepete ja kinnitustega, planeerimine, ettevalmistamine, alustamine ja pidamine; või osalemine üldises plaanis või vandenõus ühe eelneva elluviimiseks. Juhid, algatajad, kaasaaitajad ja korraldajad loetakse vastutavaks kõigi tegude eest, mida pani toime ükskõik milline isik sellise plaani elluviimisel.»

Krimmi annketeermine rikub lisaks Ukraina-Vene lepingutele, millega on kokku lepitud piir, 1994. aasta Budapesti memorandumile (millega anti Ukrainale julgeolekukinnitus – muide Nürnbergi Harta kasutab sama sõna – assurances) ning ÜRO põhikirjale ka Nürnbergi Hartat. Sudeedimaa ja Austria annekteerimise planeerimise ja läbiviimise eest mõisteti Nürnbergis süüdi mitu juhtivat natsi.

Vene agressiooni lõppu Ukrainas ei ole esialgu näha. Aga selle planeerimist, ettevalmistamist, alustamist ja teostamist on. Viimane aeg on hakata andma toimuvale õiguslikku hinnangut kehtiva rahvusvahelise õiguse alusel. Muide, kuriteod rahu vastu on täna kõigi arenenud riikide, ka Venemaa kriminaalkoodeksites karistatavad teod.

Lõpetuseks remark «annektsiooniseaduse» põhiautori Jelena Mizulina kohta. Ta on loonud ka muid kurikuulsaid seadusi, näiteks selle mis keelab vene laste adopteerimise välismaalaste poolt. Aga ise identifitseerib ta end sotsiaaldemokraadina ja kuulub koos Õiglase Venemaaga Sotsialistlikku Internatsionaali. Sven Mikseril võiks sotside järgmisel rahvusvahelisel kogunemisel olla oma kamraadile mõningaid küsimusi.