Pille Liblik: vaimu arendamine või võimu näitamine?

Foto: SCANPIX

Õppimise ja õpetamise lahutamatu osa, mis seob õppeprotsessi tervikuks, on hindamine, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik Õpetajate Lehes.

Hindamine on põimunud tihedalt läbi õppimisele ja õpetamisele seatud eesmärkidega, mis on põhikooliõpilasele ja gümnasistile erinevad. Hindamise korraldus ja sellest teavitamine on õpihuvi püsimiseks äärmiselt olulised.

Hindamine ei alga siis, kui õpetaja kirjutab õpilase tunnikontrolli vastuste alla numbri, tähe või kirjeldava selgituse, vaid siis, kui ta otsustab, et õppimisele seatud eesmärkide kohta on kõige sisukam koguda tagasisidet just tunnikontrolli, aga mitte näiteks õpilaste tegevuse vaatlusega. Oluline on, milliste kriteeriumide alusel hinnatakse: kas võrreldakse õpilasi üksteisega või hinnatakse õpilase arengut aines, võrreldes tema edusamme seatud eesmärkidega. Õppimisele seatud eesmärgid määratlevad, milline peab olema hindamise vahend, ja mitte vastupidi. Kuna hindamine mõjutab õppijate õpivalikuid, peaks hindama viisil, mis aitab koguda tagasisidet selle kohta, mida oli oluline õppida ja kuidas õpitu on omandatud. Hindamisega ei tohi tähtsaks muuta seda, mida on lihtsalt mugav hinnata.

Teiseks peavad õpilane ja ka tema vanem olema teadlikud, kuidas hinnatakse nii õppimise ja õpetamise ajal kui ka selle lõpus. Sõltumata hindaja kavatsustest, võib hindamine muutuda võimu näitamiseks. Professionaalse õpetaja puhul seda ei juhtu – tema muudab ainekavas toodud eesmärgid õpilase eesmärkideks, pakub õpilasele sobival viisil võimalusi saavutuse esitamiseks ja põhjendab hindamise korraldust. Kui professionaalsus puudub, siis käib hindamisega kaasas ebakindlus ootamatu ning tundmatu ees, mis muudab õppimise pingeid täis tegevuseks. Pideva hirmu ja ärevuse foonilt on oma eeldusi raske realiseerida.

Kolmandaks on hindamise puhul vaja arvestada, missugustel juhtudel on õpilasele antud võimalus ebaõnnestumisel uuesti ning vajadusel teisiti õppida ja oma saavutusi esitada. Enne uuesti õppimist tuleb veel kord üle vaadata õppimise eesmärgid ning õpetaja võimalus on asuda õpilast toetama, et aidata ta üle õppimist takistanud põhjustest. Vahel ei pruugi õpilase madal tulemus olla tingitud vähesest kordamisest, vaid on vaja muuta õppimise strateegiat põhimõttelisemalt. See võib kõlada ebaõiglaselt, aga kui õpilane saab kokkuvõtva hinde «puuduliku» või «nõrga», siis «kaunistavad» need hinded ainult õpetajat. Kahe panemisega tõstab õpetaja just nagu käed üles ja ütleb: «Ma ei saanud hakkama. Ma ei leidnud seda õpilast käivitavat nuppu üles.» Ja veel tahab ta öelda: «Ma vajan abi.” Kooli jaoks tervikuna tähendab see, et õpilase toetamisele peab nüüd keskenduma terve meeskond – lisaks õpetajatele ja kooli tugivõrgustikule vajadusel ka kohalik omavalitsus ning võimalusel kodu. Kasutatavad vahendid sõltuvad õpilase vajadusest, aga kindlasti ei tohi edasine töö mõjuda õpilasele karistusena. Vigade tegemine ja neist õppimine on inimese arengus ülioluline.

Neljandaks tuleb hindamisel arvestada arengupsühholoogilisi aspekte ning põhikooli ja gümnaasiumi erinevaid eesmärke. Lähtudes eeldusest, et gümnaasiumi õppima asudes on õpilane teinud teadliku valiku, peaks järelevastamine gümnaasiumis olema pigem erand. Kui ebaõnnestumine on koolist puudumise tagajärg, tuleb välja selgitada põhjused, miks õpilane koolis või tunnis ei käi. Eesti koolis jaotatakse puudumine traditsiooniliselt kaheks: põhjusega ja põhjuseta. Olgem ausad, igal puudumisel on mingi põhjus, kuid mõnikord ulatuvad selle juured palju sügavamale, kui kooli käed sirutuda suudavad, ja mõnikord kasutatakse ära mugavaid võimalusi.

Gümnaasiumis õppimine sõltub sageli sellest, kuidas hinnatakse gümnaasiumi lõpetamist. Vähemalt rahuldavate kooliastmehinnete saavutamine gümnaasiumi lõpetamise ühe eeldusena on loonud olukorra, kus õpilased väärtustavad vaid õppeaine esimese poole kursuste hindeid – need peavad olema vähemalt rahuldavad, siis saab elada mugavalt õppeaasta lõpuni. See tähendab, et on võimalik saada gümnaasiumi lõputunnistus, millel olev hinne ei kajasta õpilase kogu õppekava alusel omandatud teadmisi ja oskusi. Nii lõpetab igal aastal gümnaasiumi hulk noori, kes ei tule toime järgmisel haridustasemel, langevad õppest välja jne. Lahenduseks võiks olla tingimus, mille kohaselt rahuldava kooliastme hinde saamiseks peavad kõikide kursuste hinded olema vähemalt rahuldavad. Nii väärtustaksime kõiki ainekursuseid ning kasutaksime hindamist just sel eesmärgil, milleks see on loodud – suunata õpilase õpihuvi. Sellisel juhul ei lähtuks me tulevikus põhikoolis ja gümnaasiumis ühesugustest hindamise alustest. Praegu hindame abituriendi ja algklassiõpilase sooritust samade kriteeriumide põhjal.

Seega mõjutab hindamine oluliselt õpilase arengut, võib kujundada õppeprotsessist terviku, aga selle ka lõhkuda. Hindamine on võimas vahend õpihuvi säilitamiseks ja vaimu arendamiseks.