Laur Kaunissaare: millisena me näeme Rootsit

Laur Kaunissaare Foto: Laur Kaunissaare

Põhjamaad laiemalt ja kitsamalt Rootsi on Eestile ühiskonnana olnud positiivseks eeskujuks nii pikalt, et see on ju õigupoolest vana jutt. Sellele vaatamata kohtab Põhjamaade kujutamises eesti meedias tihti ka hoopis teistsuguseid toone. Miks?

«Rootsi linn sai maailma suurima jääst siili», «Rootsis on 69 lehma kadumismüsteerium hakanud lahenema», «Rootsis aidati purjus põder õunapuu otsast alla». Vahel jääb eesti meediat sirvides Rootsist ja laiemalt Põhjamaadest väga ootamatu mulje. Jah, ühelt poolt eeskujulikult demokraatlik ja edumeelne. Samas aga pisut naeruväärsevõitu, mitte päriselt tõsiseltvõetav. Ettevõtlikul inimesel võetakse maksudega enamik teenitu käest ära, sookvoodid ja sotsialistlik ühiskonnasüsteem on ka pärssiv, ja üldse – pole seal nii hea midagi.

Tõsi, viimastel aastatel on Eesti Põhjamaade-kajastusse lisandunud märkimisväärsel hulgal asjalikumaid regionaalse julgeoleku teemalisi artikleid, sest vaevalt on nutikamatele jäänud märkamata, et meie piirkonna turvalisus toetub lisaks piirkonnavälistele jõududele suuresti Rootsi-Poola teljele. Hiljuti on vahendatud ka näiteks Maris Lauri või Aivar Sõerdi lühianalüüse Rootsi majanduse ja täpsemalt erasektori suure võlakoormuse võimalikust mõjust ka meile. Aga selle kõrvale kastmeks Skandinaaviast valdavalt ikka veidrikud ja igavus. Ja kui siis leidub midagi negatiivset Põhjamaade kohta, võimendub see meedias tihti üleelusuuruseks. Millest see võib tulla?

Hea näide sellest negatiivse ülevõimendamisest on eelmise aasta kevadel Stockholmis toimunud noorterahutused. Need toimusid immigrantiderohketes linnaosades, nagu Rinkeby, Kista ja Husby. Tollal kirjutas briti ajaleht The Guardian oma juhtkirjas, et üks viis tõlgendada äkilist ülemaailmset meediaväljaannete tähelepanu vägivallapuhangutele on, et tegu on kahjurõõmuga. Palun väga – siin on teile võrdsus, siin on teile edumeelne asüülipoliitika, siin on teile sotsialistliku ühiskondliku turvavõrgu viljad. Palju õnne, vaadake nüüd neid pilte leekivate autovrakkidega. Mitte päris Astrid Lindgren, mis. Umbes niisamuti nagu meil aastaid ilguti integratsioonikampaania «Palju toredaid inimesi» üle.

Ka eesti meedias, eriti online-meedias, käsitleti Stockholmi rahutusi päris laialdaselt ja isegi innuga. Päevalt-päevalt uuenev info ja kiirintervjuud. Ja pildid, pildid, pildid. Tõsi, kahjurõõm jäi küll vist peamiselt kommentaariumidesse, aga värvilised pildid põlevast Rootsist andsid selle emotsiooni võimendumiseks vaba tee ja said vastutasuks ilmselt ka korralikult klikke. Rahutuste ohtlik üldmulje tõi paljude pähe paralleeli Tallinna pronksööga. Õnneks hoiatas Postimees juhtkirjas, et liiga kergekäeliselt Stockholmi rahutuste pärast Rootsi pagulaspoliitikat parastada siiski ei maksaks.

Kõige parem kõige selle kajastuse juures ilmselt oligi see, et Stockholmi sõitsid kohale Eesti ajakirjanikud. Sest on õigupoolest hämmastav, kui palju kasutatakse Põhjamaade uudiste puhul ingliskeelseid vahendusportaale. Paljud neist on ka üsna kõmukesksed, nagu näiteks thelocal.se. Kohale saadetud ajakirjanik (eriti kui ta oskab keelt) on kindlasti parem lahendus, sest kui ka toimetus ootab talt tänavarahutuste action’it, näeb ta teistel tänavatel ka hoopis teistsugust Rootsit, leekide ja karjatusteta. Võib-olla tõesti pisut igavat, aga meeldivalt igavat. Kas need kogemused ka trükki jõuavad, sõltub juba toimetusest ja nende strateegiatest.

Kui ma eelmise aasta suve alul Stockholmi eeslinnadesse jõudsin, oli sealsetest noorterahutustest möödunud napp kuu. Olin tulnud Põhjamaade ministrite nõukogu stipendiumiga, et uurida, kas ja kui, siis mida sarnast on Stockholmi meedia sõnutsi kurikuulsatel eeslinnadel pea sama kurikuulsa Tallinna linnaosa Lasnamäega. Kui poleks Lasnamäel kunagi käinud, arvaks ju ka meedia järgi, et seal vaid kärgatavad plahvatused ja vilisevad kuulid.

Metroo jõudis liini eelviimasesse peatusesse ning kõlarist kostis meediast tuntud nimi – Husby. Linnaosa keskväljakul kõõlusid mõned kohalikud araabiakeelsed vanamehed ja Musta Aafrika päritolu noorukid. Vaatasin ringi – ohtu ja hävitustööd ei paistnud. Ilmselt siis on ära koristatud. Jalutan tänavail – ema tuleb üsna rõõmsalt lastega poest, keegi sõidab rulaga, rahuvalvuritena istuvad akendel potililled. Linnaosa piirkonnavalitsuse hoone mõrane aknaklaas oli küll kinni teibitud, aga muid katkisi aknaid polnud kuskil näha. Kõik puhas ja korras. Tavaline elu. Argipäev. Meeldivalt igav Põhjamaa. Ainus veidrus oli Kistas ühele elektrikilbile kleebitud silt, mis edevalt kommunistliku viisnurga märgi all nõudis Husby ja Kista noortele tasuta ühistransporti, et nad saaksid kesklinnas käia ega peaks oma eeslinnades konutama. Kuidas selline üksik kleebitud üleskutse kohalikus kontekstis kohalikele inimestele kõlas, jääbki mulle teadmata, aga metroo sõidab sel liinil tõepoolest Kistasse jõudmise eel pikalt-pikalt läbi metsa, nii et on tunne, et oled saabumas kuhugi linna taha. See ei õigusta kuidagi rahutuste vägivalda, aga võib lasta mõista kohapeal tajutavaid tõsiasju. Aga muidu – argipäev. Selline, mida sotsioloogid mõõdavad uuringutes ja mis on tegelikult kõige tähtsam. Eestist kaasa võetud meediapilt Rootsist ei langenud kuidagi kokku reaalsusega. Reaalsuses näisid toimunud ekstsessid suure erandina.

Kunagi rääkisid mulle ühed bosnia­lased, kuidas nad nägid Sarajevo tänaval BBC operaatoreid kaameraid üles panemas. Paigaldati statiivi, sätiti objektiivi, tehti rahulikult suitsu ja ümberringi möödusid tolmusel tänaval tavalistes euroopalikes riietes tavalised bosnialased, ilma et keegi oleks mõelnudki neid filmida. Siis äkki ilmus kaugemal välja hijab’iga naine ja kaameramehed asusid tööle, sest sellele kaadrile oli tellimus. See meenus mulle Stockholmis, kui rääkisin toimunud rahutustest sealse linnateatri dramaturgiga. Ta ütles, et Rootsi kohaliku meedia hinnangul oli suure tõenäosusega reaalsete mässajate puhul tegu siiski üsna väikese hulga kriminaalidega, kes liikusid kiiresti linnaosast linnaossa, luues nii mulje, et toimumas on mingi suuremat laadi koordineeritud rahvaliikumine.

Ehkki eespool mainitud rahutusi kajastati Eestis eeskujuliku põhjalikkusega, tundub mulle, et see langes ikkagi Põhjamaade kajastamise üldisesse mustrisse. Võib-olla käsitleti neid nii põhjalikult just seepärast, et see sobis liini «näete, kuhu liigne sotsialism viib». Võib-olla see, mida ma loodan, on, et ajakirjandusväljaanded annaksid suurema panuse Eesti ühendamisel Skandinaavia mõtteruumiga näiteks seeläbi, et seal toimuvast ei kajastataks üksnes veidrat või ohtlikku. Muidugi, klišeed müüvad, emotsioon müüb. Aga ma loodan, et ehkki ajakirjandusväljaanded on eraettevõtted ja käive ja kasum nõuab oma, on neil siiski ka pretensioon mõjutada Eesti vaimset geograafiat. Eriti põhjapoolses suunas. Alustada pole ju õigupoolest keeruline – näiteks rohkem rootsi keele oskajaid toimetustesse, et nad oskaksid üle mere toimuvat vahetumalt ja klišeevabamalt mõista. Omamoodi psühholoogiline kaitse.

Laur Kaunissaare on teatri NO99 dramaturg.