Madis-Ulf Regi

FOTO: Erakogu

18. veebruar Välisminister kirjutas piirilepingule alla. Ja ei mingit suuremat lainetust! Senise retoorika põhjal oleksin oodanud, et vähemalt põllumajandusminister astub tagasi.

•••

19. veebruar Helistas sõber Silver M. Et neil on valminud hästi vahva üleskutse «Elamisväärne riik», et kirjutagu ma ka alla, et siis neil oleks ilus ümmargune arv allkirju – 21, ja siis nad annaksid ka Ansipile lugeda. Vastasin, nagu niisugustel puhkudel ikka, et ma ei kirjuta kunagi alla tekstidele, mida ma ise ei ole kirjutanud. Ja soovitasin ka Silverile: «Kui sa tahad, et Ansip seda loeks, siis hoia, et sa ise alla ei kirjuta!»

•••

20. veebruar Andrus ütleski, et ei loe seda kirja, sest seal on odioosseid nimesid all. Minu arust oleks võinud nimed kinni katta ja ikkagi lugeda. Uudishimu ei tohi kaduda, isegi kui tööhimu kaob.

•••

21. veebruar Öösel Moskva raadio otsesaates tõeline rahvaste sõpruse pillerkaar: Dmitri Kimelfeld (Jeruusalemm) esitas Dmitri Biktšentajevi (Kaasan) «Tallinna laulukese» moskvalasest pärnaka David Samoilovi sõnadele. Laul oli sellest, kui hea on sõita lumme mattunud Tallinna, et näha Helenit ja Jani, st Ellen Niitu ja Jaan Krossi. Ja kuidas siis ühel hommikul tuleb sõita tagasi sinna, kus on lumetorm, aga ei ole Helenit ja Jani…

Lumme mattunud Tallinn – mis see on? Niisugune laul paneb mõtlema, et kliimamuutusega spekuleerijatel võib isegi õigus olla.

•••

23. veebruar Delfis oli otsekui vene keelest tõlgitud pealkiri: «Peaminister Ansipi kõneni on loetud tunnid». Miks köetakse hüsteeriat? Nagu sõda käiks! Põhisõnum, mida peaministrilt oodati – «Et nüüd ma lähen!» –, oli ju ammu teada. Või mine tea, äkki käibki sõda?

•••

24. veebruar Võpatasin sisemiselt, kui THI jõudis aastapäevakõnes sõnadeni «aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid». Et jutt ei ole minust, seda mõistsin hetk hiljem, kui president väljendas rõõmu, et niisugused inimesed «on otsustanud ka ise poliitikasse tulla». Mina ju hoian end poliitikast eemale nagu vanapagan välgust. Nii et jutt oli pigem sõber Anvar S-ist, kelle lahkumine ajakirjandusest on olnud Janukovõtši lahkumise järel seltskondliku vestluse teema nr 2.

Kusjuures mina ei rõõmustaks. Kui iseseisvalt mõtlevad inimesed ükskõik mis erialalt suunduvad reitinguid kalkuleerima, ühisosasid otsima ja veel tuhandel veidral kombel parteitööd murdma, siis olen ma selle eriala tuleviku pärast mures. Praegu olen mures ajakirjanduse tuleviku pärast.

Ometi ei kahetse ma sugugi, et olin seekord pidanud presidendi kõne kuulamiseks Pärnusse sõitma. Andis ju THI oma kõnes vastuse küsimusele, mida mulle viimastel nädalatel tihti esitatakse (ja ka ballil esitati): kui kaua ma veel mõtlen oma päevikut pidada? Presidendi kantselei andmetel on Eesti meeste keskmine oodatav eluiga 71 aastat. Niisiis peaksin lõpetama umbes aastal 2025.

•••

27. veebruar Ukraina peaministriks sai Arseni Jatsenjuk. Ülemraada 450 liikmest 371 oli poolt – legitiimsust nii et tapab ja jääb ülegi!  Juba kümne minuti pärast andis Jatsenjukile Moskva raadios hinnangu Eesti Kirjanike Liidu liige Mihhail Veller: Jatsenjuk meenutab talle varaküpset hamstrit – see kiilaspea, need prillid, need hambakesed… Mäletan aega, kui eesti kirjanikud palju aktiivsemalt kui praegu hindasid riigitegelasi (Vainot, Sauli jt), ilma et kellelegi oleks tulnud mõttesse hinnata tegelast välimuse järgi.

Omakorda Putinit välimuse järgi ristides kasutab Vene kommentaariumites möllav pööbel kõige sagedamini mõistet «kiilakas kääbus». Nõudlikumates žanrites (nukusatiir, pamflett) on eri autorid (Šenderovitš, Piontkovski) leidnud, et Putini kirjanduslikuks vasteks sobib Hoffmanni surematu Väike-Zaches, Kinaveriks kutsutu. Just seeria, kus Putinit kujutati inetu kääbuse Zachesena, keda rahvas ainult tänu telemagnaat Berezovski näoga võlurile ilusaks hakkas pidama, põhjustas nukuseriaali «Kuklõ» lõpetamise aastal 2002.

•••

1. märts Minu meelest (ja ka tegelikult) parim «Eesti laul» jäeti teiseks. Täpselt nii nagu eelmisel aastal! Ajalugu kordub farsina.

•••

2. märts Angela M. seadis kahtluse alla Putini reaalsustaju ja võime maailma asjadest aru saada.

Osa eesti publikust seadis kahtluse alla eilse lauluvõistluse nn Vanamehe vaheklipid: ei ole küllalt sobivad, ei ole küllalt vaimukad jms. Minu kui vanamehe seisukoht on: pole tähtis, kuidas meid, vanamehi, näidatakse, peaasi, et näidatakse.

•••

3. märts Sõber Edgar S. seadis kahtluse alla Ukraina «kaikameeste valitsuse» legitiimsuse. No tere talv – lõpuks ometi! Kas 82 protsendi ülemraada saadikute hääled ei annagi piisavalt legitiimsust? Või annab legitiimsuse tõesti ainult Kremli tunnustus? Aga sel juhul – kus on Tallinna linnavalitsuse ametlikult kinnitatud Moskva dobroo? Mina ei ole seda näinud.

•••

4. märts Euronews näitas Putini pressikonverentsi. Vaatasin Putinile silma ja nägin seal kindlat tahet minna ajalukku kui «Vene maade» ühendaja. Aga hetkiti nägin ka varjamatut kurbust vaheldumas täieliku tühjusega. Ilmselt tunneb Putin, et aega ajalukku minna on järjest vähem (vene mehe keskmine eluiga on CIA andmetel 64 aastat), tervis aga pole enam kõige parem. Järelikult tuleb tegutseda! Selles mõttes väga ratsionaalne ja reaalsusega igati seotud. Ma vist ei ole ikka Angela M-iga nõus.

Täna kostsid Krimmis esimesed paugud. Venelased tulistasid õhku. Ukrainlased ei vastanud. Ühest küljest hea. Teisest küljest kasvab oht, et Ukraina ajalukku tekib inetu mõiste мовчазна капiтуляцiя – «hääletu alistumine».

•••

5. märtsil Venemaa on oma tõhusa Krimmi-poliitikaga saavutanud veel ühe eesmärgi: maailm – ja mina koos sellega – peaaegu ei märkagi Eesti valitsusevahetust. Varju jääb ka asjaolu, et samal ajal moodustatakse ka opositsiooni. Üha rohkem kolleege-arvamusliidreid pakub, et opositsiooni jäävad Kesk ja IRL. Kas see on koostöövõimeline opositsioon, mida Eesti ei vaja praegu vähem kui koostöövõimelist valitsust? Kahtlen väga.

Krimmi edu on nakkav. Moskva on saanud Vologdast kutse minna ka sinna venelasi kaitsma. Muidugi koos asja juurde kuuluvate dotatsioonimiljarditega.

Grigori Javlinski ütles täna, et Putin läheb Gulliveri sammudega oma režiimi lõpu poole. Säh sulle siis Väike-Zaches! Meenub, et keegi minust veel targem (aga kes, ei meenu) on öelnud: «Kui nii väike tegelane jätab nii pika varju – tähendab, on loojanguaeg.»

•••

7. märtsil Esitasin vastavale osakonnale taotluse, et minult võetaks juurdepääsuõigus riigisaladusele. Põhjendasin sellega, et a) kuna osa mu päevikust on muutunud avalikuks, on parem karta kui kahetseda, et ma midagi välja lobisen, ja b) kuna telefonikõnesid kuulatakse pealt.