Henrik Roonemaa

FOTO: Erakogu

Vaevalt üks päev pärast seda, kui Facebook teatas, et ostab 19 miljardi dollari eest maailmas väga populaarse sõnumiprogrammi Whats­App, tekkis Telegram Messengeri Twitteri-kontole teade, et neil on asjad päris hästi, sest päeva jooksul liitus nendega kogunisti 500 000 uut kasutajat. Selleks hetkeks ei olnud Telegramist keegi eriti midagi kuulnud.

Järgmisel päeval teatasid nad juba, et Telegramiga liitus 800 000 inimest ning nad on Saksamaal, Hollandis, Mehhikos ja veel mitmes riigis kõige populaarsem äpp. Veel järgmisel päeval oli uusi liitujaid juba sada sekundis ning 23. veebruaril ehk kolm päeva pärast siinkirjeldatud sündmuste algust liitus umbes viis miljonit inimest päevas. Muhkkatk ei levi ka nii kiiresti, kui Telegram seda suutis, nad tõusid vähem kui nädalaga kõige populaarsemaks tasuta äpiks umbes 50 riigis.

Telegrami loojad on vennad Nikolai ja Pavel Durov, kaks Peterburi noormeest, kelle eelmiseks saavutuseks oli Venemaa Facebook ehk sotsiaalvõrgustik VKontakte. Hoogsat ja ekstsentrilist Pavel Durovit on lausa nimetatud Venemaa Mark Zuckerbergiks. Pärast pikemat sorti veenmist ja käteväänamist müüsid Durovid võrgustiku VKontakte aktsiad jaanuaris Kremli-sõbralikele suurärimeestele maha ja nüüd räägitakse, et lisaks nn vanale meediale on võim saanud enda kätte kontrolli ka uue üle.

Nagu Pavel Durov ühele USA väljaandele ütles, on tema peamine eesmärk teha Telegrami näol kommunikatsioonivahend, millele Venemaa eriteenistused ligi ei saaks. Telegramis on side kahe kasutaja vahel lõpuni krüptitud ning Telegrami serveritesse ei jää sõnumite liikumisest mitte mingit jälge. Telegrami teeb üks mittetulundusühing ja Durovid lubavad, et see ei lähe kunagi tasuliseks ega hakka kunagi reklaami müüma. Kui raha otsa saab, küsitakse seda kasutajatelt annetustena juurde.

Huvitav, mis oleks saanud siis, kui Urmas Paet ja paruness Ashton ei oleks oma jutte ajanud mitte vana hea telefonikõne kaudu, vaid noorte Peterburi geeniuste tehtud turvalisse äppi krüptitud sõnumeid toksides?

Aga arvatavasti ei ole ei Paeti ega paruness Ashtoni telefonis Telegrami, nagu ka minu telefonis. Ma kardan, et vanad head tõed kehtivad ka selles krüptitud maailmas endiselt: kelle käes on kanal, selle käes on võim. Telegramil, nagu enamikul teistel sõnumiäppidel, on näiteks ligipääs su telefoni mälule ja kaamerale, su kontole, sõnumitele ja identiteedile, samuti teab ta, kus sa asud.

Mul pole mingit põhjust arvata, et Telegram seda infot kogub või minu kohta kuidagi kurjasti ära kasutab, aga see kõik tuletas mulle lihtsalt meelde, et siinsamas meie kõrval on üks päris suur vend, kelle IT-võimekust me tema tanke, lennukeid ja laevu loendades tihti tähelegi ei pane. Nagu öeldud, ma ei arva, et Durovid valetavad ja Telegram on mingi fassaad tegelikule eesmärgile sadade miljonite inimeste kohta isiklikke andmeid koguda, aga maailmas, kus kõik on häkitav ja kõik nuhivad kõigi järele, tuleks vähemalt mõelda, kas see võib nii olla või kas Telegrami-sugusest firmast on võimalik midagi välja nõuda, lekitada või ära varastada.

Iseenesest on ju isegi natuke absurdselt naljakas, et ma pean mõtlema, kas usaldada suur hulk andmeid oma isikliku elu kohta USA või Vene päritolu firma kätte, aga selline on reaalsus. Kontrollida ei saa, tuleb lihtsalt usaldada. Leedus maandus eile veel kuus USA hävitajat, mis ka Eesti õhuruumi kaitsevad. Minu isiklikud andmed on endiselt Google’i ja Facebooki käes. Ka väike inimene on valinud poole.