Aga arvatavasti ei ole ei Paeti ega paruness Ashtoni telefonis Telegrami, nagu ka minu telefonis. Ma kardan, et vanad head tõed kehtivad ka selles krüptitud maailmas endiselt: kelle käes on kanal, selle käes on võim. Telegramil, nagu enamikul teistel sõnumiäppidel, on näiteks ligipääs su telefoni mälule ja kaamerale, su kontole, sõnumitele ja identiteedile, samuti teab ta, kus sa asud.
Mul pole mingit põhjust arvata, et Telegram seda infot kogub või minu kohta kuidagi kurjasti ära kasutab, aga see kõik tuletas mulle lihtsalt meelde, et siinsamas meie kõrval on üks päris suur vend, kelle IT-võimekust me tema tanke, lennukeid ja laevu loendades tihti tähelegi ei pane. Nagu öeldud, ma ei arva, et Durovid valetavad ja Telegram on mingi fassaad tegelikule eesmärgile sadade miljonite inimeste kohta isiklikke andmeid koguda, aga maailmas, kus kõik on häkitav ja kõik nuhivad kõigi järele, tuleks vähemalt mõelda, kas see võib nii olla või kas Telegrami-sugusest firmast on võimalik midagi välja nõuda, lekitada või ära varastada.
Iseenesest on ju isegi natuke absurdselt naljakas, et ma pean mõtlema, kas usaldada suur hulk andmeid oma isikliku elu kohta USA või Vene päritolu firma kätte, aga selline on reaalsus. Kontrollida ei saa, tuleb lihtsalt usaldada. Leedus maandus eile veel kuus USA hävitajat, mis ka Eesti õhuruumi kaitsevad. Minu isiklikud andmed on endiselt Google’i ja Facebooki käes. Ka väike inimene on valinud poole.