Riina Raudne: alkoholipoliitika, mis meid siit edasi viiks

Riina Raudne Foto: Erakogu

Riina Raudne kirjeldab alkoholipoliitika muudatusi, mida saaks teha peaaegu kohe ja mis ei nõuaks riigilt mingit suurt investeeringut, vaid tooks hoopis lisatulu ja tasakaalustaks ühiskonnale alkoholiga tekitatavat kahju.

President peatus oma aastapäevakõnes alkoholil ja andis mõista, et meid siiani toonud alkoholipoliitika siit enam edasi ei vii. Alkoholile oleme Eestis tänu võlgu kümnendiku eest surmadest aastas – iga nelja aastaga sureb alkoholi tõttu sama palju inimesi, kui hukkus Vabadussõjas. Praeguse inimkao juures võiksime oma inimvara jaoks paremaid säästumeetmeid kaaluda.

Mis meid siis edasi viiks?

20. veebruaril valitsuses kinnitatud alkoholipoliitika rohelises raamatus on spikker olemas, ehkki peidetud leebete kompromiss-soovituste vahtu, mis lubavad peamiselt kaaluda, kaasata ja arutelu alustada. Kaks meedet – hinna ja turunduse selge reguleerimine – on eriti tõhusad ega nõua riigilt suurt lisainvesteeringut. Nende ärategemine on otsuse ja tahte küsimus.

Alkoholikahju vähendamine ei ole «keelurežiim», samuti ei tohi me end lasta eksitada dramaatilistest väidetest, nagu sooviks keegi kusagil alkoholi ära kaotada. Tõhus alkoholipoliitika ei võta soovijatelt võimalust alkoholi tarvitada ega sureta alkoholikultuuri. Kuid mitme läbimõeldud poliitikamuutuse koosmõjus on võimalik luua olukord, kus ostumugavus on väikeste takistuste tõttu pisut vähenenud. Alkoholisõbra jaoks hakkab õlle hind ühel hetkel tunduma kuidagi kallim ja kolme asemel ostaks pigem kaks. Pood on pisut kaugel, ei viitsigi tegelikult täna minna. Poes lõppes alkoholi müük tänaseks 15 minuti eest ja kodus rohkem pole – teeme hoopis teed. Hiljuti on poes vist uued joogid küll nähtaval olnud, aga reklaami pole näinud ja keegi ei ole otseselt meelde tuletanud, kui laheda fiilingu kihisev siider annab.

Parem alkoholipoliitika ei tähenda, et tavalised inimesed ei saaks keset päeva poodi minna ja endale soovi korral alkoholi varuks osta. Kuid ülalkirjeldatud väikesed takistused hinnas ja poe kauguses tähendavad, et need, kel pole võimekust planeerida või piisavalt raha – pahatihti alaealised või selleks õhtuks liiga palju joonud inimesed –, jäävad mõnest joogist ilma.

Riiki kritiseeritakse tihti selle eest, et alkoholi pealt üldse maksuraha teenitakse. Tuleb siiski nentida, et Eesti riik maksustab alkoholi liiga madalalt. Kui riik lubab alkoholi müüa, pakub ta tööstusele «jootmisõigust» ehk rendib tööstusele oma kodanikud tervist kahjustavaks äriks välja, kandes ise joomisest tuleneva kahju. Tark maksustamine peaks olema proportsioonis kahjuga, mida tegevus tekitab. Praegu maksame sellele kõik peale.

Alkoholi aktsiis on üks ägedamaid poliitikameetmeid üldse, kuna sellel on nii mitmetasandiline positiivne mõju. Esiteks tõstab alkoholi aktsiis jookide hinda ainult natuke – arvatavasti kuni paarkümmend senti pudelilt. See teeb hinna pisut kõrgemaks, mis ei aja kõiki puupiiritust jooma, kuid vähendab iga joomiskorra ajal tarbitud kogust. Teiseks võib nutika maksustamisega tuua riigieelarvesse lisaks kümneid miljoneid aktsiisitulu aastas, mille võiks panustada kultuuri, spordi ja ravi toetamisse ilma alkoholitootjate logodeta.

Vaatame arve lähemalt. 2012. ja 2013. aastal laekus riigieelarvesse alkoholi aktsiisi ligi 209 miljonit eurot. Praeguse valitsuskoalitsiooni kokkulepe on tõsta alkoholiaktsiisi viie protsendi võrra aastas nelja aasta jooksul kuni 2016. aastani. Nii väikese maksutõusu juures söövad inflatsioon ja ostujõu kasv ära mõju, mis aktsiisil hinnale oleks. Alkoholi kättesaadavust selline aktsiisitõus ei mõjuta.

Kui aga alkoholi aktsiis tõuseks näiteks 15 protsendi võrra aastas, oleks lugu teine. Sama joomismustri juures võiks see riigikassasse tuua hinnanguliselt ligikaudu 20 lisamiljonit kohe esimesel aastal, arvestades juba, et alkoholi tarvitamine võib paari protsendi võrra väheneda. Samuti on siin võimalusi olulisteks nüanssideks. Näiteks on Eestis praegu lahja ja kange alkoholi aktsiisimäära vahe 2,6-kordne, Soomes aga vaid 1,4-kordne. See ei ole jällegi kõige nutikam, sest just lahja alkoholi turg on pidevalt kasvanud ning laienenud uutele tarbijagruppidele – naistele ja alaealistele.

Eesti uuringud näitavad järjest ja veenvalt, et 11–12-aastased alustavad just magusatest lahjadest alkohoolsetest jookidest – alkohooliku stardipakett, nagu president oma kõnes mainis. Lahja alkoholi aktsiisi võiks ohutult tõsta nii, et vahe kange alkoholi aktsiisimääraga oleks väiksem. See aitaks vähendada laste ligipääsu nende esimestele joogivalikutele õllele ja siidrile, samas ei ole lahja alkoholi – õlle, siidri, veini – puhul peaaegu mingit ohtu salaturu tekkeks. Naiste veiniõhtud ei muutu niipea naiste viinaõhtuteks, saunas ei hakata võtma janu kustutamiseks pitsi viina ega hakata viskit jooma pärast tööd või jalgpalli kõrvale. Kange alkoholi aktsiis peab ka tõusma ning seda võib innovatsioonisoovi korral toetada miinimumhinnaga, aga siin tuleb ilmselt tõusu korraldada pisut aeglasemalt, sest äkilise tõstmise puhul on salaturu suurenemise oht reaalsem, kuna kange alkoholi tarvitajate hulgas on rohkem sõltlasi, kes on valmis odava etanooliannuse saamiseks riskima.  

Teise olulise muudatusena tuleks kiiresti liikuda alkoholireklaami vähendamise poole. Inimestele meeldib öelda, et «keelud ja piirangud» alkoholi puhul ei tööta ning et nemad näeks parema meelega, et toimuks masside veenmine mõõdukama ja tsiviliseerituma joomiskultuuri poole. See on siiski ebapraktiline soovmõtlemine, mille eest seisab peamiselt tööstus. Küllap teavad ka alkoholitootjad seda, mida kinnitavad teadusuuringud – harimine ilma maksutõusu ja reklaami vähendamiseta turu suurust ja tarvitamise taset eriti ei ohusta. Praeguses olukorras kujundab alkoholitööstus reklaamide abil infovälja nii võimsalt, et «haridustööga» sellega sammu pidada on üsna võimatu. 2012. aastal investeeris alkoholitööstus Eestis alkoholireklaami 15 miljoni euro kanti, lisaks pannakse hinnanguliselt kuni kaks miljonit kultuuri ja spordi sponsorlusse, mis on ka pikaajaline reklaamistrateegia. Sama aja jooksul investeerisid vabakond ja riigisektor ennetusse hinnanguliselt umbes 300 000 eurot.

Isegi kui täpseid arve on keeruline leida, näitab alkoholitööstus nii reklaami kui sponsorraha eest võimsalt ja pidevalt suuri logosid. Töösturite soovitud seoseid on lihtne märgata reklaamsõnumites, kus just joogibränd näib toovat ellu sõprust, eestlust ja eneseteostust.

Olgugi et varjatumalt, kannab samu eesmärke sponsorlus, mille tagajärjel meenub mõni joogibränd nii Eesti suusatajate võidule kui sümfooniakontserdile mõeldes. Kõike seda kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et Eestis saab midagi üldse toimuda – festivalid, spordiüritused, suvetuurid, peod, vastuvõtud – vaid tänu alkoholile. Tuletagem meelde, et näiteks 15 protsenti kõrgem alkoholiaktsiis võiks riigikassasse juurde tuua kuni 20 miljonit eurot aastas, mille eest võiks olulisi sündmusi rahastada suuremal määral ja ilma alkoholitootjate reklaamistrateegiasse panustamata.

Sellised muudatused saab teha peaaegu kohe ja see ei nõuaks riigilt mingit suurt investeeringut. Riigile oleks see puhas maksutulu kasv ja kokkuhoid alkoholi kahjustustega seonduvatelt kulutustelt. Tööstusele aga võimaldaks aktsiisitõusu kompenseerida kokkuhoid reklaami pealt, mille tooks kaasa reklaami vähendamine.  

Mõistlik ja konservatiivne alkoholipoliitika, kus joogietanooli turu suurus aastas inimese kohta on lähemal Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud kuuele liitrile (Eestis juuakse praegu umbes 10,6 liitrit elaniku kohta aastas), on hea nii rahvale kui riigile. Poliitikute pikaks veninud jutt inimvara hoidmisest ja kesksete sotsiaalprobleemide lahendamisest tundub peaaegu küüniline ilma väga kiirete, odavate ja kättesaadavate alkoholipoliitika muudatusteta, mis võiksid tervist ja elusid säästa. Täna võime rahulikult tunnistada alkoholitöösturite mõju Eesti senisele alkoholipoliitikale ja -kultuurile, kuid edasi võib minna teisiti.

Riina Raudne on Terve Eesti sihtasutuse asutaja ja siseministeeriumi nõunik.


3 mõtet

•    Praeguse valitsuskoalitsiooni kokkulepe on tõsta alkoholiaktsiisi viie protsendi võrra aastas nelja aasta jooksul kuni 2016. aastani. Nii väikese maksutõusu juures söövad inflatsioon ja ostujõu kasv ära mõju, mis aktsiisil hinnale oleks. Alkoholi kättesaadavust selline aktsiisitõus ei mõjuta. Kui aga alkoholi aktsiis tõuseks näiteks 15 protsendi võrra aastas, oleks lugu teine.

•    Lahja alkoholi aktsiisi võiks ohutult tõsta nii, et vahe kange alkoholi aktsiisimääraga oleks väiksem. See aitaks vähendada laste ligipääsu nende esimestele joogivalikutele õllele ja siidrile, samas ei ole lahja alkoholi – õlle, siidri, veini – puhul peaaegu mingit ohtu salaturu tekkeks.

•    Alkoholitööstus kujundab reklaamide abil infovälja nii võimsalt, et «haridustööga» sellega sammu pidada on üsna võimatu. 2012. aastal investeeris alkoholitööstus Eestis reklaami 15 miljoni euro kanti, lisaks pannakse hinnanguliselt kuni kaks miljonit kultuuri ja spordi sponsorlusse, mis on ka pikaajaline reklaamistrateegia. Sama aja jooksul investeerisid vabakond ja riigisektor ennetusse hinnanguliselt umbes 300 000 eurot.