Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Rein Lang (Reformierakond) kirjutab, et Eesti karistuspoliitika ei ole kaugeltki valmis. Ent arutelude lähtekoht on meil samasugune nagu paljudes vanades demokraatiates.
Rein Lang: tsiviliseerume tasapisi
/nginx/o/2017/07/18/6904677t1h14a4.jpg)
6. märts 2014, 16:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähem kui aasta tagasi, 2013. aasta juunis, oli Eesti karistusregistrisse kantud 665 607 kordumatut isikut. Ehkki see arv sisaldab ka inimesi, kes ei ela Eestis, võime ometigi väita, et rohkem kui iga kolmas Eesti inimene (lapsed kaasa arvatud) on saanud tunda riigi karistavat kätt. Kehtiv ehk aegumata karistus oli 261 480 inimesel ehk igal viiendal, karistatus kuriteo eest aga 39 645-l ehk ühel inimesel 32st.
Süüteokoosseise on meie seadusandja konstrueerinud ligi 1300. Kuriteod on kõik kirjas karistusseadustikus, ja neid on 400. Ülejäänud ligi 900 väärteokoosseisu on laiali 148 haruseaduses.
Kui vastavad arvud 2010. aastal esmakordselt kokku löödi, olid isegi kõige kõvemad kaikamehed ebameeldivalt üllatunud. 2010. aasta 20. mail lisas õli tulle endine riigikohtu esimees Märt Rask, kes oma aastakõnes riigikogule valjul häälel hoiatas karistusriigi eest.
Just riigikohtu esimehe vali sõna võimaldas justiitsministeeriumil toona ilma märgatava poliitilise vastuseisuta asuda kogu seda sasipundart klaarima. Otsuse karistusõiguse kodifitseerimisega algust teha langetas ministeeriumi juhtkond juba 2010. aasta 18. juunil ja sama aasta 8. oktoobril kogunes esmakordselt professor Jaan Sootaki juhitud töörühm.
Kolm aastat läks aega, et jõuda seaduseelnõuni, mida rahvaesindus Toompeal täna kirglikult arutab. Loodetavasti saavad vaidlused detailide üle, sealhulgas suvilasse sissemurdmise karistamise üle, ära peetud veel enne sooja ja seadus vastu võetud. Ent kulub veel aastaid, enne kui see kõik oma mõju hakkab avaldama.
Kriminaalpoliitika arengusuunad, mis pöörasid riigi tegevuse karistamiselt (tagajärjelt) ennetamisele (põhjustele), said riigikogu õnnistuse 2003. aastal. Alles viimased viis aastat on toonud kuritegevuse märgatava vähenemise ja sellega ka vangide hulga kahanemise. Tsiviliseerume, aga tasapisi.
Korrakaitseseadus, mida mina kaitsesin ministrina kahes valitsuses ja riigikogu koosseisus, pole siiani jõustunud, ehkki tunneli lõpus paistab praegu valgus. Tegu on paradigmaatilise muutusega korrakaitse loogikas – karistamiselt minnakse üle ohtude ennetamisele. Eesti saab endale ka ühtse käsitluse avalikust korrast.
Karistusõigus ja selle rakendamine on väga pika vinnaga. Teadusel ja parimatel kogemustel põhinevaid lahendusi on raske saavutada, sest alati leidub neid, kes iga õunavarga esimese laternaposti külge üles tahaksid puua, ja need seisukohad leiavad oluliselt seksikamat kajastust kui mõne prillidega professori keerulised konstruktsioonid inimpsühholoogia olemusest. Nelja-aastases tsüklis elavatele poliitikutele on karistuspoliitilised otsused, mille vilju nad ise suure tõenäosusega maitsta ei saa, keerulised ja seotud vohavast populismist tekitatud ebameeldivustega.
Ometigi on karistuspoliitika olnud meie suur edulugu. Nõukogude võimult päranduseks saadud kriminaalne subkultuur on taandunud, karistusasutused ümber korraldatud, süsteemis töötavad oma ala õppinud asjatundjad, seadused valdavalt kas juba on või kohe saavad Euroopa Liidus kõige nüüdisaegsemaks ja teaduse saavutusi kõige enam arvestavaks. Meilt käiakse õppimas ja kogemusi saamas.
Aga palju on veel teha. 1993. aasta olukorras, kus kohalik raadio edastas uudiseid politseinikust, kes automaadist õhku tulistades jooksis dressinimese järel, ei olnud debatt inimõiguste üle karistuspoliitikas just esimene prioriteet. Praegu selliseid uudiseid raadiost ei kuule. Ja me peame tõsiselt arutlema, kuidas tagada põhiseaduses ühemõtteliselt inimõigusena sätestatud süütuse presumptsioon, süüteomenetluses isikuandmete kaitse ja seaduse ühetaoline kohaldamine kõigi inimeste suhtes, sõltumata nende positsioonist ühiskonnas.
Kahjuks tuleb tagasi tulla ka selle juurde, kes siis lõppastmes juhib ja vastutab kriminaalmenetluse eest riigis. Prokuratuur, kes seda seaduse järgi peaks tegema, on kahetsusväärselt selles küsimuses ohjad lõdvaks lasknud. Eesti väiksuse ja tema praeguse rahvusliku rikkuse juures ei näe mina küll mingit õigustust sellele, et kriminaalasjad, eriti suurt avalikku huvi tekitavad, venivad aastatepikkuseks. Nagu teistpidi ka sellele, et vaieldavad asjad üritatakse iga hinna eest lahendada kokkuleppemenetluses.
Praegu räägitakse palju maksuaugust. Riigikogu opositsioon tümitab valitsust ja nõuab, et nende kulukad plaanid rahva õnnelikuks tegemiseks saaksid rahastatud just kokkukogumata maksude arvel. Ehkki enamasti on tegu lihtsalt olupoliitilise retoorikaga, on ometigi õigus kõigil neil, kes väidavad, et riik võiks maksupetturitega võidelda märksa efektiivsemalt.
Selleks ei ole tegelikult vaja muuta seadusi ega teha uusi, vaid piisaks mõtestatud ja struktureeritud koostööst riigiasutuste ja ka omavalitsuste vahel. Kriminaalseid pettusi saab avastada ja kohtusse viia maksuhalduri, politsei ja prokuröri igapäevase ühise tegutsemisega. Ja tundub, et tahtest seda koostööd teha jääb lihtsalt puudu. Hoopis kurjast on aga, kui selle tahte puudumist kompenseeritakse jauramisega vajadusest karmistada karistusi ja anda järjest enamatele riigiametnikele juurde õigusi inimeste jälgimiseks ja jälitamiseks.
Karistused ja karistamine iseenesest ei tee meie ühiskonda paremaks. Karistuse karmusest palju olulisem on tema vääramatus. Kui ebaseadusliku rikastumise puhul on süüdimõistva kohtuotsuse risk alla 20 protsendi, on neid, kes seda üritavad, kindlasti palju rohkem kui 80-protsendise riski korral. Vangis konutamisest oleks kindlasti paljudele hirmutavam kohustus hüvitada kõik kuriteoga tekitatud kahjud, sealhulgas menetluskulud.
Tõsiselt tuleks arutada angloameerika õigusest pärit tsiviilõiguslike karistavate kahjuhüvitiste rakendamist teatud õigusrikkumistele kohtuliku hinnangu andmisel. Sellega kaasneb aga vajadus oluliselt parandada nõuete täitmise mehhanismi. Lapse kasuks väljamõistetud elatise maksmisest kõrvalehiilija türmi panemine ei paranda lapse majanduslikku olukorda karvavõrdki. Tema oskuslikult varjatud tuludele jälile saamine ja nende arvel elatise maksmine aga küll.
Eesti karistuspoliitika ei ole kaugeltki valmis. Praegu on aga nende arutelude lähtekoht meil samasugune kui paljudes vanades ja «rikkumata» demokraatiates.