Jürgen Tamme: vuntsidega jeekim

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu

Aastal 1915 põhjapolaarjoone lähedal asumisel olles külastas Jossif Vissarionovitši samuti revolutsioonilise tegevuse pärast pagendatud Lev Borissovitš Kamenev. Ühel joomasel õhtusöögil olevat Kamenev palunud kõigil laua ümber istujatel öelda, milline on nende elu suurim nauding.

 

Osa pagendatuist nimetas naisi, teised pidasid selleks dialektilise materialismi edukäiku tööliste paradiisi saavutamisel. Stalin olevat aga vastanud: «Minu suurim nauding on valida välja ohver, valmistada plaanid viimse pisiasjani ette, kustutada halastamatult kättemaksujanu ja siis minna voodisse. Sellest magusamat asja maailmas pole.»

Kamenev, kes nimetas selle Stalini magusa kättemaksu teooriaks, langes ka ise oma kunagise kaasvõitleja suurima naudingu ohvriks. Kunagi auväärsete revolutsioonitegelaste hulka kuulunud Kamenev hukati terrori käigus kui reetur ning isegi tema nimi kustutati raamatutest. Stalin võis minna rahulikult voodisse.

Kuigi Stalini surmast möödus eile 61 aastat, pole hullus maailmast kuhugi kadunud. Hulle, kes näivad sündivat teatava regulaarsusega, võib leida ka kõrgeimatel poliitilistel ametikohtadel. Julgeoleku seisukohalt on oluline, kas juhtivat rolli kandvatel hulludel on säilinud reaalsustaju. Kui uskuda Angela Merkelit, siis on maailm saanud juurde ühe reaalsustaju kaotanud hullu – Venemaa presidendi Vladimir Putini.

Sündmused Krimmis kinnitavad Saksa liidukantsleri hinnangut. Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitatud endine KGB polkovnik näib olevat välja valinud ohvri, valmistanud ette plaani ning ootavat aega, mida Stalin nimetas «halastamatuks kättemaksuks», et pärast seda vuntsidega seltsimehe eeskujul rahulolevalt voodisse heita.

Tõsi, halvim pole veel tõeks saanud. Jääb üle loota, et me oleme Putini ajukeemiast lootusetult valesti aru saanud ning ta pole uus Stalin, kes elab unistuse nimel, mis paljudele teistele inimestele tähendaks õudusunenägu. Paraku on see lihtsalt lootus, sest kui keegi praegu üldse olukorda Ukrainas kontrollib, on see Vene riigipea.

Ukraina sündmusi jälgides jäävad kõrvu kõlama märksõnad «fašist», «kaikamees», «okupatsioon», «agressioon». Seesugune sõnavara võiks kuuluda eelmisse sajandisse, aga – tahame seda või mitte – on tulnud kaasa ka uude. Usun, et ma pole ainus, kes neid sõnu kuuldes leiab end pöördumas nähtamatute kuulajate poole, nagu me teeme mõnikord, kui tundub, et tervel mõistusel ei ole kõrvu. Paraku teeb karm reaalsus oma korrektiivid.

Ajaloo tüütud tondid, mis korraks näisid olevat kahanenud deemonitest kriipsujukudeks, on taas kosunud. Stalin, kurinahk, koperdab endiselt tänapäevas nagu tontlik sinel Gogoli lühijutus, ja ta pole ainus. Kõik need ringi ekslevad jeekimid takistavad meid edasi liikumast, tungides nii lähedale, et midagi muud ei tunnegi. Pettekujutelm normaalsest maailmast, saavutamatust stabiilsusest, mida ekslikult võis pidada tõelisuseks, jääb aga üha kaugemale.