Mari Amos: surm kui kokkuhoid riigile

Mari Amos Foto: Pm

Rahvatervise magister Mari Amos kirjutab, et vaadates riigi tasandil tegutsemist rahvatervise valdkonnas, jääb mulje, et sellel, kes makse ei maksa, oleks patriootlikum surra.
 

Aeg-ajalt armastatakse teha suuri sõnu sellest, kui oluline on iga inimelu riigile ja kui suurt kahju toob enneaegne surm. Kahtlemata on see seisukoht kohane sotsiaal- ja õigusriigile, arenenud lääne ühiskonnale, nagu me ikka endast mõtleme. Aga kas peale retoorika on nende sõnade taga veel midagi sisulist? Näiteks mõni tegevus?

Mõtleme nüüd realistlikult: millised on riigi kõige suuremad, otseselt inimestega seotud kuluartiklid? Pensionid. Töötutoetused. Ravikindlustamata ja ise ravikindlustusmakseid mitte tasuvate inimeste tervishoiuteenused.

Ja nii edasi. Ja kes riigilt selliseid hüvesid saavad? Enamasti mitte need, kes samal ajal riigikassat täidavad. Peamised riigi raha kulutajad on pensionärid, töötud, rasedad ja väikelaste emad, alaealised jne.

Fantaasia teemal, kuidas pensioniea tõustes kõik pensionärid kohe tööle lähevad, on muidugi kena. Reaalsus aga see, et praegu ei suuda me isegi tööeas inimestele mõistlikku töökohta tagada.

Kui jätame kõrvale alaealised ja rasedad, siis kas pole tõsi hoopis see, et eluea pikendamise asemel on riigil kasulikum tagada vanemaealiste ja ka näiteks puuetega inimeste surm võimalikult varajases eas, kuna nemad üldiselt riigikassat ei täida, tühjendavad aga küll?

Selline mõtteviis on tegelikult kohutav ja ebainimlik. Aga mulle tundub, et tänapäeva Eestis – kahetsusväärselt – mitte päris võõras.

Hiljuti viibisin rahvastiku tervise arengukava eelmise aasta täitmisaruande arutamise juures. Toon mõned huvitavamad näited, kuidas edendati möödunud aastal rahvastiku tervist riigi tasandil.

Üks arengukava tegevustest on ravikindlustuse tagamine võimalikult suurele osale elanikkonnast. Samas on nii haigekassa kui ka statistikaameti andmetel ravikindlustamata inimeste arv elanikkonnas läinud aastal suurenenud, hoolimata registreeritud töötutele võimaldatavast ravikindlustusest.

Samuti vaatasin imestusega arengukava tervisesüsteemi arengut käsitleva valdkonna all kirja pandud tegevusi, milleks on töövõimetushüvitiste kompenseerimise korra muudatused, haigus- ja hooldushüvitiste määra vähendamine ning ravimite käibemaksu tõus.

Arusaadavalt on majanduslangus jätnud oma pitseri kõigile Eesti riigi eelmise aasta tegevustele, kuid kas lühiajalises mõttes majanduslikult efektiivsed kärped on seda ka pikaajalises mõttes?

Majanduslangus ja sellest tulenev surve tervise- ja sotsiaalsektorile ei ole ainult Eesti probleem. Nii on näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee hiljaaegu vastu võtnud resolutsioonid «Majanduskriisi sotsiaalsed mõjud» ning «Rikkus, hoolekanne ja heaolu: kuidas neid muutuvas Euroopas ühitada?».

Assamblee rõhutab, et eurooplaste tervis, rahvatervise süsteemide juhtimine ja senisest laialdasem juurdepääs kvaliteetsetele terviseteenustele on rahvastiku säilimise seisukohast kriitilise tähtsusega.

Riigi tervise- ja sotsiaalpoliitika peab adekvaatselt vastama uutele ühiskondlikele vajadustele, tagades kõigile elanikugruppidele juurdepääsu vajalikele teenustele.

Rõõmustav sõnum on kahtlemata see, et sündimus, küll vähehaaval, kuid ikkagi kasvab. Samuti pikeneb meie väga lühike eluiga. Aga mida teeme suureneva ja vananeva rahvastikuga, kes on haige? Selge on see, et ei järgmisel ega ka ülejärgmisel aastal ei saa me toetuda vaid haigekassa jaotatavale rahale, kuna seda lihtsalt pole piisavalt – makse laekub vähem.

Seega tuleb riigi sotsiaal- ja tervisepoliitika laev teisele kursile pöörata. Oluline ei ole mitte lihtsalt eluea, vaid tervena ja kvaliteetselt elatud eluea pikendamine. Siin tuleb rõhuda meie rahva tervise kitsaskohtadele: liigsele alkoholitarbimisele, ebatervislikule toitumisele, vähesele liikumisharrastusele, kõrgele stressitasemele ühiskonnas jne. See, et ennetamine on odavam ja säilitab elukvaliteeti praemini, on sama selge kui see, et ööd on mustad.

Samuti ei pea olema tuumateadlane, et mõelda välja meetmed nimetatud riskifaktoritega võitlemiseks. Alkoholi tarvitamist saab edukalt vähendada lisamaksustamisega ja kättesaadavuse piiramisega, sama kehtib ebatervisliku toidu kohta.

Seevastu tervislike toiduainete maksustamist on võimalik vähendada. Liikumisharrastuse tagamiseks tuleks teha kättesaadavaks veel rohkem tasuta võimalusi, subsideerida liikumisharrastajate seltse ja miks mitte ka vabastada spordikulud erisoodustusmaksust.

Kõigile meie rahva tervist hävitavatele teguritele on efektiivsed ja teaduslikud vastumeetmed. On vaja ainult soovi neid juurutada.

Ilmselt tuleb üllatusena see, et mitmes Eesti õppeasutuses on koolitatud kvalifitseeritud terviseedendajaid, näiteks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna on lõpetanud või lõpetamas üheksa magistrikraadiga rahvatervise spetsialisti.

Nende ressursid on siiani aga täiesti kasutamata. Tundub mõistlik, et riik paneks maksumaksja raha eest kallilt koolitatud asjatundjad tõsiselt tööle Eesti rahva tervise kvaliteedi tõstmise nimel.

Ainult juhul, kui me elame tervena ja kaua ning kui selle projekti elluviimisele on pühendunud kogu ühiskond – riik, ettevõtjad, üksikisikud –, saame hakata surma asemel väärtustama elu.

Autor on õiguskantsleri nõunik, kuid see artikkel peegeldab tema isiklikke seisukohti.