Andres Sang: kuidas võita propagandasõda?

Andres Sang Foto: Erakogu

Kaabli pistikust väljatõmbamine tundub lihtne ja mõjus meetod propaganda vastu – tegelikult nii edu ei saavuta, vastupidi, igasuguse tsensuuri kehtestamine sisaldab ohte, kirjutab Andres Sang.

Gallup

 

 

Küsitluses on osalenud  inimest

Gallup

 

 

Küsitluses on osalenud  inimest

Tõsisema huviga meediavaatleja on järjekordse rahvusvahelise konflikti puhul pööranud tähelepanu Vene meediakanalitest tulvavale propagandalainele, pikema perspektiiviga vaatlejatel on tekkinud laubale ka murekorts, mõeldes, mis siis saab, kui Eesti langeb (taas) sellise propagandarünnaku ohvriks.

Eestis elab ju suur kogukond inimesi, kelle jaoks on just need samad Vene kanalid peamiseks infoallikaks ümbritsevast maailmast. Kas poleks meie elu lihtsam, kui keelaks Vene propagandakanalid ära?

Mis saaks olla tehniliselt lihtsam kui kaabli pistikust väljatõmbamine? Paraku ei ole praegusajal olemas ühte kaablit ega ühte lülitit infovoo peatamiseks. Me elame infoajastul, kus ei ole mitte ainult ideede, vaid ka tehnoloogiate paljusus. Kaabeltelevisioonil on lihtne pistik välja tõmmata, aga mida hakata peale kasvõi satelliidi kaudu edastatava signaaliga? Internetisisu blokeeringutest möödahiilimine on aga ainult tehnilise nutikuse ja pealehakkamise küsimus.

Tegelikult on raskusi isegi tavalise telesignaaliga.

Lihtne näide: Eestis on üle mindud digitelevisioonile, aga väidetavalt paljud ei ole Peipsi järve ja Narva jõe äärsed pered seinajani vaevunud ostma digiboksi. Neil lihtsalt ei lähe neid vaja, sest kõik neile huvi pakkuvad telejaamad tulevad nende vana teleka sisse üle idapiiri tavalise katuseantenni kaudu.

Venemaal on muide spetsiaalne asutus nimega Roskomnadzor ehk föderaalne kommunikatsiooni, infotehnoloogia ja massimeedia järelevalveteenistus, mille ülesandeks on riigile ja rahvale ohtliku meediasisu eemaldamine.

Sel nädalal teataski see amet, et Venemaal suleti kümneid veebilehti ja ka sotsiaalmeedia gruppe, mille kaudu edastati Ukraina-meelset, Vene riiklikke seisukohtasid ja propagandat naeruvääristavat infot. Sulgemise põhjuseks teatati, et neil lehekülgedel ülistati ukrainlaste äärmusnatsionalismi ja ärgitati terrorile.

Kui riigid lähevad meediasisu kärpimise teed, tekib väga kiiresti ahvatlus tsensuuri rakendamisel lähtuda mitte ainult riigi ja ühiskonna huvidest, vaid olupoliitilistest hetkevajadustest. Tegelikult on ju ka Eestis tsensuur, näiteks ei saa meil televisioonis prime­-time’il pornot näidata, samuti on avalik-õiguslikul ringhäälingul kohustus kriisiolukordades edastada riigiasutuste infot kohe ja muutmata kujul. Sellised piirangud on ka tavakodaniku vaatevinklist mõistlikud.

Küll aga läheb riigi ja sõnavabaduse absoluudi seisukohast piir natuke hägusamaks, kui tekib vajadus piirata või isegi rünnata arvamuse edastajaid. NATO infooperatsioonide kogukonnas kerkivad aeg-ajalt ikka veel üles diskussioonid, kas 1999. aastal Kosovo operatsiooni Belgradi teletorni purustamine õhurünnakuga oli ikka õigustatud.

Jah, tegemist oli vaenuliku propaganda edastamise vahendiga, aga kas ebameeldiv telesisu teeb teletornist legitiimse sihtmärgi? Selles vaidluses on seni peale jäänud siiski rünnaku pooldajad, kuna teletorni ja telesignaali kasutati ka sõjaliste operatsioonide juhtimiseks.

Ka Lääne-Euroopas on hiljuti telejaamade edastamist keelatud, näiteks Beirutis paikneva Hezbollah’-meelse islamistliku kanali Al Manari edastamine on kas otseselt või kaudselt keelatud Prantsusmaal, Hispaanias, Saksamaal ja Hollandis, aga ka Kanadas ja Austraalias. On mõistetav, et kui Pariisi eeslinnades põletavad autosid ja karjuvad «Allah akbar!» noored, kes on radikaliseerunud ja saanud süütepudelite tegemise õpetusi ühe konkreetse telekanali kaudu, siis ei ole ka täielikku sõnavabadust nautival riigil põhjust sellist kanalit taluda.

Paratamatult jõuab välisriigist pärinev propaganda ka nendeni, kes ei ole nende kanalite otsesed ja teadlikud tarbijad. Selle väite kinnituseks piisab, kui vaadata Ukraina konflikti kulminatsioonihetkesid kajastavate uudiste kommentaariumidesse. Ühtäkki täitusid meie portaalid eestikeelsete, aga venemeelsete kommentaaridega, mille sisu oli selgelt kooskõlas Vene ametlike meediakanalite propagandasõnumitega.

Kes langetab otsuse, kas sellised sissekanded on alternatiivsed arvamused või kustutusväärne propagandarünnak? Eriti raskeks läheks sellise otsuse langetamine meie venekeelsete portaalide kommentaariumide sisu taustal, kus eestivaenulikud ja vene-šovinstlikud seisukohad on pigem norm kui erand. Kas see, mis vene keeles on arvamusvabadus, on eesti keeles vaenulik propaganda?

Kõigi nende kommentaaride kirjutajaid ei istu mitte Lubljankal, vaid on meie ülepiirilise propaganda mõjusfääris olevad kaasmaalased, kes peavadki seda tõeks. Mida selliste inimeste inforuumi muutmiseks saaks teha?

Ma ei hakkaks pikemalt välja naerma ideed Eesti omast riiklikust venekeelsest telekanalist. Venekeelsel «AK-l» on rohkem eesti- kui venekeelseid vaatajaid ning ükskõik kuidas me oma ugrimugri vaimu ja keha ei rebestaks, me ei suudaks ikkagi pakkuda samal tasemel meelelahutust, mis Vene kanalid. Aga ilma heal tasemel meelelahutuseta ei ole ükski massidele suunatud kanal elujõuline.

Võimaliku lahenduse leidmise teel tulid mulle appi iraaklased Lõuna-Iraagi linnast Basrast. Teatavasti vallutasid selle piirkonna viimase Iraagi sõja käigus meie Briti liitlased. Muuhulgas pani värske okupatsioonivõim seal püsti raadiojaama, mis edastas Liibanonist sisse ostetud araabia popmuusika soustis koalitsioonimeelseid saateid. Raadiojaam muutus elanike seas kohe väga populaarseks, peaaegu igas autos, mis selles linnas ringi sõitis, üürgasid selle raadiojaama edastatud hitid.

Briti armee kommunikatsioonigurud hõõrusid alguses rõõmust käsi, et nende psühholoogiline operatsioon nii hästi õnnestus. Aga siis istus üks ohvitser esimesse ettejuhtuvasse taksosse, kust kostis selle raadiojaama muusikat, ning küsis, et mida lihtne inimene sellest raadiojaamast arvab.

«Muusika on super, midagi sellist meil Saddami ajal ei olnud, aitäh selle eest!» sai ta vastuseks. «Aga uudised ja jutusaated, mis te neist arvate?» küsis britt edasi. «Midagi ei arva, neid ei kuula keegi. Me ei usalda kedagi, kelle silmi me vesteldes ei näe,» kõlas vastus. Ja oligi brittide edulool lõpp, sest mis mõtet on popisousti edastamisel, kui keegi ei taha uudiseid kuulata.

Toonases brittide läbikukkumises peitub meie võimalus. Eesti ei suuda mitte kunagi võistelda Vene telejaamade pakutava meelelahutusega, ja meil ei maksakski muretseda, kui me venekeelsed kaasmaalased naudivad hästi tehtud emakeelset meelelahutust. Küll võiks aga Eesti riigi eesmärgiks olla, et järjekordse «Vene selgeltnägijate tuleproovi» vaataja samas ka teab, et selle telekanali uudised on labane propaganda, mida ei tasu uskuda.

Loomulikult on propagandavastase immuunsuse kasvatamine väga raske ja pikaajaline tegevus. Aga ameeriklased ei lennanud Kuule seepärast, et see oleks olnud lihtne. Eestikeelse koolihariduse pakkumine on vaid üks samm sellel pikal teel. Sellised ülesanded ongi väga pikaajalised ja rasked, neid ei lahenda ühe valimistsükli jooksul.

Venekeelsete kaasmaalaste toomine meile vastuvõetavasse uudisteruumi ja immuniseerimine Vene propaganda vastu on aastakümneid kestev protsess, mis lõppkokkuvõttes on üks meie riigi kestliku jätkumise nurgakivisid.

Autor teenis aastatel 2001–2011 kaitseväe peastaabis teabeohvitseri ja strateegilise kommunikatsiooni planeerijana, 2004. aastal oli ta teabeohvitser Iraagis USA relvajõudude korpuse staabis. See käsitlus esitab autori isiklikke seisukohti, mis ei ole seotud ei praeguse ega endiste tööandjate seisukohtadega.

 

 

Autori täpsustus.
Palun vabandust ERRi ees, et eksisin nende venekeelsete saadete vaadatavuse numbritega. Nimelt vaatab ETV2 venekeelseid uudiseid ERRi andmetel kokku umbes 7000 venelast ja 3000 eestlast, kusjuures venekeelses kanalis 3+ edastatava AK saatel on vene- ja eestikeelsete vaatajate suhtarv umbes 10:1.

Samas ei saa ma jätta täpsustavalt tähelepanu juhtimata, et PBK uudistesaadet vaatab igal õhtul rohkem kui 50 000 vaatajat.Mu esialgne ekslik väide oli algselt mõeldud siiski pigem kujundi kui faktiväitena, toomaks välja olemuslikku problemaatikat venekeelse auditooriumi tabamisel.

Andres Sang