Enamiku katastroofide puhul vajavad inimesed ka rahaabi. Siiski peame hoolsalt silma peal hoidma, mis saab rahast, mida meil palutakse annetada, kirjutab briti filosoof John Lucas.
John Lucas: John, ega te soovi mulle raha anda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei ole lehm ja mulle ei meeldi, kui mind lüpstakse. Viimastel aastatel on mind aina pommitatud kirjade ja e-kirjadega, milles väidetavad heategevusasutused püüavad äratada minus härdust annetust teha. Loomulikult olen ma valmis hädasolijaid abistama – kui tegu on tõelise heategevusasutuse tõelise abipalvega. Aga just see tõelisus on sageli kaheldav.
Liiga paljude niisuguste palvete taga seisavad professionaalsed rahakogujad, kes saavad kogutult oma protsendi. Odav ja optimistlik lähenemine, mida mu peal alles hiljaaegu katsetati – Hei, John, ega te soovi mulle veidi raha anda? –, ei suutnud minu heategevat alget üles äratada. Ma olin veidi varem annetanud pisut oma kunagise õpetaja mälestuse jäädvustamiseks. Minu sada naelsterlingit ei olnud mõistagi otsustav panus. See kõigest sümboliseeris mu toetust. Aga seda sellised rahalised panused tihtipeale ongi. Raha räägib: see on viis näidata, et toetamist mõeldakse tõsiselt.
Raha räägib, sest seda on napilt. Kui ma annan selle ära, pole mul enam seda. Ma pean väljajagamise enda tarbeks lahti mõtestama, teades, et seda, mille ma annan ühe heategevusasutuse jaoks, ei saa ma anda teisele ega üldse mingil muul moel kulutada.
Seepärast vastasin eespool mainitud ettepaneku tegijale nipsakalt, et võin talle esitada heategevusasutuste nimekirja, mida ma järjepidevalt toetan, et ta võiks siis näidata, milline neist väärib vähem toetust kui tema. Paistis, et ta ei mõistnud seda, sest ta vastas taas rõõmsameelselt: «Oh, kui kahju, et teil see aasta enam raha ei jagu, loodetavasti on tuleval aastal asjad paremini.» Kui ma isegi peaksin taas kunagi kaaluma sellele asutusele raha andmist, jälgiksin hoolega, et see ei läheks nende nõndanimetatud arenguosakonna kaukasse.
Väär oleks sulgeda kõrvad kõigile juhuslikele abipalvetele. Hädasid tuleb ette sõltumata sellest, kui kenasti on inimene oma heategevuskulude plaani paika pannud, ning nii mõnedki neist võivad nõuda kohest reageerimist. Ent inimesel, üksikinimesel on ka piirid ning heldekäelisuse taga peab seisma tegelikkusega arvestamine. Annetamise sügavam mõte ei ole ju lihtsalt tunda ennast hästi, vaid teada, et selle tulemusel on midagi paremini, kui muidu oleks olnud, või et minu panus aitab kaasa kaastunde ja toetuse suurenemisele kannatajate suhtes.
Aga ikkagi tuleb võimalikult hästi tajuda tegelikku olukorda. Mõned õnnetud ei tahagi, et neid abistataks. Nad suhtuvad abipakkumisse kui tõdemusse, et nad ei ole ise võimelised katastroofiga toime tulema. Nad ütlevad iga kui viimse ihurakuga: «Me tuleme ise toime, täname tähelepanu eest.» Mõned ei taha jälle jääda tänuvõlglaseks. Nad arvavad, et see võtab neilt sõltumatuse ja toonitab nende alaväärsust. Sellisel juhul piisab täiesti kaastundeavaldusest, kui see muidugi tuleb puhtast südamest.
Ent need on siiski erandid. Enamiku katastroofide puhul vajavad inimesed ka rahaabi. Siiski peame hoolsalt silma peal hoidma, mis saab rahast, mida meil palutakse annetada. Liigagi sageli liigub see imelisi teid pidi korrumpeerunud poliitikute taskusse või kulutatakse maineprojektidele, mis ei too kellelegi kasu, näiteks teedele, mis ei vii kuhugi, või paleele, mis peaks majutama ministeeriumi, mida pole tegelikult olemaski, või paigutavad raha haldavad ametnikud selle sootuks viietärnihotellide rajamisse.
Üldise põhimõttena võib sedastada, et väike on tõhus. Palju aastaid ehitas üks meie küla pensionile jäänud ehitaja kaeve Ida-Aafrikas. Hiljem liitusid temaga mõned arstid, kes viibisid kuude kaupa kohal ja ravisid inimesi, kelle juurde muidu poleks kunagi ühtegi arsti jõudnud. Üks naaberküla juuksur aitas organiseerida Rumeenia orbude abistamist. Sõnaga, napid vahendid ja vabatahtlik töö tagab selle, et iga penn läheb asja ette.
Suuremate heategevusasutuste korral on asjad teisiti, isegi kui nende eesmärgid on õilsad ja mingit nihverdamist ei toimu. Heategevuse juhid saavad tavaliselt tasu, väga head tasu. Kui ma sellest esimest korda teada sain, olin juba valmis abipalve prügikorvi viskama, aga jäin siis mõtlema. Palve oli lõpuks igati hea ürituse tarbeks, mis vääris kindlasti mu toetust. Nii kirjutasin neile vastu ja teatasin, et olen valmis annetama viiskümmend naelsterlingit. Mind pani siiski muretsema nende tegevdirektori väga suur palk, mis sundis mind uuesti kõhklema.
Aga selmet kogu projekt üle parda heita, järgisin hoopis põhimõtet, mille ma just niisuguste juhtumite jaoks välja töötasin: et leida summa, mida ma peaksin tegelikult andma, leian kõigepealt enda ja tegevdirektori sissetuleku vahekorra. Niisiis korrutasin algselt kavandatud 50 naelsterlingit 30 000ga ja jagasin 90 464ga, mis andis ligikaudu 16,50. Sellele summale ma siis tšeki välja kirjutasingi ja posti panin.
Selle põhimõtte pluss on see, et nii saab innustada heategevusasutuse juhti olema vähem ahne. Mida rohkem nad endale maksavad, seda vähem toob sisse rahakogumine, millest ongi ju saanud nende üks peamisi ülesandeid.
Mõistagi leidub endiselt hulganisti igati õigustatud abipalveid, mille taga seisavad ootamatud katastroofid, mis ei saagi olla mu kaunikesti kokku pandud heategevuskulude kavandis ja mis nõuavad kohest reageerimist. Kõigile ma ei saa anda, aga vähemalt mõnele võiksin. Niisugused annetused on otse loomulikult äärmiselt juhusliku iseloomuga. Halastaja samaarlanegi ju vaid sattus minema Jeruusalemmast Jeeriko poole, kus sattus mehe peale, kelle teeröövlid olid paljaks varastanud ja läbi peksnud. Oleks ta näiteks läinud Kaisareasse, poleks ta teadnudki, et teise tee peal lebab keegi, kes hädasti abi vajab.
Nii on asjad ka meie tänapäeva maailmas. Üleilmse sidevõrgu abil võime küll teada saada katastroofidest kaugeis paigus, aga meie kaasaelamine sõltub asjaoludest ja juhusest. Mind näiteks on eriliselt köitnud sündmused Kiievis, sest ma olin seal kõigest viieteistkümne kuu eest, õpetades õigusriigi olemust paljudele edasipüüdlikele tudengitele, keda nüüd härra Putini käsul aina maha lastakse.