/nginx/o/2011/01/19/501298t1h89e7.jpg)
Arvud, et meil on ligi 100 000 arestitud arveldusarvega inimest ja ligi 50 000 kiirlaenudega hädas olevat kaasmaalast, peaksid tõsiselt mõtlema panema. Me võime küll rääkida, et riigis tuleb tõsta finantskirjaoskust, kuid reaalses elus ei jõua me nende algatustega kunagi inimesteni, kes tegelikult võlaprobleemidesse satuvad. See on sotsiaalne probleem.
Kiirlaenuturgu tuleb Eestis riiklikult korrastada ja piirata. Viimastel aastatel on seda mitmel korral üritatud, kuid sisuliselt on need katsed ebaõnnestunud. Soovin, et seekord ministeeriumi tehtavad ettepanekud leiaksid lõpuks toetust ja midagi hakkaks tõesti muutuma.
Esiteks tuleb laenuandjatele kehtestada tegevusluba. Konkreetse järelevalve alla tuleb võtta turuosalised, kelleks on nii laenu väljastavad kui ka vahendavad ettevõtted. Kindlasti tuleb välistada olukord, et laenu väljastavad ettevõtted oleksid reguleeritud, kuid vahendavad ettevõtted mitte.
Laenuandjate tegevusloa nõue on oluline, et võimaldada nende ettevõtete üle järelevalvet ja nõuda kehtestatud reeglitest kinnipidamist. Usun, et finantsinspektsiooni uuel juhatusel on piisavalt energiat ja võimekust, et võtta ette ka kiirlaenuturu korrastamine, kui neile selleks võimalus antakse.
Teiseks peab krediidikulukuse määrale seadma ülempiiri. Piiramatult kõrge krediidikulukuse määr võimaldab laenuandjal mittetöötavaid laene pikemalt mõtlemata maha kirjutada, säilitades seejuures üsna korraliku kasumi. Mida rohkem peavad laenuandjad mõtlema, kas väljaantud laenud ka korrektselt töötavad ja raha tagasi laekub, seda hoolsamalt suhtuvad nad vastutustundliku laenamise põhimõtetesse ja klientide krediidiriski hindamisse enne laenu väljastamist. See on oluline meede, kuidas välistada laenude andmine sotsiaalselt nõrgemale elanikkonnale, kellel sellest probleeme ainult juurde tekib.
Just laenuvõlglased on need, kes hoiavad suures osas üleval kohtutäitureid ja võlgade sissenõudmisega tegelevaid ettevõtteid. See on ebamõistlik koormus, mis neil on kanda.
On selge, et me ei suuda kohe kehtestada täiuslikku sõnastust krediidikulukuse määra piirangu osas ja turuosalised leiavad mõningaid võimalusi sellest kõrvale hiilimiseks, kuid iga järgmise täiendusega läheb olukord paremaks ja varsti saavutame -olukorra üle kontrolli.
Kolmandaks tuleb piirata laenude reklaami. Suur osa meie raadio- ja telereklaamidest kutsub üles laenu võtma. Iga televaataja võib selles ise veenduda, kui reklaamipausi ajal teleri ette jääb. Need reklaamid ei ole suunatud mitte laenuandja kui ettevõtte tutvustamisele, vaid kutsuvad sõna otseses mõttes inimesi endale uusi laenukohustusi võtma.
Olen arvamusel, et kui inimesel on tõesti laenu vaja, siis leiab ta sobiva laenuandja ise üles. Laen on nii-öelda toode, mida ostetakse, seda ei ole vaja teleri ja raadio kaudu müüa ega reklaamida. Laenude reklaamid raadios ja televisioonis peavad olema piiratud.
Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks tarbimise jaoks laenu võttes rikkamaks saanud. Rikkust ja heaolu luuakse ikka säästmise ja investeerimisega, mitte tarbimisega. Kiirlaen on kiire vahend probleemide tekitamiseks.