Variant 5: Euroopa Liit tuleks täiesti ümber mõelda

Foto: Panther Media / Scanpix

Viies «Euroopa uues paktis» pakutud tee ELi reformimiseks soovitab Euroopa Liidu koostöö põhimõttelist ümbermõtestamist.

Selle valiku toetajad usuvad, et tavapärane arutelu Euroopa lõimimise üle on ennast ammendanud. Nad ütlevad, et liidu olukord nõuab Euroopa koostöö põhimõttelist ümbermõtestamist. Siseriiklike poliitikate ülekandmine ELi tasandile ei tööta, tuleb luua uus pikaajaline programm eesmärgiga tugevdada ELi suutlikkust.

Valikuga kaasnevad peamised võimalikud meetmed

• ELi kulutuste parem jälgimine, auditeerimine ja kontroll, sealhulgas Euroopa prokuröri ametikoha loomine, kes uuriks ja algataks kohtuasju nende suhtes, kes panevad toime liidu finantshuve kahjustavaid kriminaalkuritegusid
• Kodanike suurem osalemine ELi poliitika kujundamises uute meetodite abil, mis innustavad poliitika kujundamises aktiivselt osalema (näiteks piirkondlikud rahvahääletused, kuidas kulutada ELi raha piirkondlikul või kohalikul tasandil)
• ELile suurema pädevuse andmine isikuõiguste ja põhivabaduste tagamisel, kui neid rikutakse liikmesriigi tasandil
• Suurem keskendumine kodanikele otsest kasu toovale pikaajalisele poliitikale alates minimaalsete sotsiaalsete õiguste tagamisest kuni haridus- ja tervishoiuteenuste kasutamise kindlustamise ning kestliku (rohkem kui vaid SKT numbrit arvestava) majanduskasvu saavutamiseni
• Euroopa kodaniku harta kehtestamine, mis sätestaks inimeste individuaalsed ja kollektiivsed õigused, tugevdades neis sellega ELi kodaniku tunnet
• Uute konsultatsioonirühmade loomine, mis hõlmaks vabaühendusi, piirkondlikke ja kohalikke võimuorganeid ning konkreetsete valdkondade asjatundjaid, pikaajalise poliitika valikute vaagimiseks ja ELi tasandi otsuseõiguslike organite nõustamiseks niisugustes valdkondades, nagu ränne, liikuvus ja majandus

Peamised plussid ja miinused

Sotsiaalmajanduslikus mõõtmes:

+ Selle valiku poolehoidjad ütlevad, et see tagab rahvale parema tunde osalemisest ELi poliitika kujundamises, aitab põhiõigusi tagades leevendada ühiskondlikke pingeid ja võimaldab ELil tõhusamalt toetada taastumist riikides, mida kriis tabas kõige rängemalt.

- Vastased ütlevad, et pakutud meetmeid pole kas piisavalt julged või pakuvad vale retsepti kriisi süvapõhjuste ning praeguste ja tulevaste sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamiseks. Sellised retseptid oleksid liiga kallid, liiga rasked ellu viia ja juhiksid tähelepanu kõrvale vajaduselt luua tõeline majandus- ja rahandusliit.

Poliitilis-institutsionaalses mõõtmes:

+ Selle valiku pooldajad väidavad, et ELi väljavaated paranevad, kui kodanikud tunnevad, et on täielikult kaasatud, suudavad mõjutada Euroopa tasandi poliitika kujundamist ning mõistavad, et liidu tegevus tuleb neile kasuks.

- Vastased ütlevad, et ELi struktuurides konsulteeritakse juba praegu kodanikerühmadega ning tarvitusel on muudki demokraatiale iseloomulikud kontrollimehhanismid, mistõttu praegu peaks keskenduma riikide valitsuste ja parlamentide kui ELi legitiimsuse põhiallikate, mitte aga ELi institutsioonide tugevdamisele.

Ühiskondlikus mõõtmes:

+ Selle valiku toetajad ütlevad, et see parandaks rahva arusaamist Euroopa lõimimisest ja ELi kuulumise väärtusest ning aitaks luua kindlama mõistmise, mida Euroopa tähendab, tugevdades sel moel sellesse kuulumise tunnet.

- Vastased seavad kahtluse alla, kas see valik annab tõepoolest inimestele uue arusaama, kuhu EL suundub, või parandab nende arusaamist selle kohta, mida liit õieti teeb. Et inimesed mõistaksid hõlpsamalt, kuidas Euroopa toimib, oleks vaja hoopis sellist poliitilist süsteemi, mis matkib liikmesriikide demokraatiat.

Välises-globaalses mõõtmes:

+ Selle valiku poolehoidjad ütlevad, et loobumine „rohkem/vähem Euroopat” kontseptsioonist tugevdaks ELi üleilmset usaldusväärsust ning pikaajaline strateegia, mis ei piirduks kitsa keskendumisega SKT kasvule, rõhutaks Euroopa tähtsust eeskujuna ja olulise toimijana maailmas.

- Vastased ütlevad, et see valik ei puuduta sugugi põhjusi, miks Euroopa ees seisab oht tasapisi rahvusvahelisel areenil marginaliseeruda, sest ei rõhuta vajadust tihedama koostöö järele välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikas, mistõttu võib anda poliitika kujundajatele lisaimpulsi tegelda ainult iseenda, mitte väliste probleemidega.