Variant 1: tagasi põhialuste juurde

Europikett. Foto: Karli Saul

Esimene «Euroopa uues paktis» pakutud tee Euroopa Liidu reformimiseks lähtub sellest, et Euroopa lõimimine on läinud liiga kaugele, eurost tuleks loobuda ja jätta alles vaid ELi ühisturg.

Selle reformi pooldajad leiavad, et EL peaks loobuma liikumisest «üha tihedama liidu» suunas. Kannapööre ja varasemate eksimuste parandamine on kõige tõotavam viis päästa lõimimise väärtuslikem saavutus, milleks ei ole mitte euro, vaid üle 500 miljoni tarbija hõlmav ELi ühisturg.

Eurost loobumine selle praegusel kujul ei tooks kaasa liidu lagunemist, vaid paneks hoopis aluse Euroopa lõimimise palju pragmaatilisemale ja tõhusale käsitusele.

Valikuga kaasnevad peamised võimalikud meetmed:

• Tühistada «euroeksimus» eurost läbimõeldult ja konsensuslikult loobudes, luues kaks eraldi valuutatsooni või lubades mõnel «nõrgemal» riigil tsoonist lahkuda.
• Viia läbi objektiivne ELi võimu hindamine, et selgitada välja, millisel juhul koostöö Euroopa tasandil loob lisaväärtust ja millisel mitte, mis võimaldaks keskenduda kindlatele poliitilistele valdkondadele, teised aga anda tagasi liikmesriikide kätte.
• Piirata Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni rolli ning tugevdada liikmesriikide valitsuste ja parlamentide osa Euroopa poliitikakujunduses.
• Viia lõpule ühisturu loomine, likvideerides senised lüngad, ja moderniseerida seda digitaalse maailma vajaduste kohaselt.

Peamised plussid ja miinused:

Sotsiaalmajanduslikus mõõtmes:

+ Selle seisukoha pooldajad väidavad, et nii on kõige tõhusam tegelda ohtudega ühiskondlikule rahule ja süveneva majandusliku lõhega ELi ridades, andes liikmesriikidele vabamad käed lahendada kriisi just enda oludele vastavalt; ühtlasi aitaks see leevendada pingeid nõrgemate ja tugevamate riikide vahel.

- Vastased väidavad, et eurost loobumine või selle nõrgestamine ei lahenda, vaid sootuks süvendab Euroopa majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme, «parandamise» hind kaaluks kaugelt üles võimaliku kasu nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil ning sel oleks negatiivne mõnu teistele valdkondadele, sealhulgas ühisturule.

Poliitilis-institutsionaalses mõõtmes:

+ Selle valiku pooldajad väidavad, et enamik inimesi pole valmis suuremaks lõimimiseks ja et ELi toetamine suureneks, kui keskendutaks „põhiasjale”, see tähendab ühisturule, mille kasu valdavalt hinnatakse.

- Vastased ütlevad, et „vähem Euroopat” õõnestaks ELi legitiimsust ja süvendaks poliitilise juhtimise kriisi. Enamik kodanikke toetab endiselt eurot ning selle päästmise luhtumine nõrgestaks usaldust poliitilise eliidi ja selle võime vastu tulla toime tänapäeva maailma keeruliste probleemidega.

Ühiskondlikus mõõtmes:

+ Selle valiku pooldajad väidavad, et mineviku eksimuste (sealhulgas euro) parandamine kõrvaldaks suurimad tüliõunad liikmesriikide vahel; loobumine taotlemast „üha tihedamat liitu” lõpetaks viljatu arutelu ELi lõpliku sihi üle; keskendumine „põhiküsimusele” lubaks inimestel paremini mõista, mis on EL ja kuidas see toimib.

- Vastased ütlevad, et on ülimalt küsitav, kas eurost loobumine aitab kuidagi lahendada Euroopa ees seisvaid ühiskondlikke probleeme, sest sel oleksid väga tõsised rahanduslikud ja majanduslikud tagajärjed ning märkimisväärsed negatiivsed mõjud poliitikavallaski, mis suurendaks hõõrumist liikmesriikide vahel ja sees. Samuti nõrgestaks võimutäiuse tagasiandmine liikmesriikide kätte nende võimet tõhusalt toime tulla tänapäeva ja tuleviku keeruliste probleemidega, kuivõrd meie aega iseloomustab aina süvenev piirkondlik ja üleilmne vastastikune sõltuvus.

Välises-globaalses mõõtmes:

+ Toetajad väidavad, et see valik aitaks parandada kriisi tekitatud kahju ELi rahvusvahelisele positsioonile ning et keskendumine ühisturule on parim viis elavdada majandust ja seeläbi suurendada Euroopa rahvusvahelist mõju. Loobudes koondamast jõudu asjatutele katsetele päästa eurot ja süvendada lõimimist, võiks EL keskenduda põhjalikult oma võimete tugevdamisele, mis muudaks ta teistele riikidele ja piirkondadele palju kütkestavamaks partneriks.

- Vastased kinnitavad, et euro päästmise luhtumine nõrgestaks Euroopa majanduslikku mõju ja rahvusvahelist usaldusväärsust, kahandaks paljudes valdkondades liikmesriikide valmisolekut teha koostööd ning soodustaks poliitilist süüdistamist, mis annaks jõudu valitsuste ebakonstruktiivsele jõukatsumisele tähtsaimates välispoliitilistes küsimustes.