Igor Kopõtin.

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Igor Kopõtin kirjutab Postimehe arvamusportaalis nn. soft powerist, tänapäeva sõja muutunud olemusest ja sellest, et Kreml on mõistnud tõsiasja, et sõja võidab see, kelle CNN võitjaks kuulutab.

Möödunud nädala neljapäeval kiitis Vabariigi Valitsus heaks uue riigikaitse arengukava aastani 2022. Arengukava uudsus seisneb nn laiapõhjalise riigikaitse põhimõtte rakendamises, mis peaks tähendama kogu riigi ja ühiskonna sünkroonset tööd julgeolekualaste riskide ja ohtude tõrjumisel. Esmakordselt kavatsetakse kaasata riigikaitsetöösse üsna ulatuslikult tsiviilsektori potentsiaal ja võimekus. Märkimisväärne, et laiapõhjaline riigikaitse sisaldab endas koostööd erasektoriga mobilisatsiooni alal varude ja teenuste osas ja siseturvalisuse tagamist koostöös politsei- ja piirivalveametiga. Samuti peetakse oluliseks selliste elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamist, nagu elektritootmine, sideühendused, raud- ja maanteede korrasoleku tagamine ning meditsiinisüsteemi riigikaitsealase valmisoleku tugevdamine.

Eraldi tähelepanu all on riigi ja ühiskonna psühholoogiline kaitse ja vastutegevus vaenulikule mõjutustegevusele. See on äärmiselt oluline praegu kehtiva infosõja oludes, kus võitlus käb inimeste meelsuse eest. Muutes potentsiaalse vaenlase kodanikuühiskonna meelt, võib nõrgestada kogu riigi julgeolekut. Seda saab teha erinevate «kultuurifondide», «sihtasutuste» ja meediakanalite kaudu, mida kasutatakse meie idapoolses naaberriigis ametliku nimetusega soft power. Teatud maailmavaade kultiveeritakse mõnikord varjatud kujul vaenulikuks peetud riigi sihtgruppidele, kelleks võivad olla poliitikud, ajakirjanikud, teadlased, arvamusliidrid. Nende kaudu edastatakse ühiskonnale teatud sõnumid ühiskondliku arvamuse kujundamiseks olulistes küsimustes ehk mõjutatakse ühiskondlikku meelt ja protsesside kulgu, et see oleks varjatult sõdivale osapoolele kasulik.

Suurepärane vaateväli soft poweri kasutamisele avanes Ukrainas, kus võib üldiselt märgata kahte n-ö sõdivat poolt – Venemaad ja Euroopat. Nende kompromissitu maailmavaateline kokkupõrge geopoliitiliselt tähtsal sõjatandril peaks lõppema ühe või teise osapoole kannakinnitamisega Ukrainas, muutes selle riigi arengut nendele soodsas suunas. Venemaa poolt rakendatud soft poweri sihtgruppideks viimasel ajal olid olnud ennekõike vene keelt emakeelena räägivad Ukraina kodanikud kaasmaalaste poliitika raames, üks suurimatest poliitilistest organisatsioonidest – Regioonide partei ning Ukraina intelligentsi lai ring.

Varjatud sõda Ukraina pärast käib juba aastaid. Kohe pärast Viktor Janukovõtši presidendiks saamist 2010. aastal hakati Ukrainas ajalugu ümber kirjutama. Õpikutest rebiti välja terved osad kodusõjaaegsest Ukraina Rahvavabariigist ja Ukraina Ülestõusuarmeest. Kaotati II maailmasõja aegsete Ukraina rahvustegalaste Stepan Bandera ja Roman Šuhevitši rahvuskangelaste staatuse, sildistades nad «fašistideks». Sildistamine ja psühhoterror, kus Ukraina ülestõusnuid praegugi materdatakse «banderovlasteks» ja «fašistideks», jätkub. On ka hästi märgata, kui valusalt reageerib Venemaa Ukraina lääne- ja keskosas alanud nn leninopadile – nõukogude mäelstussammaste hulgalisele demonteerimisele Ukraina rahvusrevolutsionääride poolt. Ida-Ukrainas hakkas aga kohalik rahvas just vastupidi kaitsma Lenini ausambaid. See vaid tõestab, et soft power baseerub muuhulgas ka erineva kultuurimälu kultiveerimisel ja vastandamisel. Ukraina sisemised vastuolud ja probleemid, olgu selleks sotsiaalmajanduslikud probleemid, nõrk ühine riiklik identiteet või korruptsioon, mis osaliselt ruineeris riigiaparaadi, soodustas Venemaa mõjutustegevust Ukraina riigi vastu.

Praegu, kui konflikt Ukrainas hakkas lahenema Venemaa jaoks ebasoodsa stsenaariumi järgi, otsustas Kreml üle minna pehme jõu rakendamisest karmimatele meetmetele – varjatud agressioonile, mida teostatakse järjekordselt tugeva meediakatte all. Ööd ja päevad teostavad Vene kanalid RTR-Planeta, PBK, Russia Today ja Voice of Russia meediaoperatsiooni Euroopa riikide ühiskonna meelsuse mõjutamiseks. Sihtmärk – Euroopa kodanikud, ülesanne – võita sõda Ukraina pärast. Kehtima hakanud reegel, mille järgi sõja võidab see, kelle CNN võitjaks kuulutab, peab üldiselt paika.

Tehes järeldusi Ukraina konfliktist, võib tõdeda, et meie laiapõhjalise arengukava rakendamisel peaks arvestama meie nõrkustega sisepoliitikas. Eesti riigi julgeoleku tagatiseks on mitte ainult efektiivne kaitsevägi, vaid hästi toimiv kodanikuühiskond, kus peaksid olema ületatud sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud. Siin näen ma otsest sidusust julgeoleku- ja lõimumispoliitika vahel. Selleks, et tunda end kindlalt ja turvaliselt, peame olema võimelised positiivselt lahendama rahvuslikku ja kultuurset integratsiooni, luues hästi lõimitud ühiskonna, sest vastasel juhul võivad sisemised lõhed anda välisvaenlasele ettekäände olukorra lahendamiseks n-ö oma käe järgi, kasutades selleks ka vägivalda ja sundi.