Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis Ukraina kriisi õppetundidest Eesti jaoks.

Täna on äärmiselt riskantne öelda midagi põhjapanevalt tarka Ukraina kriisi kohta, juba homme võib olukord olla hoopis teine. Küll aga on selles loos nüansse, mis meid otseselt puudutavad ja mis ei sõltu eriti sellest, kuidas lugu Krimmis lähinädalatel laheneb.

Unelev lääs ja valetav valitsus

Kõigepealt tasub mõtiskleda sissetungi organiseerituse üle. Tore oleks kuulda mõne asjatundja arvamust selle kohta, kuidas sai see tulla ootamatult USA ja teiste suurriikide luurele, kui väidetavalt isegi Moskva kultuuritegelased sahistasid, et kohe midagi toimub? Tõepoolest, kõigest on näha, et ükskõik, mida me Venemaast arvame, on nad oma 1990. aastate segadusest üle saanud ja sõjamasina korralikult tööle pannud. Olgu, õppuste sildi all saab suhteliselt märkamatult vägesid liigutada, kuid kuidas on võimalik, et tegelased, kelle töö on just selliseid asju teada, ei näinud ette, et Venemaa ei lase Ukrainat niisama lihtsalt oma mõjusfäärist välja? Kuidas on võimalik, et NATO juhtriikide sõjaväeluured ei ole läbi mänginud Krimmi ja Ida-Ukraina vallutamise stsenaariumit, kui isegi mina sõpradega seda paari nädala eest ühel sünnipäevapeol tegin? Ukraina lõhestamine (sarnaselt Saksamaale, Koreale ja Vietnamile) tundus kuidagi väga loogilise käiguna – kasvatada oma mõjusfääri niipalju kui annab ja tekitada kaua-kaua veritsev pingekolle. On ju ilmselge, et muidugi toetati Ukraina vaenupooli ka hämaraid teid kasutades, erinevad luured ja poollegaalsed organisatsioonid tegutsesid seal mõlemal poolel aktiivselt, ja ei ole ju usutav, et neisse võetakse tööle ainult raske vaimse puudega tegelasi. Seega keegi pidi aimama, mis juhtuda võib. Kas sellega arvestati?

Ajakirjanduses on asjalikke ülevaateid, mis näitavad, et isegi avalike allikate põhjal on kerge näha Eestit ähvardavat ohtu – kõik «punased lipud» on püsti ja kõik stsenaariumid (välja arvatud see, kui lääs ja Ukraina lasevad kõrvad lonti ja ei tee üldse midagi) võivad viia relvastatud konfliktini. Võib ju inimlikult mõista erinevate asjapulkade kinnitusi, et Eestit ei ähvarda otsene oht, aga eks igaüks mõtleb enda jaoks läbi, kas ta eelistab, et talle valetatakse. Nimetagem asju õigete nimedega – valitsus valetab! Mul pole piisavalt teadmisi, loodetavasti ikka midagi tehakse ja ehk tõesti on vara viia Eesti väed lahinguvalmidusse, aga see, et pole mingit ohtu... seda juttu võib rääkida lapsepõlves pea peale kukkunud prussakale.

Üks asi on see, et on väga raske midagi mõistlikku arvata tuleviku kohta, kui sulle valetavad kõik osapooled, hoopis iseküsimus on see, et milleks pagan on meile vaja valitsust, kelle puhul sa võid kindel olla, et kriitilises olukorras ta valetab sulle ja varjab sinu eest eluliselt tähtsat infot?

Tähendus Eestile

Auuu, poliitikud Toompeal, kus on meie sõna konsultatsioonide alustamiseks Põhja-Atlandi lepingu neljanda punkti alusel? Mida te ootate või kardate? (Valimisi? Seda viimast muidugi õigustatult...)

Ainus positiivne aspekt kogu selle jama juures võib olla, et see sunnib pisut häält tasandama neid unelmates elavaid lihtsameelseid, kes kinnitavad, et Venemaa pole meile ohuks. Või mine tea, Gruusia sõja ajal tundus ka nii, kuid nähtavasti on ainus igavene asi universumis inimlik rumalus.

Teate, see on tegelikult lihtne nagu ükskordüks – kui nüüd midagi kapitaalset Venemaa vastu ette ei võeta, oleme järgmised. Me peame sisemiselt valmis olema vähemalt Ida-Virumaa kaotuseks. Me peame valmis olema, et Vene armee sõidab mööda meie teid ja kolgib meie sõdureid, kes ei julge midagi peale kumminuia kätte võtta, ning FSB korraldab miitinguid, kus nõutakse Venemaalt kaitset fašistidest närukaelte jõhkra vägivalla eest. See on veel roosa stsenaarium ja võimalik, et me saame veel ühe hoiatuse – Läti saab enne peksa. Aga sellele ei tasu panuseid teha – Baltikum on nii väike ja nõrk, et see võetakse korraga ette.

Ukraina suurus

Ma ei oska kõigile sobivat näidet tuua, ent suurem osa mehi suudavad kindlasti kraapida mälust mõne ebameeldiva stseeni koolipõlvest, kus nad seisid üksinda kamba vastu kindlas teadmises, et kohe tuleb keretäis ja hea, kui asi verise suu ja sinikatega lõppeb. Ja nüüd soovitan ette kujutada, et su kõrval on 45 meest ja sa jälgid, kuidas need 45 saavad haledalt kere peale veel suurema ja paremini organiseeritud jõugu käest. (Ja see jõuk on käinud ümbruskonnas kõigile kere peale andmas niikaua, kui sa mäletad...)

Ehk siis igas mõttes suur riik leiab end situatsioonist, kus talt lihtsalt võetakse tükk ära. Sõltumata lepingutest ja lubadustest ja sellest, et sul on ka nime poolest armee. See peaks andma mõtlemisainet. Me oleme unustanud, mida reaalselt tähendab sõda, ja me ületähtsustame lepinguid. Me oleme iseennast hüpnotiseerimas selle jutuga, et on 21. sajand ja maailm hulga mõistuspärasem... Ei ole! Või täpsemalt, maailm on täis mölakaid, kellele loeb ainult jõud. Öeldakse, et vägivald on asjatundmatute viimane väljapääs (Salvor Hardin). Tore, aga kui sinu vastu rakendatakse vägivalda, on sul on vähe lohutust vastase asjatundmatuks nimetamisest. Ma ei ole kindel, kas enam selgemalt sai Venemaa edastada meile oma sõnumit. Puudub igasugune realistlik lootus, et lähiajal – nii 5–15 aasta perspektiivis – ei kasutaks Venemaa Eesti vastu sõjalist jõudu. Meil saab olla ainult üks mõistlik käitumisviis.

Para bellum

– valmistugem sõjaks!

Jah, see kõlab kohutavalt, ent maailm ei muutu sellest, et me reaalsust tunnistada ei taha. Sõjas ei ole midagi head ega ilusat, kuid ei ole tõelist vabadust – ja ütleksin, et ka tõelist intellekti – ilma võimeta end kaitsta.

Ma ei tea, kui palju Eesti suudaks end kaitsta otsese sissetungi korral. Ilmselt mitte eriti, kuid pangem veelkord tähele, et Ukraina sõdurid on end seni vaid vaikselt tümitada lasknud ja see on miski, mida ei tohiks endale lubada ükski sõjavägi, mis päriselt seda nime kanda tahab.

Samas, kallaletung Ukrainale toimus hetkel, kui riik oli kõige haavatavam. Võimalik, et Venemaa oleks operatsiooni katkestanud, kui lennuväljadele tunginud eriüksuste ja üle piiri lendavate kopterite vastu oleks kohe tuli avatud. Aga küllap oli neil teatud kindlusetunne, et seda ei juhtu, sest eks FSB oli kindlasti ka selle kallal töötanud; meenutagem, et osa armeest on neil üsna venemeelne.

Järeldused

Esiteks. NATO! Kas on vaja seda üle korrata, et üksi ei suuda me midagi ja jutud Eesti suuremast iseseisvusest tähendavad tegelikult leppimist osalise või täieliku annekteerimisega Venemaa poolt? Me ei suuda üksi vastu panna Venemaa rünnakule, kuid me saame valida võimalikult suurt kahju tekitavaid taktikaid ja ehk hoida sillapead, kuni rakendub NATO lepingu viies punkt.

Ja vaadake, siin on üks oluline vahe Eesti ning Gruusia ja Ukraina vahel – kuigi lepinguid ei tasu tõsiselt võtta, need üksi ei kaitse kedagi, ei saa NATO olemuslikult eksisteerida, täitmata põhikokkulepet. Võimalik, et Õhtumaade allakäik on jõudnud kriitilisse faasi, kuid kui üldse millelegi loota, siis sellele, et on raskesti kujutletav, et peaaegu miljardilise rahvaarvuga, olulistes relvasüsteemides, eriti tuuma- ja kosmosetehnikas maailmas absoluutset ülekaalu omav liit laseks endast tüki ära hammustada. Eriti 135 miljonilise majanduslikult viletsas seisus riiukuke poolt.

Teiseks. Meil tuleb oma sõjavägi ja luure tasemel hoida. Jälle NATO! Kusagilt mujalt ei ole võtta näiteks kosmoseseiret ja vast ainult NATO suurriikide vastuluured suudavad tagada, et meie elulised struktuurid ei kubiseks Vene agentidest. Raske öelda, ehk ei ole vastupanu efektiivsem kui Läti ja Leedu taktika, kellel polegi enam võitlusvõimelist armeed (ehk nad on panuse teinud ainult virisemisele), sügavamalt on aga küsimus ikka ja ainult selles, kas me tahame rahvana püsima jääda. Pärast sissetungi Krimmi ei ole siin enam «kui»-d, me elame kindlas teadmises, et varem või hiljem Venemaa ründab. Kas meie taktika on rünnak üle elada või käega lüüa ja salamisi loota, et ehk õnnestub põgeneda ja ELi kodanikust sõjapõgenikuna sellest ehk äragi elada? Eks seda vastust peab igaüks enda seest otsima, aga aus oleks see välja öelda.

Kolmandaks. Sama tähtis on ka kodurahu ja sisemine stabiilsus. Kuulge, taasiseseisvumisest on möödas peaaegu põlvkond, ajad on muutunud ja meie peame muutuma ühes nendega. Vene kogukond on Eestis olemas ja ei kao kuhugi. Need, kes tahtsid Venemaale tagasi, on ammu läinud, ja mis te arvate, kas need, kes on jäänud, tahavad Vene võimu tagasi? Ei taha! (Kui tühine hulk personaalpensionäre, endisi ohvitsere ja muud taolist välja arvata.) Eestlaste suhtarv on viimasel ajal kasvanud, sest mitte-eestlased emigreeruvad meist kiiremini (ja veelkord – mitte Venemaa suunal!) Kas me ei ületähtsusta venekeelse hariduse probleemi või ei vaatle seda vale nurga all? Kas paljud ei õpiks parema meelega inglise keeles? Ja kui järgmine põlvkond oskaks korralikult inglise keelt, siis kui ohtlik oleks Venemaa ikkagi (nii info kui intellekti mõttes) väga piiratud seltskonnale suunatud propaganda? Lühidalt – kas me ei peaks mitte-eestlastes pigem liitlast nägema?

Kokkuvõtteks

Suuresti sõltub kõik ukrainlastest endist – kas nad lõpuks haaravad relvad või mitte. Kui nad seda ei tee, on neid väga keeruline aidata ja lõppkokkuvõttes jääb õigus neile, kes nimetavad lääneriike hambututeks rahajumala teenriteks. Venemaa mängib ilmselt sellele, et kaubanduslepinguid, eriti naftat ja gaasi puudutavaid, ei julge Euroopa Liidus keegi puudutada.

Muidugi vajab Venemaa neid sama palju ja seda kaarti annaks mängida ka teistpidi – lüüa nad Krimmist lihtsalt välja (ja võtta Sevastoopoli sõjaväebaas ka ära, kuna nad on lepingut rikkunud). Venemaa blufib – totaalset sõda tahavad nad sama vähe kui meiegi. Jack London tõdes ühes raamatus, et on inimesi, kes hakkavad sind austama alles pärast seda, kui sa nad pikali lööd. On ka selliseid riike – mölakad õpivad ainult läbi keretäite.