Tiina Toomet: mul on venelastest kahju

Tiina Toomet Foto: Erakogu

Inimene, kel pole ühtegi isiklikku kontakti, tormab kergesti panema võrdusmärki nii agressori ja Venemaa kui ka Venemaa ja Putini vahele, kirjutab loomaarst ja Tallinna linnavolikogu liige Tiina Toomet.

Nädalavahetusel toimus Helsinkis Euroopa Väikeloomaarstide koosolek. Uueks liikmeks sai Gruusia, aga sealne kolleeg ei suutnud selle üle õigupoolest suurt rõõmu tunda. Vaatas mind oma ilusate pruunide, kurbade silmadega, ohkas ja ütles: «Ma olen kõike seda juba näinud. Ma ju tean, mis juhtuma hakkab.» Ukraina olukord jättis tahaplaanile isikliku edu. Elena Tšitšinadzel on kahekordselt põhjust murelik olla: ta on samalaadse situatsiooni ise hiljuti üle elanud, lisaks mure Ukraina sõprade pärast.

Just viimased on need, kes on teda peamiselt kannustanud  ja aidanud. «Nüüd hakatakse venelasi veel rohkem igal pool vihkama,» ütleb mulle naine, kelle ema on venelanna ja isa grusiin. Esimese hooga ei saa arugi, mida ta silmas peab. Just äsja vestlesime kolleeg Iljaga Moskvast. Arutasime nende tulevast kongressi ja sügisest koolitust Peterburis, kuhu kavatsen minna. Minul ei ole küll Ilja vastu midagi. Miks ma peaks halvasti suhtuma oma kolleegidesse Moskvas, Piiteris, Jekaterinburgis? Minu kliinikus töötab mitu venelast. Mul on vene sõpru. Ma ei mõistnud Elena juttu.

Alles hiljem jõudis kohale - minu suhtumine kolleegidesse, kaastöötajatesse ega sõpradesse ei muutu, nii nagu ei muutu temagi oma. Aga inimene, kel pole ühtegi isiklikku kontakti, tormab kergesti panema võrdusmärki  nii agressori ja Venemaa kui ka Venemaa ja Putini vahele. Selline inimene reeglina ei oska vene keelt ega tea, et näiteks ka kuulsad vene muusikud Makarevitš, Grebenštšikov, Ševtšuk jt on agressiooni avalikult hukka mõistnud.

Näiteks helistas Vene Praktiseerivate Loomaarstide assotsiatsiooni president Sergei Sereda kohe laupäeval oma Ukraina kolleegile ja avaldas toetust Ukrainale. Selliseid näiteid on veel palju, aga kui palju maailm neist teab?

Hulga inimeste jaoks on venelane selle rahvuse esindaja, kes reetis Poola, okupeeris Baltimaad, lämmatas Tšehhoslovakkia revolutsiooni, ründas Gruusiat ning üritab hetkel põlvili suruda Ukrainat. Demokraatiaga harjunud inimene läänemaailmast ei mõista, et selliseid otsuseid tehakse ainuisikuliselt. Duumalt küsitakse luba pelgalt formaalselt.

Ma loodan südamest, et olukord laheneb rahumeelselt ja püüan uskuda, et ainult agressorist riigipea tõttu ei suhtu keegi halvemini ei Iljasse ega Sergeisse ega ühesegi teisesse inimesesse, kes kannab venepärast perekonnanime ja räägib vene keelt. Samas ootan ma, et kõik need venepärase perekonnanimega ja vene keelt rääkivad inimesed  kujundaksid välja ja ka väljendaksid selgelt oma suhtumist agressorisse. Nii nagu on juba teinud eespool nimetatud muusikud, minu loomaarstidest sõbrad ning paljud teised.

Lapsepõlvest pärit (tol hetkel mõttetuna tundunud) hüüdlause «Ei sõjale» on kahjuks saanud hoopis uue ja tõsisema tähenduse.