Ukraina ja Venemaa pingete taga Krimmi pärast seisab pikk ja raske ajalugu

Ukraina miilits seisab Simferoopolis sildi kõrval, mis kuulutab Krimmi Venemaaks. Foto: SCANPIX

Pinged Krimmi pärast, kus Ukraina valitsus süüdistab Venemaad relvastatud sissetungis enda peamiselt venekeelsesse lõunapoolsesse ossa, on aina teravnenud.

Krimmi poolsaar kuulus kunagi Venemaale ja selle elanikud kõnelevad valdavalt vene keelt, aga maa-ala kuulub praegu Ukrainale. Lisaks asub Krimmis üks Venemaa tähtsamaid mereväebaase, mis on varemgi tekitanud pingeid suhetes Ukrainaga. Samuti on pingekasvule aidanud kaasa see, et aastakümneid kodumaalt pagendatud krimmitatarlased, kes kunagi olid poolsaare enamusrahvas, nüüd aga üha suurenev vähemus, on viimase 23 aasta jooksul jõudsalt esiisade maale tagasi pöördunud.

Krimmist on saanud kiiresti halvenevate Venemaa-Ukraina suhete tulipunkt. Aga kuidas on saanud võimalikuks Krimmi niisugune geopoliitiline mitme vahel olek? Üldistatult võib Krimmi viimaste sajandite lugu pidada venelaste, ukrainlaste ja algselt mongolite vallutuste tagajärjel sinna jõudnud tatarlaste looks.

Kesk-Aasiast pärit turgi sugu tatarlased jõudsid rohkemaarvuliselt Krimmi 13. sajandil Tšingis-khaani mongoli suurte vallutusretkede kiiluvees. Algul moodustasid krimmitatarlased tillukese osa mongolite impeeriumist, kuid 15. sajandi keskel asutasid nad oma riigi, Krimmi khaaniriigi, millest sai hiljem Osmanite riigi suure autonoomiaga vasall ja keskaegse valgete orjadega kauplemise põhikeskus. 1440. aastatest 18. sajandi alguseni hankis Krimmi khaaniriik tänapäeva Ukrainast ja Lõuna-Venemaal ligemale miljon orja, kes müüdi türklastele ja araablastele kogu Lähis-Idas.

Vahepeal hakkas aga tuhandeid kilomeetreid põhja pool laienema Venemaa eelkäija Moskva vürstiriik. 16. sajandi keskpaigaks oli laienemine jõudnud Mustale merele juba päris lähedale.
Järgmisel paaril sajandil lahutaski ainult krimmitatarlaste võim Venemaad soojaveelistest sadamatest. Siiski muutus Venemaa nii tugevaks, et takistas tatarlaste orjapüüderetki ning Krimmi riigi orjandusele baseerunud majandus hakkas alla käima ja ühes sellega kogu riigi võim.

1783. aastal hõivas Venemaa lõpuks kogu Krimmi, rajas Mustal merel tegutseva laevastiku ning ehitas selle tarbeks võimsa Sevastopoli sadama. Kaalukeeled olid nüüd pöördunud. Osmanite riigiga vahetult silmitsi sattunud Venemaa pidas sellega maha palju sõdu ja sageli pidid selle eest verehinda maksma just krimmitatarlased.

Krimmi muslimitest tatarlasi peeti Türgi-meelseks «viiendaks kolonniks», mistõttu Tsaari-Venemaa kiusas neid regulaarselt taga ja sundis Osmanite riiki pagema.

Tagakiusamiste rea kõige julmem episood, mille käigus oli sunnitud lahkuma 200 000 tatarlast, langes vahetult Venemaa Krimmi sõjas lüüasaamise järgsesse aega. Kui nüüd slaavlased asusid tänapäeva Ukraina ja Venemaa aladelt Krimmi, muutusid krimmitatarlased oma maal kiiresti vähemuseks.

Tatarlaste katse luua 1917. aasta revolutsioonikaoses iseseisvat Krimmi riiki purustas Punaarmee, kuid viimane hoop anti neile 1944. aastal, mil Stalin, keda oli raevu ajanud mõningate tatarlaste koostöö sakslastega Teise maailmasõja ajal, käskis krimmitatarlased terve rahvana Kesk-Aasiasse küüditada.

Ligi 200 000 inimest saadeti laagritesse keset kõrbelist Nõukogude Usbekistani ja mujale kaugetesse piirkondadesse ning vähemalt 40 000 inimest suri küüditamise käigus ja selle järel. Maale, kust tatarlased olid välja aetud, asustati kümneid tuhandeid venelasi. Alles siis muutus Krimmi valdavalt venekeelsete elanikega asustatud territooriumiks.

Rahvastiku ja geograafia mõttes oli tegu anomaaliaga. Geograafiliselt oli Krimm Ukraina osa, aga rahvastiku poolest ja poliitiliselt kuulus see Venemaa külge. 1921. aastast oligi Krimm kuulunud just Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi (VNFSV), mitte Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi koosseisu.

1954. aastal muutus kõik järsult ja sellega said alguse praegused pinged. Kui Stalin 1953. aastal suri, puhkes juhtkonnas võitlus suhteliselt konservatiivse Nikita Hruštšovi, pisut liberaalsema Georgi Malenkovi ja Stalini julgeolekuteenistuste ülema Lavrenti Beria vahel. Beria «võluvits» oli toetuse otsimine mittevene liiduvabariikidest (eriti Hruštšovi peamisest tagalast Ukrainast), et vastu seista venestamisele, mille käigus ühtlasi edutati kõrgematesse ametitesse mittevenelasi.

Hruštšov ja Malenkov jäid peale ning lasksid Beria vahistada, kohtu alla anda ja maha lasta, kuid nad pidid kuidagi vastu tulema poliitilistele ootustele, mida Beria oli Ukrainas äratanud.
Nende lahendus oli Krimmi andmine Ukrainale. Destaliniseerimise ajal andis see ukrainlastele ühtlasi mõista, et Stalini pikaajaline ukrainlasi vaenav poliitika on jäädavalt möödas.

Niisugune üleandmine oli võimalik ainult Vene liiduvabariigi (VNSFV) suhtelise nõrkuse tõttu Nõukogude Liidus. Venemaa oli olnud tsaaririigi poliitilise võimu keskpunkt, kuid Nõukogude süsteemis lülitati Vene liiduvabariik peaaegu täielikult tasa.

Nõukogude Liidu kommunistlik partei mõistis, et täieõiguslik Vene riik NSV Liidus ähvardaks Nõukogude võimu, võides kujuneda selle sisemiseks rivaaliks. Seepärast ei lubanud Nõukogude Liidu juhid Venemaale kunagi näiteks sellist omaenda kommunistliku parteid, nagu see oli Ukrainas või teistes liiduvabariikides.

Kui Hruštšov ja kommunistlik partei andsid Krimmi Venemaa koosseisust Ukrainale, ei olnud Krimmi vene elanikkonnal ega Venemaal endal võimalik midagi selle vastu ette võtta.
Tol ajal oli Ukraina mõistagi samuti truult NSV Liidu koosseisus. Aga kui Nõukogude Liit üritas vahetult enne lagunemist 1980. aastate lõpul liberaalsemaks muutuda, kerkisid liiduvabariikides pinnale rahvuslikud meeleolud, nii ka Ukrainas.

Ukraina rahvuslus on küllaltki hiline nähtus. Peamiselt kultuurilise liikumisena sai see alguse 1820.-1830. aastatel, osaliselt seepärast, et tsaar oli otsustanud luua Kiievisse ülikooli. Keskvõimu meelest pidanuks ukrainlaste, keda toona nimetati väikevenelasteks, kultuuri edendamine vähendama poolakate kultuurilist ja poliitilist mõju piirkonnas, aga selle asemel ajendas see hoopis algelise rahvusliku liikumise tekke, mis peagi hakkas vastustama Tsaari-Venemaa Moskva-kesksust ja pooldama riigi föderaalsemat ülesehitust.

1890. aastatel tekkis tänapäeva Ukraina kaugemas lääneosas (piirkonnas, mis 19. sajandil kuulus Austria-Ungari keisririiki) ägedamat laadi ukraina rahvuslus, mis sõnastas esimest korda Ukraina iseseisvuse mõtte. Pärast Austria-Ungari lüüasaamist Esimeses maailmasõjas sai tänapäeva Ukraina lääneosast vastselt loodud Poola osa ning kui natsid ja nõukogulased 1939. aastal Poola omavahel ära jagasid, liideti too piirkond esimest korda ajaloos Ukraina ida- ja keskosaga (st aladega, mis olid kuulunud Tsaari-Venemaale). Just see Lääne-Ukraina liitmine Hitleri ja Stalini tehinguga küttis eelkõige Nõukogude aja lõpul ja selle järgsel ajal iseseisva riikluse mõtet.

Ukraina uued valitsejad soovivad kirglikult näha oma riiki kunagi ühinemas Euroopa Liiduga ning seeläbi ühtlasi kaugenemas Venemaa-kesksest minevikust. On päris mõistetav, et Venemaa ja paljud venekeelsed Ukraina elanikud (eriti Krimmis) on sellest tugevasti häiritud.

Viimasel veerandsajal aastal on krimmitatarlased, keda Ukrainas peetakse liitlasteks Krimmi venelaste vastu, naasnud Kesk-Aasia väljasaatmiskohtadest oma esiisade maale ning nüüd on kasvamas pinged tatarlaste ja venelaste vahel maade pärast, mille tatarlased Stalini käsul 1944. aastal kaotasid.

Täiesti paratamatult on Krimmis kokku jooksnud mitmed Euroopa ja Aasia ajaloo poolunustatud lõimed ja see, mida see tulevikule kaasa toob, on veel teadmata.

David Keys on ajalehe Indpendent arheoloogiakorrespondent ja BBC ajalooajakirja kaasautor, samuti mitme ajalooteemalise dokumentaalfilmi konsultant.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.